Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Salme Dutt – täiskohaga revolutsionäär ja hall kardinal, kes tundis end orvuna

Salme Dutt. FOTO: Geni

Hella Wuolijoe õde Salme Dutti nimetatakse Suurbritannia Kommunistliku Partei asutajaliikmeks. Ühtegi ametit ei teata tal seal olnud olevat. Salme oli ennekõike ideoloog ja poliitiline aktivist, täiskohaga revolutsionäär ja hall kardinal.

Salme Murrik õe jälgedes

Murrikute juured olid Saaremaal, kust nad olid lõuna poole, Viljandimaale kolinud.

Selleks ajaks kui Henn Murrik Liisa Tõrvandi naiseks võttis, oli Murriku talu üpris jõukas. Peret tabas ebaõnn, kui Henn 47-aastaselt ootamatult suri. Pikaleveninud tüli päranduse pärast sundis peret talust loobuma.

Nõnda ei jätkanud tema poeg Ernst Murrik talupidamist, vaid töötas Taagepera vallakirjutajana ning kooliõpetajana. Ta abiellus Kadri Kokamäega, kelle isale Otile kuulus Lupe talu. Ehkki perekond oli rikas, pidi Kadri Ernstile mehele minnes perekonnale lisaraha teenima kõrtsipidajana. Just selles kõrtsihoones  sündis 1886 esiklaps Ella Marie ja 17. augustil 1888 Salme Anette, kellele järgnesid 1891 Albert Leonhard (Leo), 1893 Erna Amalie (Mimmi) ja 1897 Linda Irene (Niina). Vanemad lapsed veetsid esimesed suved õnnelikult Lupe talus. Siis koliti Valka, kus isast sai nurgaadvokaat.

Valga tütarlastekoolis alustas Salme 1899. aastal oma kooliteed. Kodus räägiti saksa keelt. Veidi oskasid nad ka eesti ja vene keelt. Õe Ella eeskujul astus Salme 1903. aastal Tartu Puškini gümnaasiumisse. Koos leidsid nad korteri Postimehe ajakirjaniku Aadu Jaaksoni majas Tähtvere tänaval. See polnud kuigi tervislik keskkond – Jaaksonil oli tuberkuloos. Ella haigeks ei jäänud, küll aga Salme.

Hella Murrik-Vuolijoki, ÜAM F 255:241 F, Tartu Ülikooli muuseum. FOTO: muis.ee

Ella vedas noorema õe Postimehe ringkondadesse, kus pearolli mängis tema poolt jumaldatud Jaan Tõnisson. Salme, kes oli jahedam ja kõrgim, eemaldus sellest peagi ja hakkas lähemalt läbi käima August Hanko üliõpilasrühmitusega, kus suhtuti Tõnissoni kriitiliselt, ehkki selle liikmete künismis oli rohkem vaimutsemist ja poosi kui veendumusi. Salme poliitikast siis veel eriti ei huvitunud, ta oli hoopis Lev Tolstoi vaadete pooldaja. Endassetõmbunud, tõsine ja järeleandmatu, ei vajanud ta õe Ella kombel õukonda ja võttis oma ideoloogiat liigagi tõsiselt.

Tartust Moskvasse

1905. aasta Tartu õhustikus on raske ette kujutada, et keegi suutis jääda sõltumatuks ja ühiskondlike liikumiste suhtes immuunseks. Salmele ei sümpatiseerinud mitte üks raas osade kaasõpilaste «vaba armastus» nagu seda hurjutades nimetas Tõnisson, ka hakkas talle vastu intellektuaalsete ringkondade üpris ebatolstoilik ja hedonistlik õhkkond. Kellelegi midagi ütlemata laskis Salme 17-aastaselt sõna otseses mõttes Puškini gümnaasiumist jalga. Hullem veel – pikka aega ei kirjutanud ta isegi mitte kodustele ja keegi ei teadnud tema asukohta ega tegemisi. Ametlikus eluloos väidetakse, et ta heideti revolutsioonilise tegevuse pärast koolist välja, kuid perekonnatraditsioon seda varianti tõeks ei pea.

