Juba neli aastat olen hommikuti ärganud varem, kui mäletan ülikooli- ja hilisemast tööl käimise ajast. Ma tean, kus asub nukuteater ja olen üle mitmete aastate jõudnud ka ooperisse (Pipi!). Ma joonistan värvipliiatsitega ja teen aeg-ajalt liivakooke. Käsitöö portfooliosse on lisandunud jänesemütsid.
Ühel pühapäeva hommikupoolikul käisime laste kokakoolis, mis aitas meelde tuletada, et tüdrukul võiks lasta köögis juba väikestviisi toimetada. Erinevad sellised põnevad ettevõtmised on tulnud minu ellu tänu lastele ja mis seal salata, meeldivad endalegi. Need õpetavad loomingulisust ja õpetavad ennast uutest või unustatud külgedest (taas)leidma.
Hüvasti, rokikontserdid!
Ma ei käi enam ammu Rock Café kontsertidel, sest need bändid, keda mina tahaksin kuulata, alustavad lihtsalt nii hilja. Oli lausa kosutav kuulda ühe laulja käest, kes korraldas plaadi esitluskontserdi normaalsel ajal, et tegelikult on nii hiline ülesastumine ka esinejate endi jaoks väsitav. Jäääärt käisin kuulamas minikontserdil raamatukaupluses koos lastega – see oli värskendav! Millest ma siis ilma olen jäänud?
Kui päris aus olla, siis ka kõige raskematel hetkedel ei igatse ma taga seda aega, kui ma ei sõltunud kellestki. Sellel olid omad vaieldamatult head küljed, kuid mäletan ka kohatist tühjustunnet, eriti hallil ja külmal ajal, mida Eestimaa sügis-talvel ohtralt pakkuda. Ma ei arva, et lapsed peaksid täitma egoistlikku tühimikku, aga igal juhul annavad nad elule uue hingamise.
Aeg-ajalt kokku joosta olen osanud ma mõlemal juhul, lastega ja lasteta. Suur vahe on muidugi sees, sest lastega ei saa end nii-öelda lõdvaks lasta, vaid emarolli tuleb ilmaoludest ja tervislikust seisundist sõltumata hästi täita. Söök peab olema laual ja lapsed kasitud. Kohe kindlasti on lapsed õpetanud oma aega paremini planeerima ning olema valivam. Meelelahtusüritustest on vähemalt mõnda aega eelistatud need, mis mõeldud lastele ja peredele.
Lapsevanemaks kasvamine
Ma ei jõua ära imetleda neid emasid, kes on pühendunud täiskohaga kodule. Kui ma ise sellega hakkama ei saa ja tunnen end ema-ametis läbikukkununa, lohutan end mõttega, mis loodetavasti on ka tõsi, et inimesed on erinevad ja mõned sobivadki rohkem lapsi kasvatama, seda ju ka professionaalses mõttes.
Mulle väga meeldis, kui Liisa-Ly Pakosta avaldas Maire Aunaste vestlussaates, et tihtipeale emad ei julge rääkida oma probleemidest teistele emadele, aga samas, kui suu lahti teevad, siis selgub, et teistel on samad mured. Ükskõik kui ilus väljastpoolt pilt ka ei paista, erinevaid probleeme on kõigil, olgu siis pere- või paarisuhtes. Neid teistega jagades võib saada kui mitte ideid lahendusteks, siis vähemalt teadmise, et pole oma probleemidega üksi, ja kinnituse, et oled ilmselt õigel teel.
Selgelt arusaadav oli minu jaoks ka näitleja Patrick Dempsey mõte, et lapsevanemana tuleb läbi teha ka iseenda areng, end uuesti leides ja määratledes. Olen temaga täiesti nõus, et see on suur väljakutse. Lapsed ei lase sul oma tempos areneda, vaid kõik läheb vägagi kiiresti. Nad kasvavad iga päevaga ja muud ei jäägi üle, kui seda koos nendega teha, nii hästi või halvasti, kui oskad, ja järgmine kord jälle paremini.
