Ka Jaana tunnistab, et mitte iga kord ei saa ta trennist positiivset emotsiooni. «Kui olen tüdinud ja kehvas tujus, võin ennast trenniga veel rohkem kurnata ja nii jääbki jooksust kokkuvõttes negatiivne tunne. See võib omakorda mõjutada enesetunnet järgmise trenni eel – ei tahagi minna,» mõtiskleb Jaana. Tehniliselt keerukad trennid vajavad kogu tähelepanu, mida tujutuna on aga raske säilitada. «Kui mul on tuju halb ja mõtted mujal, ei suuda ma nii hästi oma sammu reguleerida, käte tööd või rühti jälgida. Niisugusest hooletusest võib endale ilmselt isegi viga teha.»
Kergem ja tehniliselt vähem nõudlik trenn võib aga halba tuju parandada küll. «Olen minagi vahel tahtnud teki üle pea tõmmata ja oma kehva tujuga üksi olla. Pärast mõningast arutelu iseendaga jõuan arusaamisele, et tuleb minna, sest tean, et hiljem on mõnus olla. Trenn laeb mu akusid,» tõdeb Jaana.
Marek Niit aga ei mõista, kuidas on üldse võimalik, et trenn tuju paremaks ei muuda. Füüsiline tegevus on ju parim ravim stressi vastu. «Kui kellelgi on tõepoolest ka pärast trenni halb tuju, peab sellel tujul sügavam põhjus olema. Kui ka trenn tuju ei paranda, tuleb minna tohtri juurde, sest niisugune trenn pole tervislik,» sõnab Marek enesekindlalt.
Oma tujudel Marek trenne mõjutada ei lase, tegelikult teeb juba mõte eesootavast trennist alati tuju heaks. «Kui tean, et mind ootavad ees lahedad treeningukaaslased, head sõbrad ja konkurendid, suudan mured koju jätta.» Üldse meeldib Marekile seltskonnaga rohkem treenida kui üksi. «Kambaga treenides saan palju parema emotsiooni. Hea tuju tõstab ka treeningu kvaliteeti, see omakorda kajastub võistlustulemustes.»