Kas tahad sitkeks saada? Tee nii nagu Ameerika sõdurid!

Reisimees Väino Laisaar CrossCore'i lintidega treenimas. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Värvika suuvärgiga jutuvestjana ja kindla käega operaatorina tuntud reisimees Väino Laisaar leidis uue mooduse, kuidas kehas sitkust ja erksust arendada. Kõik vanad ja läbiproovitud moodused olid ajapikku muutunud hirmus üksluiseks.

Iga kord, kui Väino Laisaar reisi ette võtab, teab ta täpselt, millega see lõpeb. Ta võtab kaalus juurde. Sest palju on istumist, eriti automatkadel – tema reisisarja «4x4» endise NSV Liidu avarustesse olete ju ometi näinud, eks? Ja kes lugenud ka tema naturalistlikku seiklusraamatut «4x4 reisid. Elu läbi kolme silma», mäletab sealt ilmselt, millist mõnu ta tundis, kui sai kuskil Venemaa kolkas rasvaseid pirukaid endale sisse vohmida. «Jood limonaadi peale ja tunned elust mõnu,» lausub Laisaar (39).

Nii on ta alati – välja arvatud tookord, kui tegi kamraadidega kahekuise Tšukotka-reisi ilma naisteta – saabunud Eestisse tagasi, kolm-neli lisakilo vöö vahel. Nii et riideid on keeruline selga ajada, tunnistab Laisaar.

Tema sada kilo on 178-sentimeetrise pikkuse juures pehmelt öeldes igati mehelik näit. Liigagi mehelik. Ideaali pakkuvate valemite järgi, teab Laisaar, peaks tal kilosid olema 82. Oleks üheksakümmendki, ütleb ta, võiks end palju paremini tunda. Üle-eelmisel aastal õnnestus tal kahandada kaalu 94 kilo peale – ja väga mõnus oli olla. «Siis oli uus suhe tärkamas, palju armastust oli õhus ja ei söönud üle,» meenutab Laisaar.

Väino Laisaar tundis juba esimese treeningu järgsel õhtul, et jalgade ja kõhuga pole lood kõige paremad. Need jäid kangeks. Ju pidid piimhappest pakitsema. Trepist oli raske üles minna.

Kuid vanad harjumused ei kao teatavasti kergelt. Üle kõige armastab ta šokolaadi.

Aga vanade harjumuste tekitatud tagajärgede vastu tasub siiski võidelda.

On Laisaargi võidelnud. On jooksnud spordisaalis lindil, vinnanud kangi, sikutanud sõudeergomeetrit, vändanud rattapukil. Ent mööngem: need kõik on üksluised tegevused. Nii ei maksa imestada, et need on varem või hiljem katki jäänud.

Kuu aega tagasi otsustas Laisaar proovida midagi sootuks uut ja teistsugust. Ta oli Tallinnas Zelluloosi spordiklubis varemgi märganud, et osa inimesi vehib imelike trossidega omapäraseid harjutusi teha. Mõni, kes näis tugevam, sai mängeldes hakkama, aga mõni, kahtlemata nõrgem, lõõtsutas kui auruvedur. Laisaarel tekkis huvi, aga julgust kaasa lüüa mitte. «Ma ei ole ju kaugeltki maailma parimas füüsilises vormis,» sõnab ta.

Viimaks siiski proovis.

«Väga kihvt asi!» kiidab ta. «Hoopis huvitavam kui niisama saalis aega surnuks vändata.»