NAISTEJUTUD ⟩ «Appi, juba teine mees jättis mu maha, aga tegin ju tema heaks kõik!»

Psühhoterapeut ja enesearengu teejuht Eeva-Liisa Vahtra Foto: Kristina Herodes

• Äreva kiindumusstiiliga inimesed on klammerdujad, kontrollivad ja püüavad armastust välja teenida.
• Vältiva kiindumusstiiliga inimesed väldivad lähedust ja neil on raske tundeid väljendada.
• Turvalist kiindumusstiili on võimalik elu jooksul õppida.

Suhete suurim saladus on see, et me armastame kõik erineval moel. Üks tunneb vajadust klammerduda, teine eemalduda, kolmas otsib pidevat stimulatsiooni ja vaid vähesed meist mõistavad hinnata turvalise armastuse vaikset ilu. Selles suures tundesegaduses loovad selgust kiindmusstiilid. Neid on neli ja just need panevad paika, mida me armastuseks peame, kuidas käitume ja kuidas oma suhteid tahes-tahtmata lõhume. Kiindumustiilid mõtestab lahti psühhoterapeut ja enesearengu teejuht Eeva-Liisa Vahtra. 

«Appi, juba teine mees jättis mu maha, aga ma tegin ju tema heaks kõik!»

«Nii kui lähedaseks saame, laseb ta jalga! Nagu müür oleks ees!»

«Küll on keeruline selle naisega - imeilus, aga iial ei tea, mis tuju tal võib tulla...»

Need on lood meie keskelt, tavalised elud, mida eristavad täiesti erinevad kiindumusstiilid. Vaid vähestel õnnelikel meie seast on see turvaline. Enamik meist aga elab läbi mõne lapsepõlvetrauma, mis kujundab välja ebaturvalise kiindumusstiili. 

Loe ka seda! Psühhoterapeut: «Eestlased teesklevad suhetes! See on standard.» Miks?

Miks sellest on kasulik teada? Sest oma mustreid teadvustamata kordame me samu ämbreid igas uues suhtes - valime vaid ebaturvalisi kaaslasi, lubame end halvasti kohelda ning kohtleme ka ise oma kallimaid viisil, mis ei võimaldagi meiega pikemat aega suhet jätkata. See on teema, mida küsisid Naistejuttude kuulajad. Aitäh suurepärase idee eest - kiindumusstiilidest tasub teada igaühel, kes suhteid luua soovib. Ja kes meist ei sooviks? 

«Õnnelik suhe tähendab teadlikku suhet,» ütleb psühhoterapeut Eeva-Liisa Vahtra. «See tähendab seda, et inimene teab oma vajadusi ja oskab neid väljendada. Oskab oma tundeid väljendada. Teab, mida ta suhtelt ootab, mida anda tahab ja mida ta ise tahab. Ja teab ka seda, et meie ise vastutame oma õnne eest ja oma vajaduste täitmise eest.»

Psühhoterapeut ja enesearengu teejuht Eeva-Liisa Vahtra Foto: Kristina Herodes

Kiri: Armas Kristina, ma olen Naistejuttude kuulaja. Mulle eriti meeldivad just need saated, kus on külaliseks psühholoog ja räägite erinevatel suhteteemadel. Ka meedivad muidugi need osad, kust Daki osa võtab - nii kahju, et ta ära läks! Ma mõtlesin, et pakun välja teema, millest tahaks lähemalt kuulda: kuidas mõista erinevaid kiindumusstiile?

Kuula ka seda: Toksiline positiivsus on kõige suurem depressiooni tekitaja 

Süveneme teemasse! 

Eristatakse nelja erinevat kiindumusstiili. Tuntuim on Briti psühholoogi, psühhiaatri ja terapeudi John Bowlby teooria, mille põhjal inimese kiindumusstiili paneb paika tema esmane lähedussuhe vanemaga. «Ta uuris laste arengut ja lõi selle põhjal kiindumusteooria,» selgitab Vahtra. «Meil tekib esmase hooldajaga kiindumus ja see on baas, millest kõik algab.» 

