EMADE LOOD ⟩ «Ema käsutas mind maast lahti ja enne tuttu minna ei tohtinud kui olin õele töö valmis teinud...»
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
6. mai 2022, 20:50
Emadest räägitakse ainult head. Osalt on see õige – ema ongi enamasti armastuse kehastuseks. Ta annab lapsele oma parima, nii nagu oskab ja saab. Samas otsides vastuseid endast ja enesearengu karisid tuleks meil üle saada täielikust kriitikavabadusest emade suhtes. Osa asju läheb untsu ka parimate kavatsustega.
Olen meie kolmest õest keskmine. Mu mõlemad õed on kaunid, kurvikad ja tõmmud amatsoonid, mina kõhetu kõrsik. Oma pikakasvulise ja helesiniste silmadega isa täpne koopia. Ja iga kord kui olin emaga eriarvamusel öeldi kurjalt: «Sa oled täpselt nagu su isa!»
Oleme õdedega täiesti erinevad ja ka ema suhtumine meisse oli erinev. Kasvades hakkasin tahes-tahtmata tähele panema, et minu eksimusi märgati meelsamini ja karistused olid karmimad. Toon paar selget meenutust, mis illustreerivad kõnekalt meie peres valitsenud õiglast suhtumist lastesse.
/nginx/o/2022/05/07/14533427t1hb692.jpg)
Punaste silmadega kooli
Oli hiline teisipäeva õhtu. Olin juba magama läinud kui ärkasin kisa peale. Noorem õde oli avastanud, et tal on järgmiseks päevaks vaja koolis esitada kudumistöö. Muidugi polnud ta seda isegi alustatud. Muretus on alati mu õe tugevus olnud. Kuidas lahendas olukorra ema? Õeke saadeti lohutades magama. Mind käsutati une pealt üles, vardad kätte, marss tööle ja enne magama minna ei tohi kui vajalik jupp valmis kootud. Hommikul läksin punaste silmadega kooli, aga õde oma hooletuse eest vastutama ei pidanudki.
Olen teinud ära lugematul arvul õe koolitöid, kodutöid, silunud tema tegematajätmisi. Tahtsin kübetki ema tähelepanu, mida näis ainus võimalus pudenevat vaid ema lemmiklapsele teeneid osutades. Hinge jäi niivõrd sügav ebaõiglustunne, et mäletan kõike detailselt ka 33 aastat hiljem.
Õde tahab ilus välja näha
Teine juhus. Koolis oli mingi tähtis üritus. Kuna meie võimalused olid küllalt piiratud ja ilusaid asju vähe nägin vaeva, et hea stilistikaga asjade odavust ja kantust kompenseerida. Tulemust nägi tõesti ilus välja! Panin kõik riided toolile valmis. Kuid hommikul oli minuga sama mõõtu õde kõik mu asjad lihtsalt võtnud, endale selga ajanud ning minema läinud. Olin ahastuses, mul reaalselt polnud midagi selga panna! Kui õelt selgitust küsisin oli ta mu riided oma kappi peitnud, laiutas käsi ja teatas: «Aga minu käes ei ole! Näed ju ise – käes ei ole!» Emalt sain vastuseks: «Su õde on ilus tüdruk ja tahab ilus välja näha. Ja sina oskad nagunii meil asju kenasti kokku panna, otsinud siis midagi muud!» Õiglane? Meie peres küll.
Vahest annab see ka kellelegi teisele julguse võtta lapsepõlvemälestustelt eest sund-roosa filter ja tuua päevavalgele ka tumedamad toonid.
11-aastasena olin nii muserdatud, et õmblesin endale teenijanna kleidi ja põlle ning kujutasin ette, et olen meie pere Tuhkatriinu. Emale see meeldis, ta jagas hea meelega käske ja kriitikat. Kui ülesandeid oli üha lapse jaoks selgelt liiga palju ja palusin õde appi, oli vastus alati sama: «Sina ei teinud tema vanuses veel mitte midagi!» Vanusevahe on meil vaid 1,5 aastat. Aastad läksid, aga õigustus jäi samaks. Üks pereliige pääses kohustustest täiskasvanueani.
Kahe printsessi vahel
Ema lemmiklaps oli noorem, isal vanem «kroonprintsess», mitu korda mõtlesin, et milleks siis mina? Kas ma pean oma õiguse olemas olla pidevalt välja teenima?
Sarnaseid lugusid on mu elus terve pikk pärlikee ja olen need siiani kõik maha vaikinud. Arvasin, et öelda asjad ausalt välja on pühaduseteotus. Sest iga lapse jaoks on tema ema püha. Nii ka mulle. Armastan teda ja usun, et ka tema mind. Mis parata, et ma talle eriti ei meeldinud. Palju aastaid püüdsin ka suhetes armastust välja teenida, et hinges peituvat haava plaasterdada. Viimaks jõudsin võrratult toetava terapeudini ning temaga koos tõdemuseni – selleks, et paraneda, tuleb asjadest ausalt rääkida. Iseendale tunnistada kõike nii nagu oli. Õnneks tuli mulle sel teekonnal appi mu isa. Me polnud kunagi nii lähedased olnud, aga ta võttis aega pikkadeks vestlusteks. Valgustas mulle olukorda, meenutas hetki ja mõistis mind. Ei ilustanud ega eitanud.
Minu ema, kes on tänaseks siit ilmast lahkunud, ei paneks seda pahaks, et kõigest räägin. Vahest annab see ka kellelegi teisele julguse võtta lapsepõlvemälestustelt eest sund-roosa filter ja tuua päevavalgele ka tumedamad toonid. Kui mina töötan oma valuga ei tee see minu emale haiget. Ja ma olen andestanud nii endale kui emale.
Igaks valikuks on põhjus ja haiget tehakse harva meelega - enamasti teadmatusest. Võibolla ei jätkunud võhma märkamaks, võibolla lekkis iseenda armastuse anum. Olen seda meelt, et lapsepõlv on kingitus. Sellest saab õppetunnid vastu võtta, haavad ära tohterdada ja kergema pagasiga edasi minna. Mõne koha pealt teebki kannatus targemaks. Lõppeks olen ikka oma emale südamepõhjani tänulik.
Minu jaoks suurim õppetund ise emaks saades oli hoida õiglast vaadet. Armastada kõiki oma lapsi võrdselt. Samas igaühte erinevalt, just temale vajalikul moel. Õiglus on miski, mida põletavalt ja kõigis eluvaldkondades vajan, ehkki inimsuhetes mõõtühikud ei kehti.
EMADE LOOD leiad portaalist Postimees Naine.