Hoolimata oma noorest east puutus psühholoog-nõustaja Katrin Tibar «viie tiibetlasega» kokku juba nõukaaja lõpus.
Kaksikud Katrin Tibar ja Elo Mõttus-Leppik oskavad «viit tiibetlast» hinnata
5. jaanuar 2016, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuna minu perekond huvitus ida filosoofiast, oli meil kodus palju selleteemalisi raamatuid ja materjale,» meenutab Katrin. «Venemaal ja Peterburis olid näiteks nõukaajal väga tugevad koolkonnad, kus tegeleti budistlike õpetustega.»
Katrini kaksikõde, telenägu Elo Mõttus-Leppik mäletab, et «viie tiibetlase» harjutused jõudsid nendeni läbi kopeerpaberi joonistatud võimlevate kriipsujukudena. «Selle juures oli ka väike sissejuhatav tekst, mis äratas huvi ja pani neid harjutusi proovima.»
Katrin on harrastanud «viit tiibetlast» vahelduva eduga pikka aega. «Võrreldes joogidega India–Nepaali–Tiibeti kõrgmäestikust, kes alustavad hommikut siis, kui päikesekiired puudutavad maapinda ja intensiivne hingamine läheb ühest ninasõõrmest teise, oleme meie ikka väga algajad asjaarmastajad siin Euroopas.»
Samas kinnitab Katrin: ««Viis tiibetlast» viivad meid nooruse allika juurde, seda olen ka ise kogenud – taastavad noorusliku tervise ja elujõu, mis kajastub tegelikult ka välimuses. Need harjutused panevad mind seesmiselt elama, aktiveerivad organeid ja energiat, treenivad meelt keskenduma.»
Näiteks mõni aeg pärast rasedust ja imetamist taas harjutusi tegema asudes märkas Katrin, et tema vahepeal sorgu vajunud juuksed hakkasid kasvama ja muutusid taas ilusaks. «Kirjanduses on neid harjutusi isegi eduka kiilaspealisuse vastu võitlemisega seostatud. Nii et kui puudub huvi «viie tiibetlase» spirituaalse ja tasakaalustava külje vastu, siis selline väline efekt võiks ikka motiveerida!»
Tajudes keha nõtkust
Vahe ajaga, mil Katrin «viit tiibetlast» veel ei harrastanud, on märgatav! «Suureneb spontaansus ja vitaalsus,» selgitab Katrin. «Mina ärkan ka naisena enam ellu, tajun oma keha nõtkust ja sensuaalsust. Meel on rahulikum ja keskendunum. Kaudselt võib seda efekti laiendada ka suhetele teiste inimestega: hea on olla, tülisid tekib vähem ja rõõmu on rohkem. Energeetiliselt laetud kehas on ju kergem olla ja elu jookseb ka kohe ladusamalt. Usun, et sama efekti annaks ka mõni teine harjutuste seeria või treening. Kas või jooga päikesetervitus. Kehale ei olegi ju tegelikult palju vaja, aga ometi on ka seda vähest teinekord nii raske ennast tegema motiveerida.»
Vaimsete meistritega kokku puutudes on Elot alati hämmastanud see, kui suur töö on ikkagi füüsilise ja vaimse arengu taga. Kusjuures neid ei lahutatagi kunagi. «Oleme harjunud saama resultaati kohe ja tahame põnevat müstikat sinna juurde,» leiab Elo. «Ka «viie tiibetlase» harjutuste juurde käib legend salastatud iidsetest tarkustest. Julgen arvata, et see salastatuse jutt on pigem Lääne inimeste innustamiseks välja mõeldud. Tegelikkuses on siin määrav enese järjepidev treening. Samu harjutusi iga päev teha on ikka väga raske. Me oleme ära rikutud, meie meel tahab vaheldust. Praegu ma «viit tiibetlast» ei tee, aga usun, et naasen nende juurde jälle.»
Mitte lõpetada?!
«Viit tiibetlast» saadab lugu sellest, et kui oled harjutusi juba pikemalt teinud, ei soovitata pooleli jätta. Mida sellega mõeldakse?
Katrin on kogenud, et harjutuste lõpetamine toob kaasa ikka samu asju, mida ükskõik millise treeningu ärajätmine. «Muutud varasemast närvilisemaks, selg väsib, pea on paks, ainevahetus aeglasem.» Pärast pikemat pausi tuleb keha «tiibetlastega» tasapisi harjutada. «Kuna nad on väga intensiivse toimega, peab nendega oskama targalt ümber käia. Mina teen alguses igat harjutust kolm-neli korda ja suurendan seda arvu, kuni jaksan teha 21 korda,» räägib Katrin.
Kuna harjutused mõjutavad tugevalt siseorganeid, on olukordi, kus «viie tiibetlasega» lausa peab pausi pidama. «Näiteks ei tohi neid harjutusi teha pärast kõhuõõne operatsioone. «Viie tiibetlase» harjutustest teine on täiesti vastunäidustatud raseduse ajal. Selliseid asju peab teadma,» seletab Elo. «Mina olin unustanud need juhised ja alustasin liiga ruttu pärast Liisi sündi taas «tiibetlastega». Keha reageeris sellele väga jõuliselt ja andis mõista, et veel ei ole aeg – tekkisid valud, isegi väikesed krambid. Samas annab selline reaktsioon jälle kinnitust sellest, kui võimas viis see keha mõjutamiseks on, ja kui saad selle enda jaoks tööle positiivses võtmes, on see väga hea.»
Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!