Trennipäevik: septembrikuine kokkuvõte. Milles ebaõnnestusin, mis korda läks?

Foto: PantherMedia / Scanpix

September ongi märkamatult kätte jõudnud. Kuidas on minu septembrikuuks seatud eesmärkidega? Teen väikese vahekokkuvõtte, kuna väljakutse pekke põletada kestab veel aasta lõpuni.

Kõigepealt tunnistan ausalt, et viimased poolteist nädalat elan nö väljaspool tervisliku elu režiimi. Ei, ma ei kukkunud joomatsüklisse ega murdnud jalaluid, mis takistaks mul trenni teha. Küll aga jäi selle aja sisse üks väliskomandeering, mis andis mulle võimaluse näha, kui hästi mu praeguseks omandatud harjumused-oskused ka «ekstreemsemas» olukorras, kus puudub päevades igasugune regulaarsus, hakkama saavad. (Võin kohe ära öelda, et ega eriti hästi ma hakkama ikka ei saanud.)

Samuti jäin pärast lähetust haigeks, mis innustas mind treeneritelt ja spordiga rohkem sina peal olevatelt sõpradelt uurima, kuidas üldse ühe sügisese külmetushaigusega peaks toimetama, kui tahad samal ajal ikkagi režiimil püsida, aga trenni ei jaksa/tohi teha ning söögiisu pole mittemingisugust. Selgus, et mingit võluvahendit siin polegi: kui palavikku pole, käi jalutamas, tatise-köhasena ära spordisaali roni ning raskemat treeningut ette võta. Joo rohkelt vett, teed sidruni ja ingveriga, laadi end täis sibulat ja küüslauku ning lihtsalt lase kehal puhata. Ma pole väga pikka aega haige olnud ning kuna esimene haiguspäev oli üsna surmalähedane elamus, siis valmistusin nädalapikkuseks oigamismaratoniks. Üllatuslikult suutsin juba päeva pärast end jalule ajada, praeguseks on mul veel mälestuseks tummised põskkoopad ja kerge köha, aga olen uuesti eluloom. Loodetavasti saab selle kiire tervenemise tervislikumate eluviiside arvele panna.

 

A photo posted by daki (@instadaki) on Aug 25, 2016 at 4:08am PDT

Fotol: nagu paljud teised, kipun ka mina pärast trenni ikka mõne liftiselfi tegema. Sel päeval olin trennis ainus tüdruk, hiljem ülirahul selle üle, kui hästi ma hakkama sain.

Millised eesmärgid ma täitsin?

1. Ma lootsin, et «Pekid põlema!» väljakutse sütitab minus eelkõige taas rõõmu liikumise ja spordi vastu. See eesmärk on täidetud – üldfüüsiline treening on mu uus sõltuvus, mida valusalt olen viimastel päevadel igatsenud.
2. Ma lubasin, et vaatan oma toidulaua kriitilise pilguga üle. Ka see eesmärk on osaliselt täidetud – osaliselt, sest vahepeal lähen ma asjadega liiale (meenutagem 1200kalorilisi päevi), vahel libastun (ei lugenud ma lähetuspäevade ajal erinevatelt üritustelt suhu pandud snäkke kokku ja sõin väga ebaregulaarselt, samuti ka haiguse ajal), aga üldiselt olen väga rahul. Ma söön regulaarselt hommikusööki, ma joon piisavalt palju vett (vahetasin mineraalvee tavalise vee vastu) ning teadlikult lülitan dieeti toiduaineid, millest mu kehal puudus on.
3. Mu füüsiline vorm paranes. See eesmärk oli midagi, mida ei pidanudki nii väga otseselt sõnastama, aga ma olen hämmingus, kui huvitavaid muutusi ma enda juures peaaegu koheselt märkasin. Kui pärast esimest pooleteisttunnist trenni jälitas mind päeva lõpuni silmipimestav peavalu, siis praeguseks teen kõike kaasa ning suudan oma keha piisavalt hästi kuulata, et peavalusid vältida. Ning kuigi esimesed nädalad tõid kaasa kõige huvitavamaid uih-siit-valutab-aih-sealt-valutab elamusi, siis praeguseks on ainsad asjad, mis pärast raju trenni valutavad, siiski lihased. Mõnusalt.
4. Ma tõesti liigun rohkem. Ma käin rohkem treppidest, ma käin rohkem niisama, ma teen kodus lapsega koos «trenni» ehk mängime igasuguseid tsirkusemänge ja ma teen seda kõike enamasti end sundimata.

Milles ma läbi kukkusin?

1. Eesmärgiks seatud kuuest kilost võtsin ma alla täpselt pool ehk kolm. Ja kuna see polnud mu põhiline eesmärk, siis ma ei oska selle üle isegi eriti kurvastada, kui nüüd aus olla. Seda, et kaal on vaid number, usun ma jätkuvalt.
2. Motivatsiooniga on ikka ülikehvasti. Iga päev mina rannaliivale kõndima jõudnud pole, küll aga olen püüdnud seda asendada teiste tegevustega, mis on, noh, huvitavamad. Metsal seenelkäimine, kodu suurpuhastus, jalutuskäigud võõrastes linnades (kui sinna sattunud olen), ujumine… Trenni, kindlal ajal kindlasse kohta – jah, rõõmuga, ootan, igatsen! Aga niisama ise… uh, selline enesepiitsutus ja sageli ka allavandumine. Aga ehk ikka tuleb siin osas ka mingi muutus? Pöidlad pihku!

Loe ka, millised on viimase paari kuu parimad õppetunnid!