INTERVJUU ⟩ Riigiisad avastasid uue kavaluse, kuidas raha inimestelt kätte saada

Riigil on raha vähe! Üks võimalus oleks tõsta massiliselt makse, see aga tekitas palju paksu pahameelt. Niisiis leiti uus lahendus: Tallinna linn otsustas, et lisaks Russalka ristmikul asuvale kaamerale lisab linn nüüd Pirita teele veel mitu kiiruskaamerat. «Raha vedeleb ju maas,» ütles abilinnapea. Niisiisi kõik, kes tahavad riigi hüvanguks kukrut kergitada - andke aga gaasi!

Olgu lisatud, et tegemist on libauudisega portaalist Lugejakiri.ee Kuid praegusel ajal vajab halbadest uudistest väsinud meel mida iganes, mis veidikenegi tujukraade kõrgemale kergitaks. Postimees Naine ajas juttu portaali Lugejakiri.ee peatoimetajaga.

KULLAFOND: lugu esmailmus aprillis 2020. Lugejate rõõmuks avaldame selle kaasajastatud kujul taas.

Mõned aastad tagasi otsustas riik, et annab kohalikele omavalitsustele loa paigaldada oma territooriumile iseseisvalt kiiruskaameraid, pool saadavast tulust tuleb jagada riigiga. Eelarvesse on raha vaja.

«Tühi on kassa noh,» vastas abilinnapea Vladimir Svet, kui kuulis, et uurime Pirita teele lisakaamerate paigaldamise kohta.

«Põhimõtteliselt võib öelda, et raha vedeleb niisama maas ja miks me ei võiks seda siis üles korjata,» sõnas Svet.

Küsimusele, et kas kiiruskaamerate üks oluline mõte pole mitte liikluse rahustamine, mitte raha kogumine, vastas abilinnapea Svet nii: «Ahjah, seda ka jah.»

Teised Eesti omavalitsused pole veel kommenteerinud, et kas ka nemad hakkavad samal viisil oma eelarveauke lappima või mitte. (Libauudis meeldis? Mahlakat lisa saad siit.)

Elame huvitaval ajal. Igasugu libauudiste tootjatele on saabunud kuldsed ajad. Õilmitsevad nii vandenõuteooriate kui ka vaenu külvajad, aga samamoodi kõige värskem ja vaimukam satiir. Kuna kaks esimest on selgelt kahjulikud nii vaimsele tervisele kui ka tujule, sukeldume siinkohal just kolmandasse. Saladuseloori kergitab keskkonna lugejakiri.ee salapärane vedur ja autor Mart Siilivask.

Lugejakirja lood lendavad üle Eesti – osa vihastavad, osa naeravad, kõik teavad. Kuidas sul on õnnestunud enda varjus hoidmine?

Eks ma eelistangi olla varjus, mul pole mingit ambitsiooni tuntuks saada. Küll aga tahan, et lugejakiri.ee saaks tuntuks. Meediaga suhtlemine on mulle alati ebamugav ja nende intervjuudega ikka seesama jama, et juures on mu nägu ja nimi. Lugejakirjas ei ole mu lugudel nime. Ma ei ole kunagi jubedalt soovinud tähelepanu. Aga eks ma saan aru, ei aja sõrgu vastu ka...

Sind võiks huvitada ka: INTERVJUU | Jüri Butšakov: saates «Tähtede täht» on mul midagi, mida kellelgi teisel ei ole

Ajakirjanikke rünnati juba enne kriisi, nüüd veel enam. Sina oled oma tekstides veel palju julgem. Kui palju sind uudiste pärast rünnatakse?

No õnneks mind tänaval ära ei tunta, nii ei saa keegi füüsiliselt kallale ka tulla. Kirjutatud on küll ja lugude all kommenteeritud. Kurje kommentaare ma ära ei kustuta, kui need päris roppused ei ole. Vahet pole, kriitika on ok. Pigem olen üllatunud, et neid kurje kirju nii vähe on! Positiivset tagasisidet on poole rohkem.

