AJALOONAINE ⟩ Jenny Siimon puges kangelaste hinge: «Meie, haavatud rindemehed, oleme väga tänulikud nende laulude eest!»
Jenny Siimon sündis huvitava kapitaliga – tal oli väga vilets silmanägemine. «Dirigenti õieti ei näe,» tunnistas ta ise. Kuid selle eest oli naisel imeilus hääl. Vaesest perest pärit Jenny jõudis takistuste kiuste elus siiski kaugele.
Jenny Siimon oli laulja – kontraalt ja metsosopran. Kuna sellisele hääleliigile on ooperiliteratuuris üsna vähe kopsakaid rolle, tuli naisel kaasa lüüa ka teatris. Paraku takistas teda lavalisel kuulsuseteel tugev lühinägelikkus. Selle eest oli Jenny Siimon sündinud oratooriumi- ja kammerlaulja ning väga hea pedagoog. Tütar Aime Tammpere on andnud oma emale iseloomustuse: «Jenny Siimoni elulugu peaks jutustama nagu legendi andumusest muusikale. Ta oli naine. Ta oli pärit vaesest keskkonnast. Ta oli ilus, seltskondlik ja särava iseloomuga.»
Muusika haaras ja vaimustas juba noorusest peale
Jenny isa Taaniel Kossar oli Võrumaal kooliõpetaja. Sel ajal, kui ta leidis endale tarmuka elukaaslase Liisu, oli ta juba kolme pojaga leskmees. Uues abielus õnnistati Taanieli kolme tütrega. Varsti koliti Virumaale Püssi lähedale Irvala külla, kus sündiski 6. veebruaril 1905. aastal tütar Jenny. Perepea hakkas raudteelaseks – Soldino jaama pöörmeseadjaks – ehk nagu tol ajal öeldi – streelotšnikuks. Hiljem asus pere elama Narva Joaorgu, kus isa teenis leiba Jaanilinna raudteevahina. Kui rong oli tulemas, tuli tõkkepuu alla tirida. Lastele meeldis see väga, nad käisid isal rõõmuga abiks.
Ema Liisu hakkas tööle linavabrikus, mis asus Jaanilinnas, teisel pool jõge. Erilist rikkust peres seega polnud, kuid seda enam elurõõmsat muusikat. Isa Taaniel vingutas viiulit, mille ise oli teinud, mängis pisut klaveritki. Kodus lauldi alalõpmata. Oli täiesti loomulik, et Jenny juba varakult suveks karja saadeti. Ta polnud veel 12-aastanegi, kui karjalapse amet tuli vahetada Kreenholmis poolija õpilase töökoha vastu. Oli ka suvesid, kus tuli käia turbateol või talus tüdrukuks. Nii sai pere talveks moona. Kõige toredam oli, kui oma põllutöösuve sai veeta Vastseliinas tädi juures. Seal peeti vahel ka pidusid ja Jenny käis hea meelega lauluga esinemas.
Juba algkoolis märkasid õpetajad kena häälega tütarlast ja panid ta koori laulma ja soolodega esinema. Laulmist õhutas takka ka Narva I gümnaasiumi juhataja Jüri Välbe, kui tüdruk kord nii vanaks oli saanud, et gümnaasiumis õppimist jätkas. Erilise tõuke lauluõppeks sai Jenny aga Juhan Simmilt. Nimelt peeti Narvas kord laulupidu, kus Simm käis koori juhatamas. Pärast laulupidu juhtus, et Jenny sattus Simmiga ühte rongi, kui sõitis Võrumaale tädile-onule põllutöödele abiks. Maestro Simm tegi ettepaneku paar päeva Tartus tuttavate juures peatuda ja kutsus tüdrukut Vanemuise Suveaeda kontserdile. Elamus kontserdist oli vägev ja otsus laulu õppima hakata, tehtud.
Juba algkoolis märkasid õpetajad kena häälega tütarlast...
