/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Räägime hirmudest. Nii mõnigi on kuulnud suurustavat praalimist: «Mina küll mitte midagi ei karda!» Vaatame fassaadi taha. Enamasti kehtib siin maailmas tava, et mida rohkem inimene kardab, seda vihasemalt ta oma hirmu eitab. Kas julge on see, kes ei karda, või hoopis see, kes kardab, aga ikkagi teeb?
Miks meil üldse on hirmud? Mis nende taga on? Kuidas hirmudest üle saada? Ja kas on üldse vaja oma hirmudest üle saada?
Keegi meid ei sunni, võime vabalt ka hirmu piiri taha konutama jääda. Olgem ausad – suur osa inimesi valib hirmude eitamise ja vältimise, osa teadlikult, osa hirmust. Hirm võtab kergesti võimust, kui me ei julge talle ausalt vastu vaadata ja teda tunnistada. Ning väga tihti asuvad meie suurimad anded ja suurimad hirmud samas kanalis. Eneseületamine ja tegutsemine ka siis, kui tegelikult ei julge, tasub tavaliselt ära. Seda enam, et suuremat osa sellest, mida me kardame, ei juhtu mitte kunagi.
«Minu elu ülesanne oli tulla siia ellu oma hirme lahustama,» räägib saatekülaline Silver Laas. «Ma varem kogu aeg raiusin endale, et ma ei tunne hirme. Mees ei tunne hirme! Lapsena tehti lausa füüsiliselt selgeks, et mehed ei nuta ja mida kõike veel.» Kuid nüüd on tema silmad hirmude ja elu suhtes avanenud täiesti uuel moel. Ja ta teab, et hirme eitades me tegelikult laseme hirmul ennast kontrollida.
Silveri ellu tõi huvitava äratundmise õhtusöök selgeltnägija ja ravitseja Mai-Agate Väljataga juures, kus teadja daam ulatas igaühele sedeli ülesandega, mida tal oleks tarvis siin elus täita. «Ja sealt hakkas pihta minu teadlik hirmude lahustamise ajastu,» meenutab Silver. «See, mida ma sealt lehelt välja lugesin, oli nii täpne!» Nüüd, mõni aasta hiljem, näeb ta selgelt, et alles hirmudest võitu saamisega algas see elu, mida ta on ise soovinud ja mis täidab teda armastuse tundega. «See teekond on lihtsalt mega olnud ja kõik see, mida ma olen saavutanud!»
Silver tunnistab, et ta mingil määral küll teadis oma hirme, aga surus neid eemale: ei-ei-ei, ma ei karda! Eituses pole aga võimalik õppida tundma oma hirme, õppida tundma iseennast ausal ja siiral moel ja veelgi vähem on sellise suhtumisega võimalik hirmud seljatada.
Mis oli esimene, suurim hirm, mis Silveri elu mõjutas ja elamist takistas? «Hirm asju välja öelda ja ennast usaldada nii, et ma tean, et ma saan hakkama,» tunnistab Silver siiralt. Tema lapsepõlv oli selline, kus igasugune iseseisev mõtlemine, initsiatiiv ja enesekindlus julmalt maha tambiti. Sama saatus võib meile osaks saada koolis. Vahet pole, kus elu varba peale on astunud ja hirmu kasvama pannud – üle saada tuleb sellest meil endil.
Mida see annab, kui hirmust üle saada ja hakata asju ausalt välja ütlema? «Oi, see on väga palju andnud,» ütleb Silver emotsionaalselt. «Ma julgen tõesti inimeste ees seista ja oma sõnumit edasi anda. Ma tean ja tunnen, et minu sees on meeletult palju materjali, mida ma pean edasi andma. Mul on aeg käes!» Lisaks otsusele elada kogu ülejäänud elu oma tões, püüab Silver aidata ka teistel inimestel enda hirmust üle saada. «Meeletu vabaduse tunne on nüüd sees!»
Kas midagi kõigest sellest, mida Silver kartis, realiseerus? «Ei, kindlasti mitte,» teab mees nüüd. Kui võtta julgus kokku ja astuda oma hirmule vastu, ilmneb sageli huvitav asi – hirmud on suurimad meie peas. Mitte midagi sellist, mida kardame, ei järgne või kui ka järgneb, siis mitte ligilähedaseltki hirmudega võrreldaval skaalal.