Rõõm ja mure(tsemine) käsikäes
Emadepäevakontserdiks selgeks õpitud laulud rõõmustasid juba päevi enne kodus. Kontsert on esitlusviisilt kui üllatus ja kingitus emadele, aga ettevalmistuselt on suur osa kasvatajatel ja ... emadel endil. Tegelikult, arvan, on see tähtis päev ennekõike lapsele.
Minu kui ema jaoks käib rõõmuga läbisegi väike muretsemine: kas jõuan õigeks ajaks lasteaeda, kas laps tunneb end hästi, kas ma peaksin lubama noorema õe vanema juurde kõigi peorahu nimel jne. Millal sekkuda ja millal mitte?
Praegusel ajal, kui üks on kahene ja teine neljane, tundub ikka veel palju ülemõtlemist olevat. Seda mõjutab omakorda, kui mõni lapsevanem tuleb teist ema või last kritiseerima. Mina ei tunne end kaugelt ideaalse emana, et hakata teiste käitumisviisi kritiseerima, ehkki oletada võib, et ma sellest süüst täiesti puhas ei ole.
Ma teen iga päev vigu ja iga päev loodetavasti õpin midagi lastelt. Ja kui ma vaatan oma ema, siis tema mõistmine on hetkel muutunud seni suurimaks – tunnen teda teatud olukordades endas üha rohkem ära – ja arvatavasti see kasvab veelgi, olles ise ema.
Laps on parim õpetaja
Kõige paremad õpetajad elus ongi aga lapsed. Kuna nelja-aastane tütar on väga tarmukas, siis temaga kujunevad meil vahepeal juba üsna põnevad arutelud. Oma pahameelt ja kurjustamist püüan ma tihtipeale kas või hilinemisega talle selgitada, mille tulemuseks on kohati täiesti jahmatav peegeldus.
Aga see peegeldus, mis sealt tuleb, on ka väga värskendav. Mitte kui külm dušš, aga nagu suine kosutav vihmasadu. Tema suust kõlavad selgitused hoopis teisiti ehk et, kui tema oskab juba teatud asjaoludele tähelepanu pöörata ja mina teda ei peaks kuulama, siis on midagi viltu. Piinlikkust enda ees tekitab, kui ta kärgib noorema õega, sest keda teist ta ikka jäljendab kui mitte oma ema! Ja mida õpib omakorda noorem, kokku juba meilt kahelt? Milline vastutus!
Muus osas on lapsevanema tagasihoidliku staaži, aga üsna intensiivse kogemuse juures olnud üks peamisi õppetunde see, et kui teha asju lapse soovidest ja vajadustest lähtudes, on üldine rahulolu märksa suurem kui enda soove ja ajaplaane peale surudes. Küll siis jõuab ka enda asjad tehtud! See on enamasti väga raske, aga tulemus samavõrd üllatav.
Tõeline kingitus on puhkus
Hiljuti vahendas hea kolleeg Heleriin loo sellest, mida emad kingituseks kõige enam soovivad. Kolmandik küsitletud emadest vastas, et täiuslikul emadepäeva hommikul eelistaksid nad pikalt voodis lesida. Minu arvates on see täielik ulme.
Ma mäletan selle nelja aasta jooksul enam-vähem kaht korda, kui ei pidanud ise terve päeva söögi valmistamise pärast muretsema ja sain voodis pikalt olla. Ühele korrale neist saan vaid tagantjärele väikese huumoriga viidata, sest põhjus, miks ma kohustusteta voodis lesisin, seisnes selles, et pärast teise lapse sündi olime sunnitud esimesed 24 tundi lahus veetma.
Teine näide on selles mõttes asjakohasem: paar nädalat tagasi olin oma emal Soomes külas ja ma ei pidanud ühelgi hommikul ise putru vaaritama ega kohvigi tegema, aga mõlemad ootasid mind juba enne ärkamist. Kaasa võetud üks lapski lasi mul magada tervelt üheksani. Tundsin, et see on luksuslikum kui mistahes spaa-puhkus. Aitäh, ema, ja head emadepäeva Sinulegi!
Soovin kõikidele emadele kooskasvamise rõõmu!