Algul toimus see õppimine Välbede käe all, millega kaasnesid ka esinemised. Kõigepealt lastevanemate peol, siis duett koos Tooni Krooniga, kes samas koolis õppis. Kuulsaks sai Jenny Kossar aga Türnpu lauluga «Üürike». Narvas tegutses tol ajal usinalt ka Võitleja seltsi näitetrupp, kus Välbed kaasa lõid. Nemad kutsusid ka Jenny kaasa lööma ja nii sai gümnaasiumitüdruk juba varakult lavalaudadele, kas või näiteks operetis «Kaval onu ehk nooriku äpardus», või laulda kooris. Kord astus ta üles isegi akrobaatide trupis.
Nendel aegadel esines Narvas palju külalislauljaid. Mitu korda käisid Milvi Laid, Alfred Sällik, Benno Hansen ja Aino Tamm. Ka nooruke Miliza Korjus käis Narvas esinemas. Tema esinemine oli Jenny jaoks nii köitev, et kõik kaunid helid ja hääle kõrgus olid tüdrukul koduteel kindlalt peas. Neiu hääleulatus oli sel ajal täiesti soprani tippnootideni välja.
Kaks aastat enne gümnaasiumi lõpetamist, 1924. aastal, avati Narvas muusikakool. Loomulikult oli Jenny Kossar üks esimestest, kes end selle õppeasutuse hingekirja pani. Ta alustas lauluõpetaja Galina Nasimova juures, siis tuli Kiievi konservatooriumi lõpetanud Juri Elski. Kahjuks Elski lahkus poole aasta pärast Pariisi. Tema hüvastijätukontserdil esitati stseeni Dargomõžski «Näkineiust». Karl Ots, ise ka kunagine narvakas, oli külalisena palutud Vürsti osasse. Jenny pandi Olgat laulma. Karl Ots jäi partneriga üsna rahule.
Pärast Elskit järgnes õppimine Vera Kaltševa juures, kes oli suurepärane hääleseadja ja ei pakkunud iialgi harjutustega üle. Jennyl hakkas järjest paremini minema, aga ühtlasi kasvas soov laulmist edasi õppida. Klassijuhatajagi soovitas seda, kuid küsimus jäi esialgu lahtiseks, sest koos gümnaasiumi lõpetamisega 1926. aastal võttis Jenny elu hoopis teise pöörde.
Viimaks ometi muusikaõpingud
Laulutundides Narvas sai Jenny kokku Theodor Siimoniga, kellel oli ilus tenorihääl. Theodor oli Jennyt tähele pannud juba varemgi, enne tutvumist. Nimelt oli ta ühel kirikukontserdil kuulnud kedagi Jenny Kossarit laulmas Türnpu laulu «All hauas on pime» ja kaotanud sellele neiule oma südame. Nad abiellusid kohe pärast Jenny gümnaasiumi lõputunnistuse kättesaamist. Aasta pärast sündis tütar Aime ja veel aasta pärast Lully-Mari. Edasiõppimisest ei saanud isegi juttu teha, kuigi abikaasa oli muusikalembene ja mängis hästi klaverit.
Laulutundides Narvas sai Jenny kokku Theodor Siimoniga, kellel oli ilus tenorihääl. Nad abiellusid kohe pärast Jenny gümnaasiumi lõputunnistuse kättesaamist.
Abikaasa Theodor Siimon pärines Toila mailt, kuulsast Siimonite suguvõsast. Mees oli Peterburis õppinud maamõõtjaks ja pidi seetõttu noore perekonna Narva kodust sageli eemal olema. Kogu väikelaste kasvatuse raske koorem lasus Jenny õlul, aga ta ei jätnud siiski kasutama ainsamatki võimalust kontsertidel käia või võtta eraviisilisi laulutunde. 1931. aasta kevadel sattus Narva esinema Estonia muusikaosakonna koor, kus laulis üks Jenny kooliõde. Sellele rääkis naine oma kõhklustest ja plaanidest. Sõbranna andis nõu konservatooriumi ettelaulmisele minna. Jenny tegigi seda, kuigi puudus plaan, kuidas õppimist Tallinnas ja elu Narvas ühildada.