Teooriat on hiljem mitmed psühholoogid täiendanud ja edasi arendanud, näiteks Ameerika psühholoog Roy F. Baumeister toob välja, et kuulumise vajadus on just see põhjus, miks me suhteid loome ning kui sul on ees vaid üks viis kuidas sa kuulumust ja armastust mõistad, kalduvad inimesed seda kordama. 

Siiski on teada, et paarisuhte teraapiate läbi on võimalik õppida enese ja oma partneri kiindumusstiile mõistma. Destruktiivseid mustreid on võimalik turvalisema suhte suunas arendada. Ning ka kunagine veendumus, et mõnedel erinevate kiindumusstiilide esindajatel polegi võimalik tervet suhet luua, ei pea täna enam paika - see võib olla ka intensiivne ja vastastikku tervendav arengutee. Tuleb vaid julgeda see ette võtta. Esimene samm on saada võimalikult ausalt, ilma võõraste raamide ja kõrvaliste ootusteta tuttavaks iseenda kiindmusstiiliga.

Loe ka seda: Kuidas naistega rääkida? «Õudselt palju komplimente ei tööta, naistele mõjub hoopis...»

See on raskem, kui võiks arvata, sest iseendale valetamise ja eitamise vajadus kuulub kõigi ebaturvaliste kiindumusstiilide juurde. «Suhtes ei pea teine sind tervendama,» rõhutab psühhoterapeut. «Kui see on mõlema poole vaba valik, siis see on täiesti ok. Aga see ei ole kohustus! Asi, mida suhe meile sügavamal tasandil õpetab, on enesearmastus. Seda peaks juba esimene kiindumussuhe vanemaga õpetama, aga kahjuks see pole nii. Minul endal läks umbes viis aastat, et sellest aru saada.»

Psühhoterapeut ja enesearengu teejuht Eeva-Liisa Vahtra Foto: Kristina Herodes

Enne, kui heidame kriitilise pilgu enda ja kaaslase kiindumusstiilile, tasub meeles pidada psühhoterapeudi sõnumit: me valime endale just need kaaslased, kes aitavad meid iseendaga paremini tuttavaks saada, oma haavad üles leida ja terveneda. «See ongi suhte mõte. Iga partner, kelle sa tõmbad ellu, on sinu jaoks, mitte sinu vastu.»

Selleks, et oma lapsepõlve ausalt tagasi minna ning oma kiindumusstiili juured üles leida, tuleb eemaldada teemalt sund-roosa filter. Me kõik armastame oma vanemaid, aga me ei pea idealiseerima kõiki käitumisi ja eitama vigu. «Ilustamine on alati lapse soov kaitsta vanemat,» teab terapeut. «Ta kardab, et kui ta ülteb midagi halba, tabab teda kuuluvusest ja armastusest ilma jäämine. Teraapias on aga vaja päris lugu teada.»

Loe ka seda: «Ema käsutas mind maast lahti ja enne tuttu minna ei tohtinud kui olin õele töö valmis teinud...»

Kaks peamist kiindumusstiili on enim levinud - need on ärev ja vältiv. Ja väga sagedasti tõmme, armulugu ning hilisemad möödarääkimised sõlmuvadki nende kahe vastandliku kiindumusstiili esindaja vahel. Mõlemale tundub, et teine on talumatu, käitub valesti, teine on süüdi! 

Ärev kiindumusstiil

«See tuleb sellest, et laps pole kindel, kas vanem on tema jaoks olemas,» selgitab psühhoterapeut. «Mis selles peres toimub? Vanem on kas tõrjuv või ebajärjekindel, tema hoolitsus ja tähelepanu pole stabiilsed.» Laps kohaneb ebakindlusega ning tulemuseks on hirm - ta on pidevalt mures, et vanem kaob.

Kuidas väljendub ärev kiindumusstiil täiskasvanuna?

«Hülgamishirm on kõige alus - inimene õpib kohanema ja usub, et «minu tunded ja vajadused ei ole olulised, teiste tunded ja vajadused on olulisemad». Sealt tulevad need aitajad, toetajad, kaassõltlased.» Inimene tegeleb pidevalt armastuse väljateenimisega, kuna ta usub, et see on ainus võimalus armastust saada. Kuid tõde on valus: armastust ei ole mitte kunagi võimalik teenetega osta. Selline uksumus viib paratamatult välja pettumuse ja kibestumiseni. Kaaslane ei andnud mulle, mida ootasin. «Jättis mu maha, aga ma tegin ju tema heaks kõik!»

