«Vältiva kiindumusstiiliga inimene kaldub endasse sulgumisse, väldib tundeid ja eitab ka oma vajadusi,» kirjeldab psühhoterapeut. «Nemad üldiselt ei tahagi oma vajadusi väljendada, tahavad mitte kellestki sõltuda. Aga küsi endalt: «Mis siis juhtub, kui ma sõltun sellest inimesest?».»
Enamasti õpib ta elama oma peas, ratsionaalses maailmas, kus ta tasalülitab oma emotsioonid ning isegi eriti ei tunne neid viimaks. Ta võib olla olukorraga rahul, kõik on näiliselt kontrolli all, ohtu haiget saada ju pole. Kuid lukustudes endasse tekitab ta ise endale (ja ka kaaslasele, kui viimane üldse sellesse külma suhtesse suudab jääda) väga suuri kannatusi. Ta võtab endalt võimaluse kogeda lähedust, mida üle kõige igatseb.
Kaootiline kiindumusstiil
«See on kõige raskem,» tõdeb psühhoterapeut. Kaootilise kiindumusstiiliga inimesed kasvavad ebaturvalises kodus - vanem võib olla vägivaldne või siis mõne vaimse haigusega. Esmane kiindumussuhe tekitab lapses hirmu. Tulemuseks on väga kõrge ärevuse tase, pidev hüljatuse tunne ja usalduse puudumine. «Lapsel ei jää muud üle kui vanemast eemalduda, natuke veel ektreemsemalt kui vältiva puhul. Ma ei saa mitte kedagi usaldada!»
Kuidas väljendub kaootiline kiindumusstiil täiskasvanuna?
Neil inimestel on suhteid luua kõigist kõige keerulisem. «Suhe on alati kohe ohuallikas,» selgitab Eeva-Liisa Vahtra. «Me tahes-tahtmata sõltume oma esmasest hooldajast. Kuid tema ei saa. Seal on nii palju rahuldamata vajadusi, peegeldusi - tema isiksus pole saanud areneda.» Need inimesed võivad olla ettearvamatud. Mõnikord otsivad nad tugevat stimulatsiooni - näiteks üha uue suhte särinat. Vahel võib äljenduda sisemine valu ka agressiivses, kiuslikus, destruktiivses käitumises kalllimaga. Suhtepartner kurdab: «Küll on keeruline selle naisega - imeilus, aga iial ei tea, mis tuju tal võib tulla...»