Jenny pabistas väga enne Artur Kapi ette eksamile minekut, kuid kõik läks hästi ja ta pääseski kooliõpilaste nimekirja. Nüüd tuli hakata lahendama probleemi, kuidas õppimist korraldada. Lapsed olid veel väikesed, see tähendas, et nende jaoks tuli palgata hoidja. Õnneks oli abikaasa väga toetav.
Esimeseks semestriks Jenny siiski veel kooli ei jõudnud, aga talvel alustas õpinguid Aleksander Arderi lauluklassis. Perekonna elu killustumine kolmeks põhjustas täiendavaid rahamuresid. Õnneks tulid nad abikaasaga päästvale mõttele, kuidas neid leevendada. Theodoril oli vanematekodu Toilas looduslikult imekaunis kohas. Maja oli ümber ehitatud kunagisest Jelissejevi lossi saunast, kolm suurt tuba esimesel korrusel ja kolm väikest mansardkorrusel. Nendest avanes ilus vaade kaugele merele.
Kuna Toila oli väga populaarne suvituskoht, otsustati maja muuta suvepansioniks. Jenny oli läbi teinud koka- ja majapidamiskursused ja see hõlbustas poole tosina inimese kostitamist. Peamiselt kutsus Jenny enda juurde suvitama konservatooriumi õppejõudusid, klaverisaatjaid ja üldse rahvast, kellest võis kasu olla, s.t kellega sai ka suviti õppetööd teha. Nii sai korraga raha ja lühendada ka õppeaega. Nii ületamatu rekordajaga – kahe ja poole aastaga – ei suutnud keegi peale Jenny Siimoni konservatooriumi lõpetada.
Pansioni kostiliste Veera Lensini ja Veera Nedramskajaga korraldati improviseeritud kontserte kohalikus pritsimajas ja ümbruskonna kirikutes. Orelikunstnik Paul Indra aitas repertuaari ette valmistada. Läheduses suvitas ka tšellist ja metsasarvemängija Mart Otto. Jennyl oli julgust isegi professor Artur Kapp enda juurde puhkama meelitada. Temaga ühinesid muusikud-pianistid Tuvikesed, Grünvaldid, Gerda Murre ja paljud teised. Pansionipidamise päevil tõusis Jenny hommikuti vara, valmistas söögid, koristas. Käis siis koos lastega lihakarnis, poes, pagaril. Pärast hommikueinet verandal algasid muusikatunnid. Pealelõunati jalutati koos külalistega kas mereranda või Oru lossi parki. Pühajões võis lausa käega vähki püüda. Neil jalutuskäikudel kõlas ikka ja jälle laul.
Pärast pool aastat Arderi juures õppimist vahetas Jenny õpetajat ja läks üle Aino Tamme õpilaseks. Õpetaja Tamm kutsus sageli õpilase enda juurde koju, kus lauldi lihtsalt niisama. Kontsertmeistrina töötas klassis Eino Uuli. Selline töötahteline ümbrus ja kaasõpilaste toetus aitas nii mõnegi raskuse ületada.
Õppesesoonide ajal Tallinnas elas Jenny sõbranna Salme Luguse juures, kes käis laulmas Raudami kooris. Salmele tundusid Jenny tehtavad hääleharjutused huvitavad ja ta palus ka ennast õpetada. Peagi ilmus teisigi huvilisi ja nii tekkis Jennyl väike õpilaste ring ning tahtmine õpetada. Juba siis oli Jenny jäänud üsna lühinägelikuks ja eelistas mitte noodist mängida ja laulda, vaid õppis kõik lood pähe.
Ärevusega oodatud lõpueksam toimus ühel 1934. aasta kevadpäeval. Eksamiesinemine kulges aplausi- ja lillerohkelt. Vastselt diplomeeritud lauljatar aga tõttas eksamilt tulistjalu Pikale tänavale kuulsasse Stude poodi ja lubas endale tähtsa päeva puhul tahvli head šokolaadi.