Noorele tüdrukule oli peale tulnud ootamatult kihk alustada iseseisvat elu. Salme sõitis lihtsalt Moskvasse. Ta oli vaimselt sõltumatu ja suure eneseusaldusega. Oli üsna suur saavutus, et ta sai sisse Moskva Katariina II gümnaasiumisse ning suutis end riigi kõige kallimas koolis käies ülal pidada. Direktriss Berežkova abiga teenis ta raha jõukate perede vähem andekatele õpilastele eratundide andmisega, et maksta õpingute eest. Hella on kirjutanud, et Salme ei teeninud Moskvas eratundidega mitte ainult oma 200-rublase õppemaksu välja, vaid aitas ka ühte teist Tartust Moskvasse läinud koolikaaslast.

1905.aasta detsembriülestõusu ajal olid tüdrukud sunnitud toas istuma, kuna nende korter asus Moskva selles osas, kus toimusid kõige rängemad heitlused. Sealt viis neid turvalisse kohta Tartu üliõpilasena tuttavaks saanud Aleksander Põrk, kes töötas tollal Rumjantsevi muuseumis. Kas just see kogemus tegi Salmest sotsialisti ja revolutsionääri, pole teada. Kui Salme 1906. aastal suveks Valka naasis, oli tal juba hulgaliselt radikaalseid ja usuvastaseid tõekspidamisi.

Salme viis Moskvasse õppima ka oma 12-aastase õe Mimmi. Ise lõpetas tüdruk gümnaasiumi kuldmedaliga. Tema ametlik elulugu nimetab sel kohal tema astumist bolševike parteisse, kuid ilmset tõestust sellele pole. Väga võimalik, et see konstrueeriti naise eluloosse sisse hiljem. Kuid revolutsionääridega ta nüüd mingil määral seotud siiski oli. Nende korteris korraldati läbiotsimine. Tüdrukud teesklesid sel ajal rahulikult lugemist ja midagi ei leitudki. Kuid samast hoonest leiti põrandaalune trükipress ja sõbrad soovitasid Salmel Moskvast lahkuda.

Haiguse ägenemine

Tüdruk sõitiski siis Baikali järve kaldal Irkutski lähedal asunud Verhneudinskisse rikka miljonäri perre koduõpetajaks. Kuid paraku ei saanud ta kaua seda ametit pidada. Tervis halvenes ja tuberkuloos lõi ebasobivas kliimas ägedalt välja. Salme kirjutas Mimmile: «Ma olen haige. Sellest haigusest ei parane ma kunagi. Kes teab, võib-olla on mul vaid paar aastat elada jäänud. Ära sellest koju kirjuta.» Mimmi ei kirjutanudki, kuid kihutas ise kohale. Kui tema pikk Siberi-sõit lõpule jõudis, sai Salme just haiglast välja. Mimmi läks kohalikku gümnaasiumisse edasi õppima ja hoolitses Salme eest, kes maksis eratundide andmisega nende ülalpidamiskulud. 1908.aasta augustis naasid õed Moskvasse ja sõitsid kohe edasi Tartusse, kus dr Luiga soovitas Salmele ravi Soome sanatooriumis.

Sügisel toimetaski isa haige tütre Soome. Salme võeti Helsingist 40 km kaugusele Nummela sanatooriumi. Kui ta pärale jõudis, oli tal pidevalt 39 kraadi palavikku. Salme jäi Nummelasse aastaks ja sai pealtnäha terveks. Sanatooriumis sõbrunes ta soome-rootsi luuletaja Edith Södergraniga, kellega jagasid suitsetamise pahet.

Naasnud mõneks ajaks Tartusse, suundus Salme peagi tagasi Helsingisse ja elas Hella ja Sulo Wuolijoe juures Albergas. Ka Mimmi ja Niina läksid Helsingisse õpinguid lõpetama. Selma kavatses ülikooli minna, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ta ei saanud endale lubada Reincke ärist kontoriametniku kohalt lahkumist.

Abiellumine Eino Pekkalaga ja astumine poliitikasse

Eino Pekkalat mainis Salme esmakordselt kirjas vanematele 1913.aasta aprillis ja  kaks nädalat hiljem kirjutas ta juba pulmade korraldamisest ja palus laenu. Kui Salme ja Eino samal aastal abiellusid, kolisid nad Hämeenlinna, kus Einol oli keskkoolis ajalooõpetaja koht.

