Sa ainult seisad ja venitad. Venitamise all tuntakse kahte venitusstiili - dünaamilised venitusharjutused ja staatiline venitamine, mille puhul ollakse ühe koha peal. Enne jooksu peaksid venitused olema dünaamilised - väljaasted, hüpped jne. Staatiline venitamine jääb aga jooksu lõppu, et vältida venitamisega enda vigastamist. Jooksujärgset venitamist ei maksa vahele jätta, kuigi see võib arusaadavalt tunduda jube tüütu. Paraku on see ainus meetod, kuidas vältida keha kangeks jäämist.
Su põlved puutuvad kokku. Enim juhtub seda väikestel naisjooksjatel, kelle põlved võivad sammu vahetades kokku puutuda. Fitzgeraldi sõnul on probleemi põhjuseks tuharate halb stabiilsus, mis lõpuks võib põhjustada liigeseprobleeme ja põlvevigastusi.
Sa arvad, et sa ei ole jooksja. Sildistamine ei tule mitte kellelegi kasuks. Loomulikult on algus raske, luba endal olla algaja ja katsu hoia positiivset joont. Tuleta endale iga natukese aja järel meelde, et sa hingaksid, oleksid vapper ja paneksid edasi, mis sest, et on raske. Positiivne sisekõne tuleb kestvusspordi juures oluliselt kasuks, sest kõige hukatuslikumaks võibki osutuda su enda suhtumine ja enesekriitika.
Sa jood liiga palju vett. Kes oleks võinud arvata, et vee joomist võiks keegi ette heita? See kehtib küll ainult enne jooksmist, mil ei tasu end kurguni täis juua, sest loksuv kõht võib teha jooksmise palju raskemaks. Kindlasti ei tohiks ka selles hirmus juua liiga vähe, sest veepuudus ajab pea ringi käima. Jaheda ilmaga väikest maad joostes pole vaja vett kaasa võtta, kuid palavaga tasuks selle peale juba mõelda. Kindlasti tuleb janu kustutada pärast jooksu.