Töö ooperisolisti ja kontsertlauljana
Pärast muusikakooli lõpetamist kolis perekond Rakverre. Jenny peamise tähelepanu hõivasid nüüd õpilased, iseenda kontserdid ja töö pedagoogina Gertrud Ruckteschell-Kapi muusikakoolis. Artur Kapi naise Gertrudi väheldane eramuusikakool töötas Toompeal samas majas, kus Kapid isegi elasid. Jenny käis kaks korda nädalas Rakverest seal koolis õpetamas. Tema õpetused jõudsid ka Raudami koori juhataja Karl Leinuse kõrvu ja Jennyst sai koori hääleseadja.
Muidugi korraldas Jenny kontserte ka oma Rakvere õpilastega. Kontsertmeister oli alati Tallinnast, kas Karin Prii-Raudsepp või Paul lndra.
Rakveres abikaasa Theodor enam ei laulnud, küll aga võttis klaveritunde ja saatis Jenny laulu. Kui külla tuli Theo vanem õde Alice Staak, mängiti õhtuti kaua neljal käel Beethoveni sümfooniaid. Kodus liikus alati palju rahvast: tuldi, mindi, lõõritati ja kuulati vastastikku üksteist. Lapsed tundsid peensusteni ema repertuaari.
Rakvere majaperemeestele ei olnud muusikuna tegutsev üürnik millegipärast eriti meelepärane ja seepärast tuli sageli korterit vahetada. Jennyl polnud kõige vähematki kolimise vastu, sest tema armastas uuendusi ja vaheldust. Vahel tõstis ta lihtsalt lõbu pärast kodus mööblit ringi ja Theodor ei pruukinud õhtul töölt koju saabudes sugugi leida oma lemmikdiivanit selle tavaliselt kohalt.
Suvine pansionipidamine Toilas jätkus samuti. Elu sealkandis muutus järjest elavamaks, kui ellu hakati äratama Oru lossi ja Konstantin Päts kavandas sellest riigi esindusresidentsi. Tekkis tihe läbikäimine Oru garnisoni ohvitseride ja nende prouadega. Kui kolonel Urbalu ja kolonel Grabbi perekonnale ehitati pargi keskele kahepereelamu, otsis proua Urbalu oma tütrele Milvile mängukaaslasi. Selleks sobisid hästi Siimonite tüdrukud Aime ja Lully. Tüdrukud võisid pargis ja lossi terrassidel kõikjal joosta ja mitu korda sattusid nad ootamatult presidendi rajale, kes kutsus nad siis enda juurde ja tundis huvi nende tegemiste vastu.
1930. aastate lõpul sai valmis Oru kodumajanduskool. Sinna tuli tugev õpetajate kaader, kunsti- ja muusikahuvidega. Nendest said Siimonite pansionis sagedased külalised. Õhtuti koopereeruti suvitajatega villa Indast ja villa Emidast ning elati aktiivset seltskondlikku elu.
1936. aastast sai Jennyst Estonia teatri ooperisolist, aga kanda ta seal eriti kinnitada ei söandanud. Esines ainult väikeste sutsakatega, sest suurel laval lühinägelikuna ringi liikuda oli üsna raske. Mõned rollid said siiski tehtud. Debüüt toimus Dargomõžski «Näkineiuga» koos Karl Otsa, Benno Hanseni ja Olga Torokoff-Tiedebergiga. Jenny esines Vürstinna osas, nagu kunagi Valvaja isetegevuslikus teatris. Väiksemad osatäitmised tulid «Romeos ja Julias», «Müüdud mõrsjas», «Võluflöödis». Üheks suuremaks rolliks kujunes Azucena Verdi «Trubaduuris». Mustlaseide kandvast rollist sai Jenny üks suurimaid õnnestumisi. Tegelaskuju sobis talle, sest oli lavaliselt liikumiselt võrdlemisi staatiline, kuigi muusikaliselt üsna nõudlik.