Mart Siilivask teeb Eesti populaarseimaid libauudiseid. Kuid keegi ei tea, et just tema neid teeb. Lugejakiri.ee on seevastu kurikuulus. Foto: Sander Ilvest

Solvumiseks piisab ju poole vähemastki kui keskmises lugejakiri.ee loos!

Jaa, absoluutselt. Seepärast ma olengi üllatunud. Sageli näen, kuidas keegi jagab mõnda minu uudist edasi ja siis inimesed tuliselt kaklevad ja vaidlevad seal all kommentaarides – ega mina sinna sekku. Pigem üritan vestlust huumorivõtmesse keerata.

Olen isegi imestanud, kuidas EKRE trollid minu lehel ei mölla. Aga küllap on neil muid kohti piisavalt. Kunagi keegi tuline EKRE pooldaja oli küll väga närvis, miks ma neid materdan. Kirjutasin sõbralikult, et mina teen nalja siis, kui midagi tehakse. Miks ma peaks kirjutama nendest, kes istuvad niisama, kui nad pole pildiski? Siis ta rahunes maha.

Mina ise olen apoliitiline, ühegi erakonna fänn ega liige ei ole. Aga jah, valitsuserakonnad saavad rohkem puid alla.

Loe ka: Lihtne, igapäevane tegevus aitab alla võtta ja vaimselt terve püsida - mis see on?

Üldiselt ma ikka jälgin, et siis, kui lood lendu lähevad, saadaks aru, et tegemist on satiiriga. Aga alati leidub inimesi, kes ei tee uudistel ja libauudistel vahet. Nagu leidub neid, kes langevad igasugu pettuste ohvriks. Mingi hulk inimesi lihtsalt ei mõtle kriitiliselt.

«Puugid on närvilised – kogu tähelepa on koroonaviiruse peale läinud ja nendest ei kirjuta enam! keegi» edastab lugejakiri.ee Foto: Sander Ilvest

Sa oled hariduselt ajakirjanik, kuid teed hoopis seda, mis tõsised ajakirjanikud minestusse ajab. Kust tuli huligaanne idee käivitada libauudistekanal?

Mul on sahtlipõhjas... noh, mis ma siin ilukirjandust teen, tegelikult ikka arvutis fail, kuhu ma panen kirja pähe tulnud ideed. Neid on seal paras hulk. Ja üks neist oli mõte teha lugejakirjade portaal. Sest olgem ausad – lugejakirjad ise on ikka päris naljakad. Kujutasin ette, et inimesed ise hakkavadki sinna kirju saatma, aga õige pea sain aru, et niipidi head sisu ei saa. Varem tegin meeme, nii oma lõbuks ja käeharjutuseks. Seal läks asi korralikult käest ära – mind hakati tituleerima Eesti meemikultuuri eestkõnelejaks. Seda tiitlit ma endale kuidagi ei soovinud.

Siis tuligi mõte, et hakkan hoopis ise sinna uudiseid kirjutama. Satiiriuudiste portaali Eestis pole, aga ainest on meil küll ja veel.

Natuke aega kulus tehnilise poole püsti panekule ja viie aasta eest sain portaali lugejakiri.ee valmis. Poleks elades arvanud, et see niimoodi mul käest ära läheb – esimese kuuga üle saja tuhande külastuse. Eks vedas ka, näiteks sattus kohe esimeste uudiste hulka teade, et laululava remondi käigus värvime selle vikerkaarevärviliseks. Inimesed võtsid väga isiklikult, sealt hakkas asi suure hooga veerema.

Loe ka: Eesti mees ütles oma naisele: «Sa oled liiga paks! Mul ei kõlba sinuga välja minna!»

Milliseid skandaale sul veel meenub?

Neid näiteid on palju, vähemalt seitse korda on mind ähvardatud kohtusse kaevata. Üks noor ajakirjanik tegi uudise õppusest Okas ja kasutas illustratsioonina naljapilti, kuhu olin feikinud kirjavahetuse. Kaitseväel oli tükk aega selgitamist, ei taheta ju uskuda, et see oli tõepoolest nali.

