Personaaltreener «Miss Kõhulihas»

Rannariided: marc&andré Foto: Liis Treimann

Personaaltreener Ele-Ly Rahumägi on ohtlikult heas vormis – nii mõnigi suguõde oleks valmis tapma selliste super trimmis kõhulihaste eest! Sire amatsoon aga ei raiska sekunditki iseenda imetlemisele, vaid on pühendunud hoopis teiste paremasse vormi treenimisele.

Ele-Ly Rahumägi on küll saledam kui suurem osa naisi nende kõige julgemates unistustes, kuid ometi pole ta ei trenni- ega dieedifriik – vastupidi! «Peamine viga, mida naised teevad, on alati sama – süüakse liiga vähe! Ja treenitakse liiga palju. Kuid see ei too mitte mingit kasu! Kõik äärmused rikuvad tervist, toimib ainult tasakaal.»

Personaaltreener on väga mures, et viimastel aastatel on liikvel hulk rumalaid dieete. «Võimalusi oma ainevahetus ära rikkuda on palju,» nendib treener. «Selle taastamine on meeletu töö ja alati see enam ei õnnestugi. Paljud väldivad paaniliselt süsivesikuid! No appi, milline lollus – treeniv inimene lausa vajab süsivesikuid ning nende puuduses hakkab keha hävitama lihasmassi.  Tulemus võib olla see, et punnitad trennis ja piirad söömist ning oled lõpuks veel lodevam kui enne. Sööma peab ja mitte millestki ei tohi end ilma jätta!»

Naisi saadab enamasti ju pidev paanika – appi ma lähen paksuks.

Tegelikult ei lähe. Üks koogitükk, mõni vahele jäänud trenn – mitte midagi ei juhtu! Loeb see, kuidas sa sööd ja liigud enamuse ajast.  Igaühel ju juhtub, et ta sööb kogemata pool liitrit jäätist ära, minul ka. See ongi normaalne!

Ja mis sa siis teed, kui liiter jäätist nahka pandud?

Mitte midagi ei tee. Sööd, naudid, unustad ära ning elad tervislikult edasi. Paljudel on aga tunne, et üks vale amps on kohe maailma lõpp! Kiputakse end karistama või lastakse päris lõdvaks, süüakse veel neli kooki peale ja üldse kõik, mis kodus leidub… Palju lihtsam on olla tervislik, kui sa tead, et mitte midagi ei ole keelatud.

Mõistlik söömine – kuidas see siis käib?

Inimese päeva tipphetk võiks olla midagi muud kui söömine. On palju tegevusi, mis pakuvad samaväärset või paremat emotsiooni. Aga veel hullem on mõelda päevast päeva ainult dieedist ja treeningust, istud kodus, kaalud oma toitu, sõpradega kokku ei saa, veini ei joo…

Oluline on leida kesktee, et elu oleks mõnus ja tervislik ning siis mitte liiga palju sellele mõelda.

Lähtuda tasub inimese mao suurusest – kaks kätt kokku panna on paras peotäis, mida korraga ära süüa. Õigesti oled söönud siis, kui tunned peale sööki – oo, mõnus olla, tahaks jalutama minna! Kui oled väsinud ja unine, teed midagi valesti.

Süüdi pole üks või teine «paha» toiduaine, me lihtsalt sööme korraga liiga palju, mitu korda rohkem kui vaja.

Polegi ühtegi paha toitu? Mõni asi ikka on, mida keha üldse ei vaja?

Alkoholi keha ei vaja, aga mõnel on seda vaimselt vaja. Milleks endaga võidelda? Parem luba endal ka inimene olla ja vahel välja elada. Ma pole ise ennast kunagi piiranud, ilmselt just seetõttu olen üsna tagasihoidlik alkoholisõber.

Millised on kõige tavalisemad vead toitumises?

Süüakse liiga vähe! Hiljuti panin ühe tüdruku märksa rohkem sööma ja tema kaal langes ja lihastoonus on palju parem kui enne. Palju naisi on ju ainult supisööjad, aga ega supist ikka lihast ei ehita, treeni palju tahad.

Klassikaline viga – õhtul võetakse korraliku eine asemel puuviljad, mõeldakse – need on ju head kerged. Võta parem soe lihatükk ja juurviljad, et keha saaks kätte, mida vajab. Süsivesikurikkad eined sobivad rohkem hommiku- ja lõunasöögiks. Näiteks puder on täiesti alahinnatud – minu eelistatud hommikueine.

Mis sinu hea vormi saladus on?

Ühtegi salatrikki pole, mis ilma tööta tulemuseni viiks. Minu vormi aluseks on 25 aastat treeningut ja tasakaalustatud toit. Mul on muuseas hea meel, et ma pole selline, kes oleks oma kehakuju niisama saanud – tean, mis tunne on pingutada, kui ei jaksa, või söömine lõpetada, kui tegelikult tahaks terve vaagna pähklitest puhtaks teha.

Olen selles mõttes õnnelik, et liikumine on minu jaoks nauding, ma ei pea end trenni minekuks sundima. Ja kaal ei näita eriti midagi – enne treenerina tööle asumist kaalusin kolm kilo vähem, kuid kandsin kaks numbrit suuremaid teksaseid.

On sul kliente, kes tulevad trenni ja ütlevad: tahan samasugust keha nagu sinul?

Nii otse ei öelda, aga saan täiesti aru – personaaltreener peab olema eeskujuks, sammukese ees.

Oma soovides tasub olla realistlik ja kaaluda, kas eesmärk on väärt ohverdust, mida see nõuab. Elustiil, harjumused, geenid, taust ja üldse  kogu sinu elu mängib rollis selles, milline keha sul on.

Tasub teada, et rasvarakkude arv kujuneb välja teismeea lõpul, seetõttu on hästi tähtis just laste liikumine ja tervislikus kaalus püsimine. Vanemad peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama! Vastasel juhul peavad lapsed kogu elu topelt vaeva nägema.

Kas sinu terane personaaltreeneri pilk märkab, et noored on paksemad kui varem?

Jah. See on uskumatu, kui vähe tänapäeva lapsed liigutavad! Mina paneks lapsele ka aktiivsusmonitori külge – enne iPadi ei saa, kui 10 000 sammu täis. Toitumisharjumused on ka muutunud, lapsed on suhkru ja rasva üleküllusega harjunud. Järk-järgult treenitakse ülesöömist. Kui lapsel on kõht täis, siis ta rohkem ei taha, ta ei pea taldrikut tühjaks sööma. Ja suurena me muuseas ka ei pea, unustage ära see «hea kasvatus» ja kuulake oma enda keha!

Hoiatad ületreenimise eest, aga kui palju trenni on siis paras?

Minu jaoks piisab kolmest jõusaalitreeningust nädalas. Ületreening pole üldse kasulik – keha ei jõua ära taastuda, läheb stressi, hoiab kilosid kinni, tekivad vigastused ja viimaks põled ka vaimselt läbi. Tavainimene superkoormust ei vaja, mille nimel? Võitja pole see, kes kiiremini vormi saab, vaid see, kes seda kõige kauem suudab säilitada.