Seinäjoelt pärit Eino Pekkala oli sportlik mees, kellele oli nooruses kuulunud mitmel aastal Soome spordikuninga tiitel kümnevõistluses. Lõpetanud Tampere Ülikooli oli ta saanud õpetajakoha. Salmele ei meeldinud see provintsilinn ja ta naasis Helsingisse. Tänu mehele sai ta nüüd asuda ülikoolis õppima, kust sai 1918. aastal juristikraadi. Eino Pekkala oli sotsiaaldemokraatliku partei liige, kuid pole ühtki teadet, et Salme oleks sel ajal kuidagi poliitikaga tegelenud.

Sel ajal kui Salme ülikoolis õppis, rikastus tema õde Hella hangeldamisega. 6. detsembril 1917 kuulutas Soome end iseseisvaks ja pooleteise kuu pärast puhkes kodusõda punaste ja valgete vahel. Lisaks maabusid peatselt Hankos Saksa kindral von der Golzi väed. Kõige ägedamad olid lahingud Tampere pärast. Sõda lõppes valge-Soome võiduga 15. mail 1918.

Sügisel 1918 avas Hella Helsingis oma salongi. Salme hakkas tööle advokaadina, kelle oskusi pärast kodusõda vajasid ja hindasid kõige rohkem punased.  Kuna esimese põlvkonna pahempoolsed olid hukatud või maapakku läinud, siis olid Sulo Wuolijoki, Eino Pekkala ja Ivar Lassy kesksed tegelased, kes just siis rajasid Soome Sotsialistliku Tööliste Partei. Nüüdsest oli ka Salme aktiivne poliitiline tegelane. Nii mõnigi Hella salongis liikunud kommunist oli teda märganud.

Otto Kuusinen. FOTO: wikipedia.org

Üks sellistest oli Otto Ville Kuusinen, kes asutas Soome Kommunistliku Partei ja kellega Salme hakkas tihedamalt suhtlema senikaua kui mees pidi Nõukogude Venemaale pakku minema. Oluliseks ühenduslüliks Kuusineni ja Salme vahel sai tulevane modernistlik luuletaja Elmer Diktonius. Ta pärines rootsikeelse vähemuse hulgast, polnud poliitiliselt aktiivne, kuid pooldas revolutsioonilisi pahempoolseid. 1919-1922 kirjutas Diktonius 106 kirja Salme Pekkalale, millest võib järeldada, et nad olid armastajad, vähemalt mõnda aega. Leidub vihjeid sellelegi, et Salmel oli vahekord olnud ka Kuusineniga. Mõlemad mehed olid tuntud naistelembuse poolest.

Agent Maud

1920.aasta märtsis läks Salme Pekkala Londonisse. Ta võidi sinna saata Kominterni täitevkomitee sekretäri Kuusineni poolt selge poliitilise ülesandega, kuid tema huvi selle maa vastu võisid äratada ka sagedased kokkupuuted Suurbritannia pahempoolsete inglastest külalistega õe Helsingi salongis.

Salme Pekkala saabus Inglismaale legaalselt, kohtus eestlaste, soomlaste ja inglastega, kellel bolševikega mingit pistmist polnud. Tal olid kaasas soovituskirjad Philip Snowdenile, George Bernhard Shaw'le ja Bertrand Russellile, millega teda oli varustanud õde Hella. Nendega ta tõepoolest ka kohtus. Kirjas Hellale mainis ta ainult oma teatriskäike, keeleõpinguid, linnaekskursioone Ants Piibuga ja vihjas, et ei tule võib-olla enam tagasi. See läbikäimine pahempoolse ladvikuga oli «vaba aja harrastus», erinevalt koostööst revolutsionääridega.

Salme põrandaalune agendinimi oli Maud ning Kominterni esindajad juhtisid teda nii Helsingist kui Stockholmist. Talle saadeti kaastööliseks ka teine agent Frederique, kelle nime varjus tegutses Erkki Valtheim. Maud ja Frederique saatsid oma esimese raporti Stockholmi suvel ja see oli tulvil revolutsioonilist optimismi. Selles väljendati lootust, et leiboristlik partei võib lõhestuda ja osaliselt Kommunistliku Parteiga liituda, kui see ükskord luua.

Rajani Palme Dutt

Rajani Palme Dutt. FOTO: wikipedia.org

William Gallacher tutvustas Salme Pekkalat Rajani Palme Duttile. Rajani oli pikka kasvu, kena ja väga intelligentne mees, viisakas ja veidi uje ning ilma eriliste isiklike nõudmisteta. Salme oli hiljaaegu läbi teinud terve hulga kirglikke, kuid üürikesi suhteid ja tasakaalukama ning kestvama elukaaslase väljavaade võis talle meeltmööda olla. Nende vahekord kujunes stabiilseks ja püsivaks, ehkki väliselt mitte kirglikuks.