Tegin ka loo sellest, et Eesti feministid nõuavad Häädemeeste kohanime äramuutmist. Selle peale läks Virginia Woolfi grupis selliseks andmiseks, et hakkas tulema kohtuähvardusi postkasti. Aga vaibus ikka kuidagi ära. Ja kringliskandaali mehemürakas Erik Orgu käskis maha võtta loo sellest, et kuna ta valituks ei osutunud, on ta üleöö paksuks läinud. Jah, ikka on neid, kes väga valulikult reageerivad.

Kas siis eestlased ei saa enam aru, mis on satiir? Ons midagi juhtunud meie huumorimeelega?

Mina arvan, et ei ole eestlaste huumorimeelega lahti midagi. Aga kui lugejakirja uudis läheb kuskil sotsiaalmeedias ringlema, siis on väga raske vahet teha, on see libauudis või päris uudis. Ja inimesed võtavad seda ikkagi tõe pähe.

Mina arvan, et ei ole eestlaste huumorimeelega lahti midagi. Aga kui lugejakirja uudis läheb kuskil sotsiaalmeedias ringlema, siis on väga raske vahet teha, on see libauudis või päris uudis. Inimesed võtavad seda ikkagi tõe pähe.

See annab väga kasulikku infot kogu meediamaailmale. Inimesed tarbivad meediat väga pinnapealselt, paljud ei jõua pealkirjast kaugemale. Loed, vihastad ja kukud kohe lahmima, lihtsam on ju tõmblema ja kisama hakata.

Mul meenus kaks politseisse jõudnud asja ka. Tegin loo, et Eestis ei pea enam helkurit kandma. Siis mulle helistati kohe politseist: inimesed helistavad meile ja küsivad, kas tõesti ei pea. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et allikakriitilisus on inimestel ohtlikult madal.

Teine lugu oli samalaadne. Tegin uudise, et riik maksab nüüd toetust neile, kelle auto sarnaneb kõige rohkem politseiautoga. Inimesed hakkasid otsemaid helistama, kust nad oma toetuse kätte saavad.

Oled algusest peale rääkinud oma plaanidest suurelt. Et paned püsti alternatiivse libauudiste meediamaja ja võtad terve toimetuse tööle. Kuhu plaanid jõudnud on?

Jah, olen algusest peale seda juttu rääkinud. Eesmärk on panna toimetus püsti, otsin taustal investoreid. Ma ei tee kõike üksi, kirjutajaid on mul veel, inimesi, kellel on hea huumori- ja kirjutamise soon. Paljudel on väljamõeldud nimed või samamoodi nagu mu enda lood, ilma nimeta. Aga inimesed soovivad üldiselt ka palka saada. Seda raha mul praegu veel ei ole, kuigi toetajaid, ideid ja tahtmist oleks.

Mart Siilivask plaanib püsti panna suure linauudiste meediamaja. «Aga inimesed soovivad üldiselt ka palka saada. Seda raha mul hetkel veel ei ole...» Foto: Sander Ilvest

Ma võtan äraütlemisi väga rahulikult. Üks sõbranna käis 48 investorit läbi, alles 49. andis talle raha. Mina olen käinud alles seitsme rahamehe jutul. Siis panin asja pausile, sest mõtlesin, et kriisi ajal vaevalt keegi mulle kosja tuleb. Aga üllataval kombel just nüüd on tulnud mitu ettepanekut koostöö ja investeerimise kohta. Meediamaja tahan teha, plaan on kogu aeg olnud selles suunas. Ja turult on nüüd, raskel ajal, ajakirjanikke saada ka! (Naerab rahulolevalt.) Kes ei tahaks online-uudiste asemel treida uudiseid, kus mitte mingit uurimistööd pole vaja teha – saad kõik ise välja mõelda.

Kas tavaline ajakirjanik üldse suudab libauudiseid teha?

Äkki on ära rikutud, jaa! Arvavad, et alati peab olema allikas, faktid, faktikontroll! Sa ei pea midagi kontrollima, mitte ühtegi väidet. Peab olema soont tähele panna ja asja naljakaks teha, see on kõige suurem tingimus.

