Kas kasulikum on joosta või kõndida?

Foto: SCANPIX

Igal aastal silkab terviseradadel järjest enam jooksjaid ning ka kepikõndi ei peeta enam vaid vanainimeste harrastuseks. Missugust liikumisviisi eelistada? 

Selle üle arutlevad Jooksupartneri juhendaja Margus Pirksaar, Eesti Kepikõnni Liidu asepresident Rene Meimer ja Füsioteraapia Kliiniku füsioterapeut Katre Lust-Mardna.

Kas tervisele on kasulikum kõnd või jooks?

Margus Pirksaar: Sõltub organismi tervisest. Oluline on teada, et joostes on moment, kus kumbki jalg maad ei puuduta, ja ühe jala maandumisel tekib põrutus kogu kehale. Kui tervise tõttu on põrutamine vastunäidustatud, siis jooksmine kindlasti kasulik pole.

Ka siis, kui organismil puudub baasvastupidavus ehk harjutama hakates läheb pulss kohe väga kiireks, pole ehk arukas hooga jooksma hakata, vaid võiks jooksu-kõndi varieerida.

Rene Meimer: Algaja, kes pole üldse liikunud, võiks alustada kepikõnnist. Vanemad inimesedki võiksid pigem kõndida kui joosta. Samas see alati ei kehti, sest mõni inimene on eluaeg sporti teinud ja jookseb ka kõrges vanuses.

Kepikõnd annab kehale ühtlasema koormuse kui jooks, hea koormuse saab ka ülakeha – kui kepikõndi tehakse enam-vähem õige tehnikaga. Sageli võib näha ka vales asendis ja vale tehnikaga kõndimist, me nimetame seda lehmalüpsja asendiks – käed on sirgelt ette sirutatud, õlad tõstetud, keha pinges. Tund aega niimoodi vales asendis kepikõndi teha on üsna ebamugav ning loodetud kasu jääb saamata. Teine sage viga on jätta asfaldil kõndides keppidele panemata kummist otsad. Siis koliseb metallotsaga kepp iga sammu juures ebamugavalt ning põrutab liigeseid nii, et võib endale liiga teha.

Katre Lust-Mardna: Eriti asfaldil ja muudel kõvadel pindadel joostes on suurem ülekoormusvigastuste oht. Sagedasemad mured on valulikud põlved, väljaväänatud hüppeliigesed, samuti valu puusavöötme piirkonnas. 

Millist liikumisviisi südame tervist arvestades eelistada võiks?

Rene Meimer: Kui eesmärk on tervise hoidmine, sobib kepikõnd väga hästi. Paljud ei tohigi joosta juba sellepärast, et süda ei kannata seda välja.

Katre Lust-Mardna: Kui tervis lubab joosta, loob see hea võimaluse treenituse kasvatamiseks ja ka päris suurte koormuste rakendamiseks. Südamele on kergem koormust anda jooksmisega. Tervel inimesel on kõndides keeruline saada pulssi nii kiireks kui näiteks lõike joostes. Samas kaasneb jooksmisega ületreeningu oht, kõndides on see risk tunduvalt väiksem. Et koormus kõndides suurem oleks, tasub kasutusele võtta käimiskepid või kõndida tempokalt väljakutset pakkuval maastikul. 

Millal eelistada kõndimist jooksmisele?

Margus Pirksaar: Kui jagada oma ettevalmistus perioodideks, näiteks kevadiseks ja sügiseseks võistlushooajaks, siis ettevalmistuse alguses on kindlasti väga kasulikud matka stiilis kõndimised. Nii valmistame organismi järk-järgult tugevamate koormuste talumiseks ette.

Samuti võiks eelistada kõndimist jooksmisele siis, kui alles alustatakse sportimist. Organism ei ole kohe valmis rabama. Esmalt võiks muuta oma liikumise korrapäraseks. Alustada tasub looduses kõndimisega, kui aga tekib vastupidavus, siis liikuda järk-järgult jooksmise juurde.

Kas ülekaaluline inimene tohib üldse joosta?

Rene Meimer: Vägisi joosta ei tohiks. Kurb on vaadata, kui mõni ülekaaluline sunnib ennast jõuga jooksma. Ta võib teha oma liigestele liiga, eriti kui jookseb asfaldil. Ülekaalulistele on parem kepikõnd. Ka seda oleks parem teha looduslikul pinnasel, mitte asfaldil.

Seevastu kepikõnd on universaalne ja sellega on raske endale liiga teha. Tavainimene saab õige tehnikaga kõndides just sobiva koormuse ja seda on võimalik ka ise reguleerida, valides kõndimiseks künklikuma maastiku, muutes kõndimise tempot või kestust.

Katre Lust-Mardna: Ülekaalulised (sh kerges ülekaalus inimesed), südame-veresoonkonnahaigustega inimesed, valutavate alaselgade, põlvede, puusade ja hüppeliigestega harrastajad ning sportimises pika pausi pidanud inimesed võiksid eelistada tempokat kõndi jooksmisele, sest probleemid liigestega joostes suure tõenäosusega ainult süvenevad. Hea oleks nõu pidada arsti või füsioterapeudiga.

Seevastu terved noored inimesed võiksid kindlasti pigem joosta. Jooksmine esitab noore ja terve inimese südamele, veresoonkonnale ja lihaskonnale parema väljakutse ning võimaldab rakendada erinevaid koormusi. Jooksmine on tervislik, kui seda tegevust toetab õige lihashooldus ning kehatüve ja teiste lihaste heas toonuses hoidmine. Täpsemaid harjutusi oskab soovitada füsioterapeut.

Jooksmise või kepikõndimisega alustamise taga on tihtipeale soov kaalu alandada. Kas joostes langeb kaal kiiremini kui kõndides?

Margus Pirksaar: Siin pole ühest tõde, see sõltub iga inimese tervisest. Kui üldistada, siis aeglase pulsiga me kasutame energiaallikana rasvu ja kiire pulsiga süsivesikuid. Samas on mõnel inimesel kõndides energiakulu nii väike, et ei saagi rääkida kehakaalu langetavast efektist, väga aeglase pulsiga liikumisest pole kaalulangetamise seisukohalt kasu. Kõige parem oleks küsida nõu treenerilt, kuidas treeninguid seada, et kasutegur oleks kõige suurem.

Rene Meimer: Kepikõnniga on võimalik alla võtta. Tean nooremat meest, kes selle treeninguga koguni 70 kilo maha võttis. Võti on treeningu intensiivsuses  ja regulaarsuses – kõndida tuleks vähemalt kolm korda nädalas. Treening peaks võtma naha märjaks, kui tahta kaalu langetada, siis alla tunni aja korraga treenides ei juhtu midagi.

Kepikõndi võib harrastada eri tasemetel ja see sõltub harrastaja füüsilisest ettevalmistusest ning eesmärkidest.

Katre Lust-Mardna: Kaalu langetamiseks on oluline, et päevane tarbitava energia hulk ei ületaks  kulutatava energia hulka. Õige toitumisega saab kaalu langetada nii tempoka kõnni kui ka jooksmisega. Mõnusas tempos aeroobne tegevus, olgu selleks siis jooksmine või kõndimine, vabastab endorfiine ja tekitab heaolutunde, mis aitab kaalukaole kindlasti edukalt kaasa. Uuringute järgi aitab seesama aeroobne tegevus ka kroonilise valu vastu.

Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!