/nginx/o/2016/08/08/5703299t1hb0b8.jpg)
«Mida sa seal trennis teed üldse?» See on vist üks sagedamini esitatud küsimus, mida ma kuulen – eriti siis, kui ma trennipausilt tagasi kontorisse tulen, võdisevate jalgadega lauani liipan ja ohkan: «Kurat, täna oli nii-ii brutaalne!»
Trennipäevik: mis imelikku trenni sa ometi teed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsustasin sel korral sellele küsimusele kohe ja korraga ära vastata. Trenn, kus ma Korrus3-s käin, kannab nime üldfüüsiline treening. Lihtsalt öeldes on tegemist trenniga, kus kasutatakse koormuseks sinu enda keharaskust, vahel ka abivahendeid – topispallid, kettad jms.
Loe siit, mis kampaaniaga Dagmar liitus ning kuidas ka sina saaksid paljulapseliste perede laste treeninguid toetada.
Treener Martin Plaser ütleb, et Korrus3-ga alustades oli tal esialgu plaanis üks saal luua vaid jõusaaliks ja muuks selliseks, kuid mingil hetkel asjaolud muutusid ning nüüd on seal kaks suurt saali, kus mõlemas maas maadlusmatid. Üldfüüsiline treening ehk ÜFT on vaheldusrikas ning seda joont hoiab Plaser teadlikult. «Mõnel päeval on kõrgema pulsisagedusega trennid, mõnel madalamaga – sina seda muidugi veel hästi ei taju, sul on kogu aeg pulss kõrgel,» muigab treener. Tõsi ta on, kuigi eks ma midagi juba tajun ka.
Sel brutaalse trenni päeval olin ma silganud pallidega mingit teatejooksu teha – asi, mida ma pole julgelt põhikoolist alates teinud. Sellele eelnenud trennis aga roomasime peamiselt mööda matti, järgnenud päeval aga keskendusime jalgadele – kükid, hüpped, väljaasted ja kõik muu, mis mul veel ka täna reites tunda annab ning pärast mida istusin ma garderoobis, vaatasin oma jalgu ja mõtlesin, et nüüd kohe see juhtub – minu isiklik Hulki-hetk, mil reielihased kohe-kohe püksid rebestavad.
ÜFTi üks mõnusamaid osasid ongi minu jaoks vaheldusrikkus ning see, et (veel) on mulle iga trenn üllatus. Samas on harjutused piisavalt lihtsad, et võingi südamerahus treenida väga heas vormis maratoonarite kõrval – kõiki harjutusi on võimalik lihtsate vahenditega (kordused, intervallid) kohandada täpselt minu jaksule ja vajadustele. «Kohanda treening inimese, mitte inimene treeningu järgi,» on ÜFTi lühimoto.
Neljas nädal: jälle see motivatsioonikriis!
Neljas nädal on möödunud üsna rõõmsalt treenides – sellega mul probleemi pole. Ja kui ka on, siis ma mõtlen sellele, et viimane asi, mida ma maailmas tahaks näha, on vist pettumus Martin Plaseri näol. Nii et juba selle nimel tasub end kokku võtta! Lisaks on tõesti täiesti imeline saali jõuda ja aju täiesti välja lülitada. Küll aga on jätkuvalt mul raske end veenda selles, et jah, nüüd ma pean minema ja iseseisvalt ka midagi tegema. Küll on kärss kärnas ja küll maa külmand – ilm on paha, pea valutab, uni on, ja – mis kõige sagedasem – milleks kõik see!
Olen välja nuputanud, et mu aju see osa, mida inglise keeles nimetatakse reward center, on näljas. Pikaajaliste eesmärkidega treenides (ja elades) on väga raske leida sel konkreetsel hetkel midagi, mis kohe motivatsiooni tõstaks ja tuju parandaks. Grammikaupa vähenev kaal ei ole kaugeltki miski, mis liigutama ajaks ning ma olen kohutavalt väsinud sellest, et ma pean kogu aeg toidule mõtlema. Issand, kui väsitav on söömisele mõtlemine! Õhtud on jätkuvalt rasked ning ma püüan pidevalt leida midagi, mis ei tekitaks mus süümepiinu, kuid millega saaks sügelevaid närve rahustada. Viimane avastus on näiteks sihvkad.
Martin sellest kuuldes julgustab, et põhiline on ikkagi toidust mõtlemisel mõelda hoopis enda tahtejõule ja sõltumatusele. «Inimesed kardavad liiga palju näljatunnet,» usub Martin, «ja kipuvad selle hirmus õgima. Tuleks aga hoopis mõelda, kauaks reservi tegelikult jätkub.»
Toidu üle mitte liialt mõtlemisele aitab kaasa see, et ma olen leidnud hommikusöögi, mis sobib, maitseb ja mille üle ma enam tõmblema ei pea. Keerulisem on aga lõuna- ja õhtusöökidega, peamiselt seetõttu, kuna mu rutiin on igapäevaselt väga erinev. Ning jah, teoorias olen ma väga tugev. Teoorias ma tean, et ei ole mõtet end pidevalt piitsutada ja süüditundmine on kõige lollim asi, mida sa saad endaga teha – kuid ometi on mul pidevalt süümepiinad, et kogu see projekt ei edene nii hästi, kui võiks edeneda – selles ideaalses maailmas, kus ma neljandaks nädalaks olen juba olümpiavõitja, eks ole.
Õnneks tunnen ma end piisavalt palju ja usun, et järgmisel nädalal kokkuvõtet kirjutades saan öelda, et motivatsioon tuli tagasi – nimelt lainetena ta mul kipub käima. Tuleb lihtsalt saba rõngas hoida ja vastu pidada!
Üks mõte hoiab veel mind töös neil päevadel, kui kuskilt reservidest seda motivatsiooni leida äärmiselt raske. See on kuskilt kuuldud mõttekild: aasta pärast sa soovid, et oleksid alustanud täna. Ning mida päev edasi, seda enam saan seda kohandada: aasta pärast sa oled tänulik, et täna pooleli ei jätnud.