...emotsioonid lõid üle pea, kui laval sõdurid ema lõid ja raputasid.
Tütar Aime on meenutanud: «Oli kohutav näha ema mustlaseideks grimeerituna juba garderoobis. Kuigi teadsin, et see on ema, ei suutnud ma teda omaks võtta. Ja pärast loožis etendust jälgides lõid samuti emotsioonid üle pea, kui laval sõdurid ema lõid ja raputasid. Pingutasin kõigest hingest end reaalsusele, et see on ju ainult näitlemine, kuid tundepool jäi võitjaks.»
Kutsetöös kujunes kõige laiahaardelisemaks siiski kontserttegevus. Oma esimese kontserdi kohta jutustas Jenny: «Olin nii õnnetu, kui olin oma I kontserdil laulnud. See toimus kohe pärast konsi lõpetamist, meie omas saalis, Paul Indra saatis. Õnnetu olin seepärast, et mul üks laul ei õnnestunud, kontserdi lõpunumber, Türnpu «All hauas». Seal läheb pooltoonide kaupa üles. Ülespoole minek on lauljale alati raske, see kisub õhu kõrgele. Tundsin, et hääl määrdub. Olin päris ahastuses! /.../ Arvustust oodates ma peaaegu ei maganud, kõndisin pool ööd pärast kontserti kontserdisaali lähedal pargis. Kui siis hommikul arvustust lugesin, oli Eduard Visnapuu seal kirja pannud lootuse, et olen siiski tulevikuga laulja. Süda läks kohe kergemaks.»
Jenny kogus endale mahuka ja mitmekülgse repertuaari. Kuigi ta valis väga hoolega, mida laulda, ei lastud teda peaaegu kunagi lavalt ära ilma Bach-Gounodi või Schuberti «Ave Mariata». Palju laulis Jenny Artur Kapi õhutusel Bachi. Ka Kapi enesega astus naine nüüd sageli koos üles. Artur Kapp käis sageli mängimas Suure-Jaani kirikus, kuhu teda tuldi kuulama ligidalt ja kaugelt. Jenny meelest oli väga haarav, kuidas maestro sattus vahel nii hoogu, et unustas end improviseerima.
Eriti tihe oli kontserttegevus 1930. aastate lõpus. Üle terve Eesti. Jenny oli ka agar kaasaegase loomingu levitaja ja plaadistaja. Saatjatena kasutas ainult neid, kellega tal tekkis loominguline kontakt: Hugo Lepnurm, Paul Indra, Heino Uuli jt. Hugo Lepnurmega esines Jenny esimest korda koos 1937. aastal Tallinna toomkirikus aariaga Bachi «Matteuse passioonist».
«Mikrofoniga tutvusin esimest korda 1931. aastal,» on Jenny jutustanud. «Felix Moor kutsus mind ringhäälingusse esinema. Ruum oli vaipu täis riputatud ja nii ära summutatud, et kaotasin kontrolli oma hääle üle. Kuidagi ma oma laulud küll ära laulsin, kuulajaks ainult Felix Moor ja suure metallrõnga keskele riputatud salapärane kandiline kastikene – mikrofon. Esimest korda salvestati mind ringhäälingus plaadile duetiga «Müüdud mõrsjast», partneriks Aarne Viisimaa. Heliülesvõtete tegemine oli suur kool. Ei tundnud oma häält plaadilt ära.»
Laulupedagoogi töö
1940. aastal kutsuti Jenny Siimon konservatooriumi laulmist õpetama, kuid peagi tuli peale sõda ja Saksa okupatsioon. Esimene sõjasuvi oli Siimonitelt röövinud nende Toila kodu, aga selle eest õnnestus Jennyl kahel suvel – 1942 ja 1943 – osaleda suvistel täienduskursustel Saltzburgis ja Potsdamis. Ta sai tunde Mattia Battistini õpilaselt professor Hauschildilt. Samal ajal andis ta seal ka tunde ja kontserte.