Kui mõni inimene kõrval annab meile negatiivse hinnangu või paneb kahtluse alla meie väärtuse, siis tegelikult ei räägi see midagi meie kohta. Soovides teist pisendada, alandab ta nii vaid enda väärtust. Targem oleks mitte lasta end hirmul ega emotsioonidel tasakaalust välja viia ja rahulikult vaadata, miks see inimene nii teeb. Sageli tuleb sealt nähtavale hoopis tema enda sisemine hirm, mis teda tagant tõukab. Vahel nii, et inimene ise seda üldse ei tea. Hirm kontrollib teda, ta on oma hirmu ori. Peale selle taipamist pole olukord enam üldse hirmus.
Mõned sagedased hirmud, mida endasse matame. Kas tuleb tuttav ette?
Hirm hülgamise ees.
Hirm ebaõnnestumise ja/või tühistamise ees.
Hirm, et oleme ebapiisavad, väärtusetud.
Hirm oma väärtuse kaotamise ees – teised pettuvad, seotud hülgamishirmuga.
Hirm tundmatu ees. Näiteks pimedusekartus viitab sellele.
Hirm muutuste eest, siia alla käib ka hirm vananemise ees.
Hirm iseenda ees – äkki ma olen halb, katkine, vale?
Hirm avaliku esinemise ees on äärmiselt sage ja hõlmab eri olukordi lavale astumisest lihtsa suu lahti tegemiseni.
Hirm ämblike ees juhib foobiate edetabelit.
Kristinka üks suurimaid hirme elus oli asi, mida paljudel kuulatajatel on isegi raske uskuda. See oli hirm avada suu, enda mõtted kuuldavaks teha, kuulda iseenda häält. Hirm esines episoodiliselt, vahel see ilmus, vahel mitte, mis tekitas veel omakorda ebakindlust juurde. Hirm sai alguse liialt südamesse võetud negatiivsest tagasisidest. Halvimal ajal oli hirm suud lahti teha ja suhelda sedavõrd tugev, et takistas elamist. Lahendust leidmata viis see välja depressioonilaineteni. «Ma olin totaalses hädas, sest see hirm oli niivõrd suur! See segas lausa elamist.»
Teine ülisuur hirm oli kõrgusekartus, mis väljendus kontrollimatult tugeva kehalise stressireaktsioonina – süda läks pahaks, silme ees läks mustaks ning pulss tõusis järsult. Kuid seda näidet me saates pikemalt ei käsitle.
Tänaseks on mõlemad hirmud täielikult taandunud. Kuidas? Pannes end järjekindlalt uuesti ja uuesti just hirmutavatesse, ebameeldivatesse olukordadesse. Järk-järgult hakkas hirm kahanema samavõrra nagu olukord, mida tahtnuks vältida, muutus tuttavaks. Tänaseks on järel väike hirmuvarjutus, mida saab kogeda elevuse või energia tõusuna, kuid tegutsemist see enam ei takista. Võib juhtuda, et inimese suurimad hirmud ja suurimad anded on samas kohas. Vahel pole eneseteostus sellena, kelleks inimene on loodud, ilma hirmust üle saamata võimalik.
Jah, häirivaim hirm elus oli Silveril ja Kristinkal sarnane. Kuid hirm ennast väljendada ongi väga sage ja painab paljusid. Üle aitab otsus: ma ütlen, mida mõtlen! Tulgu mis tuleb. Viimaks on sellega võimalik elada.
Kuid tunnistame ausalt – sageli hirm täielikult ei kaogi. Me lihtsalt õpime sellega elama. Ehk siis julge pole see, kes ei karda üldse. Selline inimene võib olla väheteadlik, ebaadekvaatne, eneseimetleja või lihtsalt hinnata olukorda valesti. Hirmu tunda on sageli igati arukas, see tunne on meile antud, et elus püsida. Julge on see, kes küll kardab, aga ikkagi teeb.
Kui me aga läheme kergemat teed, anname hirmule järele ja selle eest ära põgeneme, on tulemus kurb – meie sõnum võibki maailmal kuulmata jääda. Kuula kõigest lähemalt ja saa veel palju huvitavat hirmude kohta teada saate «Naistejutud» värskest osast.
Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 267 osa leiad siit!
Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.
Kas oled juba üles leidnud Eesti põnevaima koduteemalise podcasti «Oma tuba, oma luba». Küll on põnev piiluda teiste inimeste kodudesse! Kuula siit: