«Naistejuttude» saates on külas Eesti koloriitseim hüpnotisöör, müstik ja terapeut Ants Rootslane. Räägime kuulsusest – miks seda nii metsikult ihaldatakse? Miks see pimestab ja sõltuvust tekitab? Mis on selle kõige hind? Ants Rootslane räägib kõigest otsekohesusega, mis on terav nagu vikat.
Terapeute on Eestis kindlasti vähem, kui vaja oleks, aga siiski arvestatav hulk. Kohalike kuulsuste pingile on neist aga maandunud vaid üks – Ants Rootslane. Tuli, nägi ja sai otsekui üleöö tuntuks. Kuidas?
Lühim tee kuulsuseni – ole otsekohene ja julge
«Ma olen väga otsekohene ja ütlen välja selliseid asju, mida varem ei ole julgetud öelda,» selgitab Ants, «mis paneb mõne inimese kukalt kratsima, et kas see inimene on peast terve. Tegelikult ma üleöö kuulsaks ei saanud, see on viie aasta töö tulemus. Eestis juhtub see palju lihtsamalt. Kui teed midagi oma valdkonnas hästi, siis tuleb tuntus sellega kaasa. Sellest ei pääse, sest me oleme nii väike ühiksond. Kuna ma olen impulsiivne ja kirglik, siis see tuntus oleks mind ikka kätte saanud, isegi kui ma oleks selle eest põgenenud. Ja ma olen põgenenud!»
Miks siis põgeneda? Sest kuulsus on pealtnäha särav ja ligitõmbav, kuid sellega käib kaasas ka palju ebameeldivat, mida esmapilgul ei näe.
Kuulsuse kallis hind
«Ühel hetkel, kui see kuulsus kätte oli jõudnud – tipphetk oli kuskil peale minu raamatu ilmumist –, siis läks asi minu jaoks natukene käest ära,» räägib Ants. «Kui ma lähen poodi ja mul seisab inimene kõrval, ütleb: «Noh, teie ju valite ikka kõige kallima jäätise.» Inimesed saadavad sulle pilte, kuidas sa viid taarapunkti taarat... Tekib selline tunne, et oled nagu mingisugune ebajumal kohati! Ja ise mõtled, ma olen ju täitsa tavaline mees, Ants Kambjast. Siis tekkis küll selline irdumine sotsiaalsest elust. Ma ei viinud enam taarat ära ja käisin öösiti Prismas, et keegi ei vaataks, mis mul seal korvis on. Mul tekkis teatav sotsiaalne ebamugavustunne.»