/nginx/o/2022/05/31/14590398t1had71.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/01/7533395t1h9297.jpg)
«Mees läheb hommikul tööle, ütleb, mis kellaks koju jõuab. Siis helistab, et hakkab tulema, ja siis lihtsalt kaob. Lülitab telefoni välja või lihtsalt ei võta minu kõnesid vastu. Mina muretsen, magada ei saa, tema tuleb alles vastu hommikut,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Kui ma küsin, miks ta ei teata mulle, et ta ei tule, siis ta ütleb, et ei tea. Et ma hakkan ju riidlema! Kusjuures me ei ole kunagi tülitsenud, kui ta tahab välja minna ja mulle ütleb, et ta ei tule.
Oleks ta siis tööl, aga ta käib sõpradega väljas joomas, piljardit mängimas. Ka eile ei tulnud enne kui 2 öösel. Olin nii pahane, et viskasin söögi tualettpotti.
Aeg-ajalt on mul tunne, et mul on kolmas poeg ja mina pean olema suur kuri emme. Oleme rääkinud, et ta võiks mulle kasvõi sõnumi saata. Aga järgmine kord on jälle sama lugu. Meest pole, telefon on väljas ja mina muretsen nii, et südamesse löövad pisted. Kuidas saab teha nii inimesele, kes väidetavalt on kõige kallim maa peal?»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:
«Tundub, et mees on tõesti võtnud endale poja rolli. Siis tuleb ta sealt välja aidata. Seda saab teha läbi selge suhtlemise ja aktiivse kuulamise. Küsimine, et kus sa olid ja miks sa ei helistanud jne ei aita. Pigem suurendab see ebamugavustunnet ja tekitab trotsi (tõepoolest - see ei juhtu ainult teismelistega vaid ka täiskasvanutega). Kuigi neid küsimused ei ole esitatud mõttega meest kontrollida ja temaga pahandada, jätab küsimine teisele inimesele paratamatult kurjustamise ja näägutamise mulje. Samuti tekib vastumeelsus asjadest rääkida, kui üks partneritest midagi suures pahameeles vastutasuks teeb (näiteks viskab õhtusöögi ära). Parem oleks ikkagi rääkida endast ja oma tunnetest. Ehk siis mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine on jälle abiks.
Mina sõnum kirjeldab olukorda, mis meile vastumeelt on ja annab sellele põhjenduse. Lisaks võiks panna tundeid. Näiteks: «Mul on väga raske olla, kui sa lubad tulla, aga siis ei tule ja kaod kuhugile. Ma ei saa siis magada ja olen väga ärevil. Mul oleks hea meel, kui sa mulle sõnumi saadaksid, siis oleks mul süda rahul.»
Aktiivne kuulamine tuleb kasuks, kui mees väidab, et hilisematest tulekutest rääkimine tekitab vaid tüli. Ilmselt on tema meelest juba tüli see, kui küsida, miks ta ei tulnud või miks ta ei teatanud. Kuidas mees tegelikult tunneb ja miks kuidagi käitub, ei saa öelda keegi teine peale mehe. Talle võiks olukorda tagasi peegeldada: «Sulle tundub, et ma pahandan ja õiendan, kui sa mulle oma hilisemast tulekust teatad.»
Peale mehe vastust ei maksa hakata seletama, et tegu ei ole õiendamisega. Võiks edasi kuulata: «See häirib sind päris tugevalt, kui ma sulle küsimusi esitan.» Selliselt me võtame suhtest pinge maha ja anname märku, et me ei tahagi kedagi süüdistada, eesmärk on lahendus leida. Nii saab mehe lapse rollist ka välja. Tema tunneb, et talle ei öelda ette, mis ta tegema peab, vaid kuulatakse ka tema arvamust asjast.»