/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2019/10/30/12699306t1h81e3.jpg)
Sotsiaalne ärevus on tänapäeval väga sage mure, mis kimbutab paljusid. Millest see tuleb? Kuidas sellega toime tulla? Räägime teemast, millega oleme aastaid ise maadelnud ja jagame hästi ausalt oma kogemust.
Mis tunne on ärevus, kuidas selles ämbris kolistamine käib ja kuidas sealt välja saab? Julgustav on teada, et just parimad suhtlejad kannatavad sageli ärevuse all ning pealtnäha väga enesekindlad inimesed kahtlevad endas kõige rohkem. Ärevusest räägivad Peeter Kormašov ja Kristina Herodes.
Kristinka võib küll paista viimane inimene, kes ärevuse all kannataks, aga see pole tõsi. Elu jooksul on ärevusega kimpus olekut tulnud ette mitmel korral ja see on lausa suhtlemist seganud. Pole liialdus öelda, et tihti oli kiusatus ärevusele järele anda ja stressi tekitavaid suhtlusolukordi sootuks vältida. Seda tehes oleks aga elu sõna otseses mõttes elamata jäänud ning praegu on hea tagasi vaadata – mida rohkem end hirmu tekitavasse olukorda paned, seda väiksemaks hirm kahaneb, kuni hajub sootuks.
Saatekülaline Peeter Kormašov aga usub koguni, et silmapaistvalt head suhtlejad on sageli just need, kes tegelikult sotsiaalse ärevuse all kannatavad. Aktiivsemalt suhtlusse sukeldumine aitab sees särisevat ärevust maandada.
«Tihtipeale need, kes tunduvad kõige rahulikumad ja tsillimad, teistele tundub, et neil on mugav olla, siis tihtipeale on nendel just väga suur sotsiaalne ärevus,» kirjeldab Peeter. «Olen seda märganud enda kogemusest ja mõnede enda sõprade pealt ka. See tuleb alati teistele üllatavast kohast. Teised vaatavad, et keegi teine suudab suhtlussituatsioonis nii osav olla! Aga tegelikult see ei pruugi üldse nii olla.»
Sama lugu on enesekindlusega – ülimalt enesekindla mulje jätvad inimesed kahtlevad endas samuti. See on okei, isegi osa arukusest. Ülemäärane enesekindlus pole elus enamasti loomulik, vaid liialdatud, ja pigem kogevad seda eneseimetlejad, kes kaaslasi ega ümbrust just ülearu hästi ei taju. Seda pole kindlasti mõistlik endale eesmärgiks seada.
Ärevuse kogemine ei tähenda, et sul oleks midagi viga. «Ärevust võimendab soov kõigile teistele sobida, kuigi see on ette läbi kukkunud üritus. Sest üks tahab ühte, teine teist. See on võimatu,» arvab Kristinka. «Veidike aitab, kui võtta otsustamisõigus täielikult enda kätte ja ühendada ennast lahti teiste ootustest ja hinnangutest. Selline positiivne pohhuism.»
«Kui sa proovid nendele ootustele vastata, siis see ei õnnestu ja tekitab seda ärevust ainult juurde,» nõustub Peeter. Hirmu negatiivse hinnangu kaudu haiget saada võimendab ka see, et meie ühiskonnas on tavaks väga pinnapealselt ja hoolimatult hinnanguid anda. See on tegelikult koht, kus hoopis hinnangutega lahmija peaks oma empaatiavõimet arendama.
Olgugi tavaline asi, põhjustab ärevus meile päris arvestataval määral ebamugavustunnet ning võib viia ravi vajava ärevushäireni. Ärevust ja hirmu tunda on täiesti normaalne! See on meie keha reaktsioon ohtliku, võõra või lihtsalt meie jaoks väga olulise sündmuse korral. Ärevus võtab meid kokku ja aitab kehal suuremat energiat ja keskendumist nõudvas olukorras hakkama saada.
«Huvitav, kas kõikidel inimestel on ärevus?» küsib Peeter. Mingil määral kindlasti. Ärevust kogevad kõik. Oluline ongi see, kuidas me sellest olukorrast välja tuleme. Korraks ärevust tunda aktiveerib, pikaajaline ärevusseisund muutub painajaks. Kui hirm pole olukorraga tasakaalus või ei taandu ohu möödudes, võib sellest kujuneda ärevushäire. Seda esineb erineva tõsidusega, kuid ligi kolmandikul meie seast. Kindlasti tasub murega tegeleda, kui ärevus tekkib väga tühistel põhjustel, tekitab tugevaid reaktsioone, kestab pikalt, lõõgastumine muutub keeruliseks. Kindel ohu märk on see, kui hakkame ärevust tekitavaid situatsioone vältima – kiireim lahendus oleks end just selle olukorraga silmitsi panna. See on küll hirmus ja ebameeldiv, aga sageli kiireim võimalus ärevust leevendada.