Juba esimesel suvel, kui Jenny viibis Salzburgis, tekkis tal seal rida õpilasi. Teisel suvel peatus Siimon Posenis, et külastada Eestist ümberasunud endiseid Tallinna konservatooriumi õppejõude. Sealse kohaliku ooperi solistid palusid ta endale hääleseadjaks. Berliinis avanes lauljataril võimalus esineda ringhäälingus ja laulda sisse mõningaid heliplaatidele, kus ta esitas eranditult eesti heliloojate töid. Berliinis anti ka suurem kontsert, kus peale Jenny Siimoni esinesid kaasmaalased Evi Liivak ja Arne Niitof. Klaveril saatis Elsa Avesson. Jenny sai korduvalt ettepanekuid asuda tööle Berliini laulupedagoogina, kuid ta eelistas tagasi pöörduda armsaks saanud töö juurde Tallinna konservatooriumis.
Raske sõjaaeg
Viimane sõjasuvi oli raske. Siimonite pere veetis selle enamasti Viljandimaal. Tütar on meenutanud: «Sõjaperioodil tuli pikki vahemaid enamasti jala käia. Kui ema juhtus meiega olema, siis lühendasime jalgsimatkad lauluga. Lõõritasime koolis õpitud kolmehäälseid koorilaule: ema tiiskanti, mina teist ja õde Lully kolmandat häält. Kui jõudsime sihtkohta, Karusaadu talu maadele, jätsime laulu ja ema hakkas käo moodi kukkuma. See oli juba Toila perioodist tema viis oma tulekust märku anda.»
Juba kevadel oli Jenny koos tütardega alustanud esinemisi haavatutele hospidalides ja jätkas kuni sügiseni. Rindemehed avaldasid augustis 1944 Sakalas tänukirja: «Meile, haavatud rindemeestele, tuli külla populaarne ooperilaulja, alt Jenny Siimon koos oma tütre, Viljandi valla Välgita küla noorte ja Tagavara rügemendi trioga. Ettekanded algasid marsi «Kalevite kantsi» hoogsate helidega. Järgnes Viljandi valla Välgita küla neidude trio, mis koosnes Aime Siimonist, Evi Kaljusest ja Linda Kööbardist. /.../ Järgnes Jenny Siimoni kaks laulu, «Lapsepõlve mälestus» ja «Tule koju». Laulu lõppedes pääses valla maruline aplaus. Aplusi lõppedes ilmus uuesti lavale J. Siimon, seekord oma tütre Aimega. Duetina esitasid nad Brahmsi «Hällilaulu», «Soome rahvaviisi» ja «Porilaste marsi». Nüüd ei tahtnud ega tahtnud kiiduavaldused lõppeda. /.../»
1944. aasta septembrikuus olid ka Jennyl olemas laevapiletid sõiduks Saksamaale. Tütar Aime meenutas: «Mäletan, et istusime vooditel, vaikisime ega suutnud otsustada ärasõidu kohta. Isa oli siis juba haige mees ja pidi niikuinii kohale jääma. Ema suhtles ja rääkis meiega kui sõbrannadega, kui omaealistega. See pani vastutuse ka meie õlgadele. Meie ei pakkinud midagi, lasksime vaid ajal voolata. Meie vastaskorteris elas helilooja Johan Tamverk. Ka temal oli samale laevale pilet. Ta käis meid taga kiirustamas ja kadus. Meie võtsime kätte raamatud ja unustasime end lugemisse.»
Tulid uued ajad ja teised kombed, elama asumine Tallinna. Jenny jätkas endiselt õpetamist konservatooriumis ja esinemist Estonias. Tema õpilaste seas on olnud Teo Maiste, Mati Palm, Lehte Mark, Enno Eesmaa, Meta Kodanipork, Georg Metssalu, Harri Vasar jpt.