Üks äreva kiindumusstiili varjukülgi on sisemine ebakindlus, armastuse puudujääk, ja ootused partnerile võivad olla suuremad, kui keegi kõrvalt kunagi suudaks täita. Sõltumata sellest, kui palju talle armastust anda, jookseb tema enesearmastuse anum tühjaks nagu sõel - senikaua, kuni ta usub, et pole armastust väärt. 

«Me peame aru saama, et me kõik oleme armastust väärt ja see on meile ka igalt poolt kättesaadav,» kinnitab psühhoterapeut. «Kõigi lapsepõlvetraumade keskmes on armastava kohalolu puudus. Kuid kõiki meie vajadusi ei pea täitma ainult partner, võiksime märgata ka teisi toetavaid inimesi oma elus.»

Äreva kiindumusstiiliga partner võib kujuneda kurnavaks, isegi emotsionaalselt vägivaldseks kaaslaseks. Ta soovib kõike kontrollida ja vajab pidevalt tõestusi, et temast ikka hoolitakse. Ta teeb seda, et oma ärevust leevendada. Äreva kiindumusstiili esindajat nimetatakse ka klammerdujaks. Vastutuse oma emotsionaalse heaolu eest võib ta veeretada partneri õlule. 

Mis aitaks? «Samm edasi oleks öelda otse välja, mida sa päriselt vajad,» soovitab psühhoterapeut. See vajab endaga tuttavaks saamist, ausust ja julgust. «Sa ei saa kunagi teist omada. Neid mänge me mängime senikaua, kuni õppetunnid on õpitud ja trauma saab lahendatud.»

Terapeut Eeva-Liisa Vahtra tunnistab valehäbita, et on ka ise kaldunud äreva kiindumusstiili poole ja arvanud, et partner peab talle pidevalt midagi andma. «Kui sul on mingi kiindumusstiil, siis see ei tähenda, et sa oleksid kuidagi vale - ei,» rõhutab terapeut. «Lihtsalt leia iseenda vastutuse koht suhtes ja hakka teemaga tegelema. Oluline on oma emotsioonidega hakkama saamine. Iga tunne on sõnum, tunnetega pole vaja võidelda - tunne lihtsalt seda.» Partner ei vastuta sinu tunnete eest. Selline asi, mida suhetes tihti kuuleb: «Sa rikkusid mu tuju ära!» ei ole tegelikult võimalik.

Enesearengu teekonnal kaugele jõudmiseks on ärevatel tegelikult imeline potentsiaal - avatud tajud ja empaatia on olemas, lihtsalt kõike seda ilusat ja head, mida nad annavad teistele, tuleb õppida andma just endale. Ennekõike. Kõigil meil on võimalik liikuda suurema turvalisuse ja sügavate, täisväärtuslike ja õnnelike suheteni, kus meid hinnatakse just sellena, kes me päriselt oleme. 

Milline on sinu kiindumusstiil? Aga sinu kallima oma? Foto: Shutterstock

Vältiv kiindumusstiil

Lapsel puudub kindlus, et vanem on tema jaoks olemas, aga laps teeb sellest teistpidise järelduse - ta pigem eeldabki, et teda ignoreeritakse või hüljatakse. «Inimene õpib endasse sulguma, et mitte haiget saada,» selgitab Vahtra. Vanem eeldab lapselt liiga varajast iseseisvust, mis ei ole lapsele veel eakohane.

Päris sageli on vältijaid lapsena pikaks ajaks üksi jäetud. Laps ei oska kurta, aga tegelikult elab ta läbi tohutu trauma. Murdub, kapseldub ja viimaks lepib - minust nagunii ei hoolita. Kellelegi ei saa loota. Ohtlik on süda avada, saab haiget. Kõige kurvem on see, et välja ei pruugi seda üldse näha olla. See laps võib vanemate silmis olla ülimugav «hea laps», kes on üsna omaette, ei küsi midagi. Kuid see on väga suur ohu märk! 

