Vanemad on liiga vähe lastega, mitte lapsed liiga palju arvutiga

Aeg-ajalt tasub kontrollida, mida laps internetis teeb ja kui palju ta endast avaldab. Tuleta lapsele meelde, mis ohud teda virtuaalmaailmas ümbritsevad. Foto: SCANPIX

Lendavad pommid ja püssikuulid on arvutimängude vahendusel saanud laste igapäevasteks kaaslasteks. Mis seal salata – on ju vanemalgi muretum, kui võsuke tänaval lonkimise asemel turvaliselt arvutiekraani ees istub, või kui turvaline see ikkagi on?

Kui vanasti olid suvevaheaja saabudes hoovid-tänavad lapsi täis ning vanavanemate juurde maale saadetute peamiseks mureks, kas naabripoiss ka kohal on ja kas ujuda saab, siis nüüd on külatänavad tühjad ja kartuliidu jumega lapse küsimus enne maale minekut on: «Kas seal net on? Kui kiire?», kirjutab Õhtuleht.

Laste psühholoog Tiiu Arro sõnul ei ole siiski ainult arvutimängud noort põlve hukka ajanud, laste vägivaldsus võib olla seotud hoopis vanemate kaugenemisega lastest ja tõsistest tunnetest.

«Arvutimäng ei ole elus inimene, mänguga saab suhelda ainult etteprogrammeeritud viisil ja see aitab ainult üksikuid oskusi või tundereaktsioone arendada,» selgitab Arro.

«Arvutimängude üleküllus jätab lapse arengukeskkonna ühekülgseks, masinlikuks, killustatuks ja tegeliku eluga vähe seotuks – vanemad ei tohiks jätta võsukesi liialt arvuti ja interneti hooleks,» ütles Tiiu Arro.