Abielu on naise ja mehe perekondlik liit ning kooselu. Millal seda suurt sammu teha ning mis eeldused selleks olla võiksid, on väga individuaalne.
Milline on abiellumiseks kõige õigem vanus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud arvavad, et abiellumiseks peaks olema koos vähemalt viis aastat ning vanusenumber võiks ka ikka üle 25 olla. Teised leiavad jälle, et piisab mõnekuisest teineteise tundmisest, olgu vanuseks 18 või 38. Uurisime nelja inimese käest, mida nemad asjast arvavad.
Vastajad ei soovinud antud teemat kommenteerides oma nime avaldada, kuid toimetusele on isikud teada.
Mees (34), lahutatud: Suureks Sammuks ei ole ühte ja kõigile armastajatele sobivat õiget vanust.
Abiellusin 27-aastaselt, naine oli 21. Vaatamata vallalistele sõpradele ei arvanud me kumbki, et oleme abiellumiseks liiga noored. Tundsime, et südames oli õige tunne ning soov koos tulevikku vaadata. Enne abiellumist olime kaks aastat koos olnud, nii et tegu polnud ka päris armumisaegse tormaka otsusega.
Suureks Sammuks ei ole ühte ja kõigile armastajatele sobivat õiget vanust. On inimesi, kes küpsevad kauem ja on neid, kes on varakult valmis perekonda looma. Mõningane (koos)elu kogemus võiks muidugi olemas olla. Veel tähtsam on aga veendumus oma partneri sobivuses, tema mõistmine ning valmisolek suhte hoidmisele pühenduda. Miski ei püsi iseenesest.
Minu arvates võiks abielluda siis, kui pulmad tekitavad veel ettevaatavat erutust ning on romantilised. Päris kindla peale minek oleks abielu surivoodi serval, aga milleks siis enam?
Tegelikult on veel üks hea võimalus kontrollida oma valmisolekut kellegagi abiellu astuda: «Kas sa jääksid oma abikaasa kõrvale ja armastaksid teda ka siis, kui ta näiteks autoõnnetuses armid näkku saaks või jala kaotaks?» Kui suudad oma südames «jah» vastata, võid abielluda.
Naine (28), abielus: imestust olen korduvalt kohanud, kuid halvakspanu mitte.
Ma olin abielludes 20. Ma teadsin juba enne abiellumist, et olen ilmselt liiga noor selliseks sammuks ja kartsin isegi, et me ei pea kauem kui 2-3 aastat vastu. Mõtlesin selle otsuse väga hoolikalt läbi ja otsustasin siiski abielluda, sest tundsin, et see on õige tegu.
Oleme nüüd ligi 10 aastat koos olnud ja seega ei saanud see vale otsus olla. Ma ei ole eriline naiivitar, ma teadsin juba enne abiellumist, et kui me seda nii noorelt teeme, siis on suurem tõenäosus, et kunagi lähme ikka lahku. Kui peakski hiljem midagi inetut juhtuma, siis ei ole ju kogu eelnev abielu mõttetu või halb. Juba ainuüksi see siiani koosolnud aeg on olnud nii imeline, et abielu oli igati õigustatud ja kui me peaksimegi lahku minema, jään seda ikka hea sõnaga mäletama.
Ma ei utsikaks noori liiga vara abielluma, sest selleks on vaja ka teatud emotsionaalset küpsust. Mul saabus see arvatavasti veidi keerukama noorusega pisut varem kui teistel. See jutt, et sarved peaksid olema maha joostud, peab minu meelest mingil määral paika ning see ei sõltu vanusest.
Ma usun, et kui liiga kaua oodata, siis ei olegi abiellumisel enam suurt mõtet. Kui on juba mitu aastat niisama koos oldud, siis ei muuda abielu enam midagi. Abielu peaks olema nagu teatud etapi ületamine, suurema pühendumise välja näitamine, aga kui see faas on tasapisi nagunii kätte jõudnud, siis tundub suur pidu ja vanded liiga punnitatud.
Naine (23), kihlatud: lähedased toetavad, võõrad kahtlevad.
Hetkel on meil pulmade planeerimise aeg, kavatseme suvel abielluda. Oleme koos olnud kolm ja pool aastat, suve alguses saab neli täis. Kuigi ma ise arvan, et see aeg on piisav teineteise tundma õppimiseks, olen sageli kohanud negatiivse alatooniga imestust meie väidetavalt rutakale pulmaplaanile.
Mitu korda on mulle öeldud, et 23 on abiellumiseks liiga vara ja ma peaksin enne ikka korralikku täiskasvanuikka jõudma. Ise ma ei end ega oma kaaslast (25) liiga nooreks ei pea, sest elukogemust on meil mõlemal küllaga. Tobe oleks abiellumisega oodata lihtsalt selle pärast, et vanusenumber saaks suuremaks.
Meie tutvusringkonnas palju abiellunud paare pole. Pigem saadakse lapsi kui abiellutakse. Meie soov on aga vastupidine – kõigepealt abielu, siis lapsed. Sõbrad ja perekonnad toetavad meie Pühasse Liitu astumise otsust väga, kahtlejad on eelkõige inimesed, kes ei tunne mind ja mu väljavalitut kuigi hästi.
Naine (28), lahutatud: hinges oli kahtlus, et asjad arenesid liiga kiiresti.
Abielludes olin 23, mees oli vanem. Koos olime olnud selleks ajaks kaks aastat ja ma ei mäleta, et oleksin otseselt end liiga nooreks pidanud. Küll aga oli hinges väike kahtlus, et ehk on asjad liialt kiirelt arenenud. Tagantjärele tunnen, et olin tol ajal ikka üsna laps veel, paljudes asjades naiivne ega osanud enda eest korralikult seista. Aga sellest kõigest saabki aru alles hiljem.
Ma ei taha väita, et noorelt alanud ja elu lõpuni kestev armastus poleks võimalik, kuid üldiselt on minu meelest enne abiellumist vaja teatud elukogemust ja oskust hinnata, mis on sinu jaoks oluline, mida sa elult ootad. Vanus ei mängi seejuures kõige tähtsamat rolli, sest inimeste areng on väga individuaalne.
Ma arvan, et inimene on abiellumiseks valmis siis, kui see ei ole tema jaoks enam pelgalt mingi armas romantiline toiming, vaid kui ta on elus nii mõndagi läbi elanud ja tunneb, et just selle inimesega võiks elu lõpuni kõikidele raskustele vastu seista ja kas või maailma lõppu minna.
Kui ikkagi konkreetselt vanusest rääkida, siis mulle tundub küll hetkel oma kogemustele tuginedes, et see võiks pigem 30 ligi jääda. Aga eelkõige tuleb kuulata ikka oma südame häält. Nagu ütleb kuulus tsitaat «Väikesest Printsist»: «Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.»