Põhilised vead, mida kepikõnnil tehakse

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kepikõnd.
Kepikõnd. Foto: SCANPIX

Kepikõnd on tavakõnnist märksa efektiivsem – see kaasab töösse 90 protsenti kere lihastest, kepikõndi tehes suureneb südamelöögisagedus ja energiakulu, vähenevad lihaspinged kaela-õlavöötme piirkonnas, paraneb kaalutunnetus ning võrreldes tavakõnniga kasvab hapnikutarbimine keskmiselt 18 protsenti.

Kepikõnni kepid peavad olema lühemad kui tavalised suusakepid, et keppi käes hoides moodustaks küünarvars maa suhtes 90-kraadise nurga, kirjutab Õhtuleht.

Tehnika pole raske: käed ja jalad töötavad nagu tavaliselt kõnnil, samm on pisut pikem ja kere veidi ette kallutatud, liikudes tuleb hoida õlad all ning selg sirge.

Kepp peaks asetuma maha alati koos vastasjala kannaga ning käetõuge peab lõppema puusa taga. Sageli eksivad algajad kepikõndijad sellega, et viivad käe liialt kaugele ette, samm jääb liiga lühikeseks, kätt ei tõugata lõpuni taha ja keha on liiga püstises asendis.

Tagasi üles