Raji oli India-Rootsi päritolu, kel oli sugulasi mõlemal maal. Ta oli sündinud 1896 Cambridge´is. Tema arstist isa oli Suurbritanniasse elama asunud ja abiellunud Rootsi päritolu  Anna Palmega. Palmed olid Rootsi kodanluse alustalad. Anna vennast Gunnarist sai Thule kindlustusettevõtte peadirektor ja tema pojast hiljem sotsiaaldemokraadist Rootsi peaminister Olof Palme. Upendra ja Anna Duttil oli kolm last, kellest Rajani oli noorim. Mees oli õppinud Oxfordi ülikoolis Vana-Kreeka ja Rooma kirjandust ja lõpetanud väga heade hinnetega.

Duttide radikaalsus oli pärit kodust. Isa oli olnud tulihingeline India rahvuslane, tema kodu külastas ka Jawaharlal Nehru. Raji kaalus pedagoogitööd Indias, kuid loobus siis ja läks tööuuringute osakonda rahvusvaheliseks sekretäriks. Tööuuringute osakonnast oli saanud pärast I maailmasõda kommunistide taimelava ning Rajani Dutt oli vaid üks nendest. Ta jäi osakonda 1922. aastani.

«Põrandaalused aastad»

Suurbritannia Kommunistlik Partei asutati 1920. aasta juulikuus. Asutajaliikmete hulgas nimetatakse Theodore Rothsteini, Sylvia Pankhursti, Cecil Malone´i ja alati ka Rajani Dutti ja Salme Pekkalat. Peasekretäriks valiti Albert Inkpin. Kas Salme sellel asutamiskongressil ka tõepoolest kohal oli, pole suudetud kindlaks teha. Siiski oli Pekkala seda võrra mõjukas, et partei nimetas ta järgmisele Kominterni kongressile oma saadikuks.

1920.aasta novembris sõitis Londonisse ka Diktonius. Romanss Salmega enam ei jätkunud. Naine tutvustas talle Lydia Stahli ja  Mary Moorhause´i, kelledest saidki vitaalse luuletaja juures tema mantlipärijad. Maryga oli Salme ise tutvunud Rajani Dutti kaudu. Preili Moorhouse´il oli kõrgklassi taust ja haridus. Sõja ajal ülikoolis oli ta radikaliseerunud ja temast sai samuti üks Kommunistliku Partei asutajaliige.

1921.aasta mais lahkus Salme Inglismaalt ning sõitis Eesti kaudu Kominterni III kongressile, mis toimus Moskvas. Legaalselt naasta ta enam ei saanud, vaid pidi põranda alla minema. Augustis ja oktoobris kirjutas ta vanematele Wiesbadenist ja Berliinist ja palus kasutada Nora varjunime.

1922.aasta jaanuaris kirjutas Salme Pariisist Sulo Wuolijoe õele Tyyne Haverile abipalvekirja. Ta olevat Lõuna-Prantsusmaal, tundvat end jälle haigena, kuid Soome ja Inglise valitsus ajavat teda taga. «Mul pole passi ega ükski riik ei võta mind vastu. Elan siin valenime all. Minu ainus lootus on Einolt lahutus saada ja hakata selle maa seaduslikuks alamaks, kus ma saan tööd teha ja tervist parandada. Kas sina, armas Tyyne, saaksid Einoga rääkida ja talle selgeks teha, et ta peab, tõesti peab nõustuma.» See eluperiood konspiratiivkorterites pole leidnud hiljem ei Salme ega Rajani poolt valgustamist. On oletatud, et vähemalt 1922.aastal oli Salme illegaalselt Inglismaale saanud ja tegi koostööd Duttiga, kes oli asutanud kommunistliku ajakirja Labour Monthly.