Sa ei pea midagi kontrollima, mitte ühtegi väidet.

Mulle saadetakse kaastööd päris palju. Tihti loen ja kui pole minu arvates hea, siis ma neid ei avalda. Aga vahel olen kahevahel, kui minu enda meelest naljakas pole, aga rahva hulgas saab – hops! – korraga väga populaarseks. Massihuumorisoont tabada on peaaegu võimatu. Ühe maitse on labasem, jalaga perse nali, teisel intelligentsem huumor, kolmandale peidetud vihjed. Eks ma edasi jagatud naljade all ju seda kriitikat näen. Päris armutult võtavad. Mind see ei häiri.

Kas inimeste kergeusklikkus on kasvanud?

Ma arvan, et ei ole. Lihtsalt nüüd on rohkem võimalusi netis oma arvamust avaldada, nii et igaüks saab sinu mõtteid lugeda. Varem sai varjatumalt loll olla.

Ega see olegi kerge, uut infot tuleb nii palju peale, allikaid on tekkinud väga palju, keegi ei jõua süveneda, upuvad infosse. Inimesed on hirmu all ka palju vastuvõtlikumad igasugu vandenõuteooriatele ja manipuleerimisele. Siin ma tõmban küll piiri. Ma üritan väga jälgida, et ise ei kütaks kaasa, ei hakkaks veidraid vandenõuteooriaid algatama ega tekitaks pahatahtlikku teemat. Pole vajadust ka – selle eest hoolitsevad niigi juba piisavalt paljud portaalid. Mina püsin satiirivaos, minu töö on heita nalja selle üle, mis toimub.

Kuidas keerulised ajad maailmas huumorile mõjuvad?

Väga hästi mõjuvad – nagu väetis. Ma usun, et kõiki veebikanaleid loetakse praegu agaramalt. 

Ja inimesed kirjutavad, et sellist nalja läheb väga vaja. Osa kirjutab, et minu uudiseid nad ainult loevadki, ei taha enam päris uudiseid. Väsinud on inimesed, iga päev ainult õnnetused ja surmad!

Uudisteportaale jälgin ma iga päev, saan sealt ju väga palju ideid. Aga AK ja teiste kanalite teleuudised mõjuvad rusuvalt, neid ma ei vaata juba ammu. Saan täiesti aru, et inimesed vajavad puhkust. Huumor on asi, mis aitab seda absurdset olukorda kuidagi seeditavamaks teha.

Kas on asju, mille üle on tabu nalja teha?

Ma arvan, et sellist teemat ei ole olemas. Nalja tohib alati heita. Algusest peale on inimesed kirjutanud, et no vaat, nüüd on küll piir käes! See on liig, selle teema üle nalja heita ei või! Aga tavaliselt ikka võib.

Üldjuhul püüan vältida surma üle nalja tegemist. Aga mitte sellepärast, et see teema tabu oleks. Pigem ongi asi selle taga, et ma ise ei suuda surma teemal veel kuigi head nalja teha. Sama lugu on haigustega. Ma lihtsalt jään veel jänni sellega, vajab harjutamist.

Mina teen hoolimata sellest, et inimesed surevad, kogu aeg nalja. See aitab kogu seda teemat paremini taluda.

Olen teinud rohkem kui poolteist tuhat uudist, aga seniajani ei tea, mis inimestele peale läheb. Mõne loo peale kulub mul minut-kaks. Viskan üles ja viie minuti pärast vajub karp lahti, niimoodi läheb inimestele peale. Teise looga näen tohutult vaeva, viimistlen, topin sinna riukaid ja alltekste... Ja ei midagi! Keskpärane reaktsioon. Mis asjad inimestele meeldivad, selles suhtes puudub mul seni arusaam.

Äkki lihtsad asjad?