Näiteks olid vanemad kogu aeg tööl ja lapse peegelneuronid pole saanudki välja areneda. Kuid ema võib olla ka kogu aeg füüsiliselt kohal, lihtsalt emotsionaalselt kättesaamatu. Suur trauma võib alguse saada ka liiga varasest lasteasutusse viimisest. «Ma olen tõrjutud,» kirjeldab terapeut lapses tekkivaid uskumusi. «Ma ei ole armastatud sellisena nagu ma olen.»

Väikese hinge lukustamiseks pole palju vaja - vanem naeruväärtistab teda või ärritub tema tähelepanu palumisest. Laps eemaldub, arvab, et peab ise hakkama saama. Kuid neid oskusi tal veel ei ole!

Kuidas väljendub vältiv kiindumusstiil täiskasvanuna? 

Need inimesed eelistavad külmi, kaugeid, fassaadlikke suhteid, kus puudub emotsionaalne lähedus. Vältiv inimene eelistab põgeneda - töösse, liigsesse sportimisse, kõikvõimalikesse sõltuvuskäitumistesse. Ka kõrvalsuhetesse. Peaasi - ta pole kodus.

Põgenemine on niivõrd tavaline, et seda peetakse moodsas maailmas ägedaks, prestiižseks elustiiliks. Tegelikult põgeneb see inimene võimaluse eest ise ennast vastu võtta, päriselt armastada. Just seda võiks ta lähisuhte kaudu õppida. Kui keegi kogemata päriselt intiimselt lähedale tuleb, satub vältiv segadusse ja ütleb midagi sellist: «Mul on vaja oma ruumi.» Kaugeneb, et turvatunnet taastada. Suhte teine pool ütleb selle kohta nii: «Nii kui lähedaseks saame, laseb ta jalga! Nagu müür oleks ees!»

Lisaks iseloomustab vältiva kiindumusstiiliga inimest lapsepõlves saadud kogemus, et ta ei saa olla see, kes ta tegelikult on. Tihti pole tal lapsepõlves olnud võimalust oma tegelikke tundeid, mõtteid ja vajadusi väljendada. See väljendub täiskasvanuna lisaks suhetes kapseldumisele ka selles, et tal on ka siis raske enda tundeid, mõtteid ja vajadusi väljendada. Ta võib alateadlikult karta end paarisuhtes kaotada.

Kuula ka seda: Miks seks vägivaldses suhtes nii hea tundub?

«Vältiva kiindumusstiiliga inimene kaldub endasse sulgumisse, väldib tundeid ja eitab ka oma vajadusi,» kirjeldab psühhoterapeut. «Nemad üldiselt ei tahagi oma vajadusi väljendada, tahavad mitte kellestki sõltuda. Aga küsi endalt: «Mis siis juhtub, kui ma sõltun sellest inimesest?».»

Enamasti õpib ta elama oma peas, ratsionaalses maailmas, kus ta tasalülitab oma emotsioonid ning isegi eriti ei tunne neid viimaks. Ta võib olla olukorraga rahul, kõik on näiliselt kontrolli all, ohtu haiget saada ju pole. Kuid lukustudes endasse tekitab ta ise endale (ja ka kaaslasele, kui viimane üldse sellesse külma suhtesse suudab jääda) väga suuri kannatusi. Ta võtab endalt võimaluse kogeda lähedust, mida üle kõige igatseb.

Kaootiline kiindumusstiil

«See on kõige raskem,» tõdeb psühhoterapeut. Kaootilise kiindumusstiiliga inimesed kasvavad ebaturvalises kodus - vanem võib olla vägivaldne või siis mõne vaimse haigusega. Esmane kiindumussuhe tekitab lapses hirmu. Tulemuseks on väga kõrge ärevuse tase, pidev hüljatuse tunne ja usalduse puudumine. «Lapsel ei jää muud üle kui vanemast eemalduda, natuke veel ektreemsemalt kui vältiva puhul. Ma ei saa mitte kedagi usaldada!»

Kuidas väljendub kaootiline kiindumusstiil täiskasvanuna?