Katsumused Estonias
Estonias oli aga raskem. Pärast sõda esimese ooperina välja tulnud «Jevgeni Oneginis» laulis Jenny Olga osa. Paralleelselt tegi veel njanja osa, mis talle endale märksa rohkem meeldis kui «kekslev ja edvistav Olga». 1947 toodi lavale Bizet' «Carmen» ja Jenny Siimon kinnitati peaossa. Tema kui lühinägeliku näitleja jaoks oli see košmaarne kogemus. Naine ise on meenutanud: «Kõigepealt oli ikka liikumine minu jaoks suurim probleem. Carmeni olulisem sisseaste juba I vaatuses toimub minusugusele osatäitjale väga tülikalt – selg ees kiirustades kitsast trepist alla, ise veel noaga veheldes ja ründava naistekarjaga riieldes. III vaatuses jälle, kus öises mäestikuhämaruses toimub kahevõitlus Escamillo ja don Jose vahel ning Carmen tõttab neid lahutama, oli asi veel hullem. Lavakujunduses oli igasuguste mügarike, papist kivide jm sellisega publiku eest varjatud trepiastmed. Alati kontrollisin neid enne vaatuse algust ning jätsin täpselt meelde, kus nad olid. Aga muru markeeriv roheline riie oli kõige selle kila-kola peal päris lahtiselt ja see mängiski sageli mulle vingerpussi, kippus libisema. Eks ma siis komistasin mõne kivi või kännu taha ja mõnikord lausa vajusin tülitsevate meeste vahele, kes mu siis kinni püüdsid. Pärast aga kiideti, et selle vaatuse kulmnatsioon olnud mul eriti hästi mängitud! Kuid põlved olid küll alatasa marraskil.» Sellele vaatamata tantsis Jenny ära kõik ballettmeister Anna Ekstoni seatud keerukad tantsud, kuigi nägi nendega hullu vaeva.
Viiekümnendail aastail algasid kontsertreisid suurel ja laial kodumaal. Jenny tegi kaasa peaaegu kõik riikliku meeskoori välisesinemised ja tema menu polnud meestelaulu omast väiksem. Eriti aga hinnati Jenny Siimoni temaatilisi kontserte Schubertist ja Tšaikovskist koos Bruno Luki ja Anna Klasiga, ühtlasi peeti teda parimaks Bachi interpreteerijaks. Samal ajal käis töö professor Hugo Lepnurmega. Tuli edu Venemaa suurlinnades. Sageli sai naljagi, sest Venemaal hääldati naise nime «dženni saimon» ja peeti välismaalaseks. Duo Lepnurmega oli väga oodatud kõikjal.
Kõige kangemaid prilliklaase...
Nägemise halvenemine muutis kontsertide ettevalmistamise järjest raskemakas, sest Jenny pidi kõike harjutama ja pähe õppima. Lepnurm on meenutanud, et kord kui ta välismaale sõitis, palus Jenny, et ta tooks sealt kaasa «kõige kangemaid prilliklaase». Number polevatki tähtis, peaasi et saadaolevaist kõige kangemaid. Ta lootis, et seal on tugevamaid kui meie prillipoodides. Viimaseks välisesinemiseks Jenny Siimoni jaoks jäi 1965. aastal kontsert koos haridustöötajate naiskooriga Soomes, aga Tallinnas esines ta veel seitsmekümneseltki. 1976 jäi Jenny konservatooriumist pensionile.
Naine ei mallanud kõrge eani kõrvale jääda laulupidudest, millel oli osalema hakanud noorest peale. Ehtis end alati vanade kõlisevasõleliste rahvarõivastega ja sättis end kõige tihedamasse tegelaste virvarri. Paistis abituna, kuid sihikindlana. Puges mõne koori hulka ja sõnas ise: «Laulupidu on nii meeliülendav elamus! Sätin enese mõne kindlama laulja kõrvale ja muudkui põrutan temaga kaasa, isegi kui dirigenti õieti ei näe.»
Jenny Siimon suri 3. aprillil 1982. aastal ja sängitati Metsakalmistule.
Kasutatud allikad:
Heino Pedusaar, «Jenny Siimon», Eesti Raamat 1983
Aime Pampere, «Mälestusi emast», Muusikaleht 1/1995