1929. ilmus Tartu lehes kuulutus, et keegi Ameerika eestlane «soovib tutvust eesti neidudega abielu eesmärgil». See pani ülikoolilinna kihama ja post kandis kümneid magusaid kirju üle Atlandi ookeani Chicagosse. Kirjutajate hulgas oli naisüliõpilasi, talutütreid maalt ja isegi üks parunipreili.
Kuid õiged sõnad oskas paberile panna üks Tartu algkooli õpetajanna. Mitte küll enam esimeses nooruses, vaid lesk ja kahe lapse ema. Elisabeth Judase läkitus leidis mister Heisleri südames vastuvõtliku pinna ja mees saatis uuele südamedaamile 750 dollarit dokumentide ja pileti jaoks.
Paari kuu pärast oli proua Judas Ameerikas, kuid paari neist ei saanud ja asi lõppes sellega, et mister Heisler andis oma kirjasõbra kohtusse: maksku see talle raha tagasi.
Kuna sõiduks raha polnud, siis tuli ta mõttele «ära hullutada» üks vanapoiss ja see läks tal ka õnneks.