Ütleme otse – ka maailm aitab kõvasti kaasa, et inimesed ärevuse all kannataksid. «Ärevus ainult suureneb, kuna meil on rohkem ekraane ja segajaid,» arvab Peeter Kormašov. «Miks on nii palju inimesi, kellel on erinevad psühholoogilised probleemid? Sest lihtsalt maailm on läinud selliseks, et me ei saa siin olla normaalselt. Sul on vaja kogu aeg kättesaadav olla, erinevad inimesed tahavad sinult midagi ja eeldavad, et sa vastad kiiresti. Sest asjad käivad kiiresti.»
Kui inimene seda ootust oma elus aktsepteerib, on ta psüühika peagi pidevas häireolukorras – valmisolek number üks nagu luurajal eesliinil. Kuitahes terve, inimene ei pea sellises olukorras ju vastu! Meie vanaaegne aju ei saa robotina hakkama uue tehnoloogiaga üleküllastunud maailmas. Me vajame väljalülitumist. Igaüks vajab hingetõmbehetki ja infot ei saa lihtsalt sisse ahmida – seda tuleb ka seedida. FOMO küll sosistab meile, et jääme parimast ilma, kui lakkamatult ei jälgi kõiki kanaleid ja ei tõmble ringi. See on pettus! Korraga saab olla vaid ühes kohas ja seda nautida saab vaid täielikult kohal olles.
Mis saab sinuga siis, kui koged tihti ärevust, aga ei tegele sellega? Esimesena koged üldist rahutust, närvilisust ja uinumisraskusi. Peagi on sul vähem energiat, sest ärevus on kurnav. Oled väsinud, kergesti ärrituv, kuid puhata ja lõõgastuda ei suuda. Võid kogeda pingeid lihastes, füüsilisi sümptomeid, nagu südame pekslemine, higistamine, värinad. Küllalt sageli just ärevuse baasil kujunevad paanikahäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, traumajärgne stress ja paljud muud vaimsed vaevused. Alati võib spetsialisti abi otsida, sõltumata sellest, kui tõsiseks oma muret hindad. Selleks, et ennast ise aidata, tuleks esmalt oma ärevust võimalikult ausalt tundma õppida – mis selle vallandab (neid olukordi on alati rohkelt) ja mis aitab sinul rahuneda. Väga paljusid aitavad hingamisharjutused, füüsiline aktiivsus ja teadlik mõtetega tegelemine. Pole vaja lasta häirivatel mõtetel omasoodu kihutada, meie ise kontrollime oma teadvust ja saame neid peatada või neile vastu vaielda.
Mis aitab ärevusega hakkama saada? «Liikumine aitab kindlasti,» teab Peeter oma kogemusest. «Trenn ja värske õhk. Me oleme loodud liikuma. Inimene pole loodud istuma niimoodi, et meil on kael ette painutatud ja lihtsalt jõllitame seda ekraani. See on väga ebaloomulik tegelikult!» Ekraan on vaid portaal. Otsustavaks saab see, mis me virtuaalses maailmas teeme.
Tänaseks on teada, et mida suuremaks kasvab erinevus tegeliku mina ja feik-mina vahel, mida on sotsiaalmeedias imelihtne luua, seda suuremaks kasvab ärevus. Pidev valetaja tabamise paanika, pidev kahtlus, et reaalses maailmas me välja ei vea. Teesklus tekitab kogu aeg abstraktset pinget ning sisendab meie ajule – selleks, et teistele meeldida, peadki sa end paremaks valetama, sest sina ise ei kõlba kuskile!
Asja teine pool on aga see, et mida autentsemas maailmas sa sotsiaalmeedias elad, seda rohkem enesehinnang tõuseb ja ärevust on võimalik kontrolli alla saada.
Oluline! Kui tunned, et ärevus segab elu, siis otsi kohe abi. Kiiret nõu saab näiteks veebipsühholoogidelt keskkondadest peaasi.ee ja minudoc.com Parem tegutseda kui kannatada, mitte kellegi mure pole liiga väike pöördumiseks.
Imeline abimees ärevuse mõistmiseks ning sellega toime tulemiseks on Kathleen Smithi trükisoe raamat «Ärevuse nähtamatud ahelad»
Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 266 osa leiad siit!
Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.