Neil inimestel on suhteid luua kõigist kõige keerulisem. «Suhe on alati kohe ohuallikas,» selgitab Eeva-Liisa Vahtra. «Me tahes-tahtmata sõltume oma esmasest hooldajast. Kuid tema ei saa. Seal on nii palju rahuldamata vajadusi, peegeldusi - tema isiksus pole saanud areneda.» Need inimesed võivad olla ettearvamatud. Mõnikord otsivad nad tugevat stimulatsiooni - näiteks üha uue suhte särinat. Vahel võib äljenduda sisemine valu ka agressiivses, kiuslikus, destruktiivses käitumises kalllimaga. Suhtepartner kurdab: «Küll on keeruline selle naisega - imeilus, aga iial ei tea, mis tuju tal võib tulla...» 

Emotsionaalse stabiilsuse peab see inimene täiskasvanuna kivi kivi haaval ise üles ehitama. Kuid ka see ei tähenda, et see oleks võimatu! Palju saavutanud silmapaistvate ja ajalukku läinud inimeste hulgast võib leida kaootilise kiindumusstiili esindajaid. Kui tunned ennast ära, siis ära mingil juhul ennast süüdista - kui elu annab raske õppetunni, on nii suur võit kui suur kaotus võrdselt käeulatuses. 

«Seda enda tunnetust «Kes mina olen?» neil sageli pole,» selgitab terapeut. «Inimene on konstantses näljas ja segaguses.» 

Kuula ka seda: Elumees avaldab, mis naistele peale läheb. «Alati jäi keegi näppu! Minu jaoks üks ja ainus enam ei piisa...»

Turvaline kiindumusstiil

Eluterve kodu, kus laps saab olla kindel, et ta on hoitud, armastatud, vanem on olemas ja rahuldab ta vajadusi. Ema näeb last, häälestub talle ja pisike hakkab uskuma: «See, et mind armastatakse, on normaalne.»

Rahulik, ennast väärtustav vundament, millele terveid ja kestvaid suhteid luua, moodustab paraku vähemuse. Kuid see on siht, mille poole liikuda. «Enamus meist elab siiski kaassõltlaslikes suhetes,» tunnistab psühhoterapeut Eeva-Liisa Vahtra oma kogemustele tuginedes. «Miks paljudele on ametlik abiellumine nii oluline? Ka selle taga võib olla alateadlik hirm.»

Kuula ka seda: Mis toimub pidudel? «Raskesti kättesaadavat mängida pole #metoo ühiskonnas enam võimalik!»

Kuidas väljendub turvaline kiindumusstiil täiskasvanuna?

Ta võib olla väga teadlik ja hea partner tervenemiseks, seda nii suhtepartneritele kui sõpradele. Kuid vahel, eriti noores eas, võivad turvalised inimesed ebaturvalise kiindumusstiiliga inimesele ka igavad tunduda, nad ei oska sellist rahuliku armastust üldse armastuseks pidadagi. 

Oleks ekslik arvata, et turvalise kiindumusstiiliga inimesel polegi enesearenguga vaja tööd teha - see on alati elu mõte. «Kõigil on, mida õppida ja muud asjad, millega tööd teha,» teatab Eeva-Liisa Vahtra laia naeratusega. «Näiteks oma hirmudega, mis võivad hoopis kuskilt mujalt tulla. Või siis tuleb aru saada, kuidas oma andeid ja oskusi maailmaga jagada. Alati on arengukoht ja väljakutsed olemas.»

Kui teadlikult tööd teha on igat kiindumusstiili võimalik turvalise poole nihutada. Õppida enda tunnetest paremini aru saama, ennast ise armastama, kasvada autonoomsemaks ja stabiilsemaks. «Igaühe õigus on olla aktsepteeritud. Meil on võimalik ennast armastama õppida. Seda saab teha läbi teiste või läbi iseenda. Armastuse pakkumine iseendale tähendab olla kohal oma tunnetes.»

Sul on võimalus Eeva-Liisa Vahtrat kuulata emotsionaalse kohalolu ja ühenduse ringis. Lisainfo leiad siit.

Sulle meeldis? Kõik saate «Naistejutud» 244 julget, põnevat ning viimase silbini austa osa saad tasuta järele kuulata siit!