Kõige tublim, edukam, aktiivsem, populaarsem... võib olla sisemiselt katki.
Selline inimene ei jaga oma valu teistega, kuid on halastamatu iseenda vastu.
Olgem hoolivad - me oleme palju õrnemad kui pealtpoolt paistab.
Väga ilusa glasuuritud pealispinna all peitub üks ohtlikumaid vaimse tervise muresid - naeratav depressioon. Need inimesed on tuntud nagu rõõmupallid ja energiapommid, alati neil kõik õnnestub. «No mis sul viga, oleks mul sinu mured,» kuulevad nad. Reaalsus võib olla valusalt erinev. Vahel peidetakse tumedad tunded nii sügavale endasse, et neid on isegi endale raske tunnistada. Räägime hingekraapiva aususega, mis tunne see on.
Karm ja valus tõde - inimeste hulgas, kes lahkuvad elust, on päris palju ka neid, kelle puhul keegi sellist asja ette ei aimaks. Küsitakse: «Mis temal küll juhtus? Poleks iial arvanud! Tal ju polnud kunagi muresid...» Aga on inimesi, kes lihtsalt neid ei jaga vaid särava naeratuse taha matavad. Vahel on nad väga mõistvad ja hoolivad oma sõpradega, head kuulajad, osavõtlikud toetajad. Keegi ei pane isegi tähele, et oma enda valu nad ei jaga. Ei oska, ei julge, ei ole harjunud, sageli peatavad ennastki.
«See on nii väsitav, et see ootus sinule on nii ühekülgne,» tunnistab Kristinka. «Kõige rõhuvam on see lihtsustatud käsitlus - keegi ei viitsi süveneda ega taha teada, et ka sinul on tumedam tahk ja vahel väga raske. Päris raske on jõuda sellesse küpsusesse, et sa enam ei ürita teiste ootustele vastata ja oled nii nagu sa oled!»
Ahvatlus teiste ootustele vastata on suur, kes siis ei tahaks inimestele meeldida? Aga pikemas perspektiivis tekitab see enesepettuse, iseendaga lahus elamise tunde. Tulemus on see, et depressioon ja masenduse tunne kogu aeg kasvavad, sest sa ei ela oma elu. Elad teist elu. Niisugune mehhanism käib selle ilusa naeratava fassaadi taga.
Naeratava depressiooni all kannataja on kohati kõige suuremas ohus. Ta on tegus, tal on energia olemas - see võimaldab tal enesetapukavatsused tõepoolest teoks teha.
Päikesekiired ja rõõmupallid? Inimesi, kellel ongi ainult päikesepool, pole olemas. Ja see pole asi, mida häbeneda ega varjata! Kõige käepärasem profülaktika on aga üllatavalt lihtne - tasub hoida silm peal, et isiklik energia oleks korras. Et sa liiguksid, magaksid, sööksid korralikult. Kui selles kihis on mõrad, siis hakkab varem või hiljem lagunema ka emotsionaalne tasakaal.
«Meditsiin on imeline,» kinnitab Triin Palmipuu. «Seda ei tasu karta. Igasugu häid teraapiaid ja ravimeid on olemas. Miks me seda häbeneme? Keegi ei varja ju seda, et issake ma olen lühinägelik - mis siis saab, kui keegi sellest teada saab?! See ei pea nii olema, et koguaeg on hinges raske, seda saab arstida.»
Depressioon ei ole väljamõeldis, äge uskuge kedagi, kes väidab vastupidist. Ükski inimene, kel pole reaalset kokkupuudet selle häirega ei mõtle seda kunagi välja. Pigem inimesed ei tunnista probleemi endale pikka aega. Kui juba kahtled, on ilmselt tark terapeudi jutule minna. «Olge hellad nendega, kellel on raske, toetage neid. Aga ka enda vastu peab hell olema!»
«Kui olen hetkes, kus minu kallal on just kasutatud vaimset vägivalda ja mul kaob lootus ära, et seal võiks olla veel mingisugune mõistmise võimalus, siis olen küll jõudnud punkti, kus ma absoluutselt enam ei jaksa. Mul ei ole mitte millegi külge seda lootust haakida, et asi paraneb või ühel hetkel ma kasvan sellest üle... Siis hakkab mu aju mulle nagu lahendusi pakkuma. Näen igasuguseid võimalusi ja väravaid, mille kaudu saaksin elust lahkuda.»
Inimene, kelle sees võivad sellised mõtted kuju võtta, võib olla ükskõik kes. See inimene pole katki või vale, selline võib olla lihtsalt väga suure trauma reaktsioon.
Räägime äärmiselt ausalt sellest, mis tunne see on - sinul on valu, aga mitte keegi seda ei usu. Pealtnäha oled ju see alatine edukas, kes saab kõigega hakkama. Aga esimene samm õnnelikuma iseendani algab täielikust aususest enda vastu - jah, ma tunnen neid tumedaid tundeid. Jah, ma ei jaksa ega taha olla praegu «parim mina» ja mul on selleks täielik õigus. Teadvustamisest saab alata tervenemine.