Jah, tundub küll. Viimane oli see, kui hipsterid maale põllumeestele appi läksid. Üks kujundas lauta, teine värvis lehma kollaseks. Viis minutit kirjutasin seda uudist ja tulemus oli lihtsalt hämmastav! Aga ma kunagi ei tea seda ette, mis rahva seas äkki hitiks saab. Ja natuke ongi äge, et ma ei tea. Ei lase lõdvaks ega hakka üle jala tegema.

Mõnda lugu jagati paarkümmend korda. Aga mõnda 12 000 korda! Näiteks filmisin oma koduaknast, kuidas poisid lõhuvad kevadel porilombi peal jääd, ja kirjutasin, nagu neil poleks nutitelefonis mitte midagi enam teha. See korraga kõnetas kõiki!

Kuidas poliitikud reageerivad? Paneme kinni selle patuse portaali?

Usud või mitte, aga ei ole kordagi nii öeldud! Mu lehel on palju poliitikutest fänne ja jagajaid, no neid ikka on, väga nimekaid. 

Kanaleid, kust tuleb kahtlasi uudiseid, on omajagu. Milliseid neist pead lugejakirja konkurentideks?

Konkurente ei ole. Objektiiv, Uued Uudised ja Telegram ei kirjuta satiiri, need on omad hääletorud. Nelli Teataja on ehk mulle kõige lähem.

Päris paljud inimesed on mulle öelnud, et neile on kõige nauditavam mitte ainult lugejakirja loo sisu, vaid just reaktsioonid. Inimesed võtavad tõe pähe, vihastavad, arutavad. Seda on tore näha. Võlu ongi selles, et inimesed ei tea lõpuni, on see nali või tõsi.

Mind ei puuduta ju enamik seadusi ja koodekseid, ajakirjanikueetika.

Mind ei puuduta ju enamik seadusi ja koodekseid, ajakirjanikueetika. Tundub, et mulle ei laiene see mitte mingit moodi. Kasutan täisnimesid ja panen inimestele suhu selle jutu, mis parasjagu pähe tuleb. Ja need, kes ongi üritanud mind kohtusse kaevata, on viimaks aru saanud: mõttetu võitlus, see on satiir.

«Mind ei puuduta ju enamik seadusi ja koodekseid, ajakirjanikueetika,» ütleb Mart Siilivask uljalt. «Tundub, et mulle ei laiene see mitte mingit moodi.» Foto: Sander Ilvest

Kuidas sa ise raskel ajal vastu pead?

Loomulikult tahad, et see mööda läheks. Kirjutamine võtab mul tegelikult väga vähe aega. Ma ei istu kuskil nurgas ega toksi pastakaga vastu pead. Ideed tulevad ise: kergelt, elust, tänavalt, meediast, inimestega suheldes, täiesti suvalistest asjadest. Päev, kui ühtegi lugu pähe ei karga, on pigem harv.

Aga kui jätaks kriisi kõrvale, siis inimestel on naeru alati vaja. Minul endal on päris kindlasti igapäevast kogust tarvis! Kui päevast naerudoosi kätte ei saa, on raske ennast hästi tunda. Olen kohanud neid, kellel pole minuga sama huumorisoon, aga millegi peale ta ikka naerab.

Milline on eestlase huumorimaitse, kas seda saab üldse öelda?

Jaa, natuke ikka saab. Eestlastel on hea huumorisoon, nad on natuke musta huumori poole kaldu, meie inimestel on väga hea sarkasmi ja iroonia tajumise võime. Brittide ja šotlastega on meil näiteks sarnane huumorioon. Vähemalt ma ise arvan, et on selline. Ja ma ei ütle kindlasti, et inimesed tahavad ainult lihtsalt ja jalaga tagumikku nalja saada – aina rohkem on mul kokkupuuteid, et inimesed loevad lõpuni, viitsivad süveneda ja otsivad üles ka peidetud vimkasid. Huumorit on kriitiliselt vaja, et seda nõmedusi normaalsemalt võtta.

«Kohati jääb mulje, et poliitikud on minust paremad – teevad veel paremat nalja. Või teevad seda tõemeeli, aga välja tuleb suur anekdoot.» Foto: Sander Ilvest