Järgmisel aastal viibisid mõlemad mandri-Euroopas. Rajani saadeti Stockholmi ja Brüsselisse kui Briti Kompartei poliitbüroo juhtiv liige ja tema positsiooni võtmeks sai kõrge koht Kominternis, kus ta toetas ustavalt Moskva liini. Sealt sai ta ka korralduse asutada parteist sõltumatu ajakiri Workers Weekly. Kirjasõna oli see, millega Dutt mõjujõu saavutas ja ta oli viljakas. Temast sai ideoloog ning ta kirjutas ka mitmeid raamatuid. Salmet kimbutasid ikka veel tervisehädad ja majandusmured. Ta sai abi nii Eino Pekkalalt kui õde Hellalt. Rajani kohtus Hella Wuolijoega 1923.aastal Moskvas kui Hella oli seal äriasjus. Naine ründas teda kohe: «Mis sa mu õega tegid? Kus ta on? Sa pead ütlema.» Muidugi Raji ei öelnud, julgeolekut puudutavates asjades oskasid kommunistid suud pidada.

Lahutused ja abielud

Salme ja Eino andsid lahutuspaberid sisse alles 1923.aasta oktoobris ja said jaanuariks lahutuse. Juulis oli Eino Pekkala käinud Rootsis, kus Salme tutvustas talle Mary Moorhouse´i, kes elas koos Rajani ja Salmega Saltsjöbadenis ning töötas nende abilisena. Salme julgustas nende suhteid. Kui Pekkalad lahutuse said, läkski Mary Soome ja elas Eino Pekkala juures. Mary ja Eino kihlusid 1925 ja abiellusid 1928, kui sündis nende tütar, kellele pandi nimeks Salme. Kihluse ja abiellumise vahel elas Mary enamasti Brüsselis ning abistas Salmet ja Raji Dutti. 1927 valiti Eino Pekkala Soome parlamendiliikmeks.

Salme ja Rajani Dutti laulatus toimus 1924 Rootsis pigem Palmede suguseltsi  heakskiidu pälvimiseks, ise lugesid nad oma abielu alguseks 1922.aastat. Pärast abiellumist elasid Duttid umbes aasta Stockholmis enne kui nad end Brüsselis sisse seadsid, kuhu jäid kümneks aastaks. Rajil olid terviseprobleemid ja veel rohkem Salmel. Osalt noorpõlves põetud tuberkuloosi tõttu kannatas ta ikka veel astma, arterioskleroosi ja mööduva käsivarte halvatuse all. Need nõudsid sageli ravi Wiesbadenis või Berliinis. Moskvast ja mujalt saadud raha Dutte rikkaks ei teinud. Nende elustiil jäi askeetlikuks – tee, leib ja sardiinid olid peamiseks toiduks ja selle poolest erines Salme täiesti oma vanemast õest.

Hall kardinal

Üks asi, mille vastu julgeolekuteenistused huvi tundsid, oli Medea Art and Industry Ltd, mille Mary Moorhouse ja Salme Dutt olid asutanud «pitside, seinavaipade ja muu käsitöö» ning kunstiesemete müügiks ja mille harukontorid olid avatud Tallinnas ja Helsingis. Tallinnas võttis ettevõte tööle Salme vennanaise Ljalja Murriku. Firmat kahtlustati rahapesus ja õõnestustöö tegemises. Kahtlused kinnitust ei leidnud ja firma töö soikus vaikselt.

Millega Salme täpselt tegeles, pole teada. Igal juhul kaasnes sellega suurel hulgal ajalehtede lugemist ja märkmete tegemist. Salmel polnud parteis kunagi ühtegi ametikohta. Kuid ometi oli tal mingi suunav mõju nii partei peasekretärile Pollittile kui oma mehele. Seepärast on teda hakatud nimetama halliks kardinaliks. Rajani Dutt ei avaldanud ühtki tähtsat artiklit, kui naine polnud selle seisukohti heaks kiitnud. Usuti, et Kominterni tarkust peegeldas just Salme Dutt ja naine oskas seda usku ära kasutada. Kirjas isale kurtis Salme, et tööd on nii palju, et kui päev lõppes, oli ka tema omadega läbi.

Salme oli rõõmus kui Hella lubas oma 15-aastasel tütrel Vappul suvel Duttide juures Brüsselis elada. Kuid talle tegi muret noore neiu vastuvõtlikkus: «... tema kiindumus kõigesse, mis on looritatud, ebaterve, salapärane, kuupaistene ja päikesesumune kõigis kunstivormides maalidest tantsuni.» Ta soovitas õel panna tütar armastama seda, «mis on tegelik elu». Mõnikord ilmutas Salme Vappu suhtes suuremat hoolivust ja mõistmist kui tema oma ema.

Avalik parteitöö Londonis

1936. aastal asusid Duttid Põhja-Londonisse oma majja. See avas Salme tegevuses uue ajajärgu. Ta hakkas enda nime all kirjutama ja pidama parteiringkondades loenguid ning avaldas Daily Workeris haruldase artikli abordist. Tema kirjatööde tipuks oli tšartistliku ülestõusu sajanda aastapäeva puhul kirjutatud brošüür «Kui Inglismaa ärkas». 1930ndatel tabas teda luulepalang, mille tulemus avaldati alles 1966.aastal pealkirja all «Lucifer ja teised luuletused». Eluajal üritas ta neid avaldada pseudonüümi all, kuid neid ei võetud kuskil vastu.

Kui II maailmasõja eel kasvas Kommunistliku Partei liikmeskond jõudsalt, siis sõda lõhestas nende ridu. Ka Duttil ja Pollittil oli lahkarvamusi. Sellegipoolest toetati ühiselt valitsuse teise rinde avamise plaane, et kergendada Nõukogude Liidu olukorda. 1945. aastal pääses kaks kommunisti isegi Suurbritannia parlamenti, kuid külm sõda sundis neid jälle opositsiooni. Sõjaga oli lõppenud ka Kominterni tegevus.

Duttide sõjajärgsed aastad eraldatuses

1946. aasta juunis oli Hella Wuolijoe suurejooneline 60. sünnipäeva tähistamine. Hella oli siis oma poliitilise võimu tipus. Tema sugulastest ja tuttavatest oli moodustatud Soome valitsus. President Paasikivi oli tema sõber. Eino Pekkala oli justiitsminister. Salme ja Raji ei saanud sünnipäevale minna, sest just siis sõitis Rajani Dutt esimest korda Indiasse, kus ta kohtus Nehru ja Gandhiga. Salme Indias kaasas ei käinud, nii nagu ta polnud kunagi varem saatnud Raji ametlikel komandeeringutel välismaale. Küll aga tuli Hella ise samal aastal BBC külalisena Londonisse visiidile ja koos õega olid Salmel harjumatult tihedad ja aktiivsed päevad.

Hella juures Soomes suvitasid Duttid järgmisel aastal koos Pekkalate, Kuusinenide, Tuomiojade ja Yrjö Leinoga. See jäigi Salme jaoks viimaseks välisreisiks. Kui 1948. aastal suri Tallinnas õde Niina, siis matustele kedagi Murrikutest ei lastud. Sellegipoolest ei kõigutanud Salme usku Moskva ideoloogiasse ei tema sünnimaa okupeerimine ega Stalini omavolitsemised Soomes. Kui Stalin suri, ülistas Rajani Dutt teda kui geeniust, kes olevat vabastanud inimkonna. Pärast 1956. aasta NLKP kongressi Moskvas pidi ta küll Hruštšovi uuele suunale järgi kiitma. Rajanist peeti parteis lugu, kuid tõeliselt populaarseks ei saanud ta kunagi. Seljataga teda sageli klatšiti ja naerdi ning peeti naise tuhvlialuseks. Duttid elasid üsna eraklikku ja üksildast elu, milles nad olid teineteise parimad kaaslased.

Salme eraldatuse peamiseks põhjuseks oli suuresti tema kehv tervis. «Kas sa arvad, et mulle meeldib mu erakuelu ning see, et ma pean piirama inimeste hulka, kellega ma tahan kokku saada, ja aega, mis nad minu seltsis veedavad, et pean samuti piirama tööd, mida ma tahan teha, tagasi lükkama kõik kutsed vastuvõttudele jne.» kirjutas ta 1952.aastal Hellale. Ainult Hellale rääkis ta oma peavaludest, mida põhjustas kasvaja. Kui Hella 1954. aastal suri, kirjutas Salme Vappule, et tunneb end nagu orb. Pärast seda sai ta sugulastest kokku ainult Vappu ja Sakari Tuomiojaga. Viimane oli 1955-1957 Soome saadik Londonis.

Salme Dutt suri 30. augustil 1964. Matustel polnud ühtegi sugulast. Rajani suri kümme aastat hiljem. Suurbritannia Kommunistlik Partei lõpetas tegevuse 1991. aastal.

Kasutatud:

Erkki Tuomioja, Õrnroosa. Varrak 2006

Tagasi üles
Back