/nginx/o/2016/06/10/5494023t1h6e3d.jpg)
Tere, mina olen Marin. 32-aastane, töötan kontoris, äärmiselt laisk, mugav ja naudinguteahne naine. Kunagi olin keskmine trennitšikk, aga see läks üle. Mulle on alati meeldinud autoga sõita, lifte kasutada ja mulle meeldivad muud hedonistlikud eluviisid pikituna heade maitsetega.
Absoluutselt mitte üllatuslikult, küll aga oma suureks meelehärmiks, avastasin ühel kenal varakevadisel päeval, et talvega on polster veel lopsakamaks läinud ja kuna ilmad soojenesid üha kiiremini, ei saanud neid kadestamisväärse järjekindlusega kogutud voldikesi ja punnkõhtu enam piisavalt mugavalt paksude mantlite ja lohvakate kampsunite alla peita. Pahurolemisest ei olnud ka kasu, liigne ei kadunud mossitadeski kuskile. Sõprade sotsiaalmeediapostitused treeningutest tegid kadedaks, siunasin mõttes neid agaraid, et mis neil viga, alati ju sport meeldinud!
Võtsin pähe, et siutsirrrr, sel aastal tuleb suvi teisiti. Olen hasartlikult ja kiirelt vaimustuja, aga sama äkiliselt mu ind ka vaibub, kui avastan, et tulemused ei tule sekundiga ja peale kaht dieedipäeva ei vaata peeglist vastu sire pikakoivaline blondiin. Blond ja pikad jalad küll, aga töntsakavõitu ja enesega veidi pahuksis. Selline… sepikuselgne.
Ehteestlaslikult vabandusi otsides sonisin pool talve omaette, kuidas on külm, libe, liiga pime, liiga valge, ei jaksa, aega pole, keegi näeb ja muud mured. Aga jonnakus sai laiskusest imekombel võitu ja vedasin ennast ettevaatlikult õue. Esimesed pikemad tempokad kõnniringid võtsid tõeliselt võhmale. Kandsin suuri nägukatvaid päikeseprille, et juhuks kui keegi tuttav vastu tuleb, ei peaks ähkides seletama midagi siin teen. Lihtsalt ei tahtnud näidata, kui ülihalb hetkevorm on. Aga peagi käis krõks – jalad olid kerged, tõusud ei ajanud lõõtsutama ja päike kõditas nina ja tunne oli nagu värskelt ja lootusetult armunul – nii mõnus!
Oma mugavas elus käisin poes korra nädalas, et mitte aega raisata, aeg-ajalt tellisin üldse kulleriga toidu koju. Et ei peaks oma vabal ajal kodust välja minema. Nüüd käin jalgsi poes teises linna otsas, tassida ei viitsi väga siiani, aga seda parem, saan mitu korda käia. Taksosõitude asemel panen peas marsruute kokku, kuidas saaks pikema ringi ja muudkui jalutasin. Ja jooksin treppidest. Kontor viiendal korrusel ja suitsetaja, monitor randmel luges iga päev üle paarikümne korruse ja see tegi mind ikka mõnusalt rõõmsaks.
Siis hakkas niisama jalutamisest väheks jääma, hammas oli verel ja töökaaslased uurisid ka tunnustavalt, et kuidas, palju ja miks. Mulle pole jooksmine iial meeldinud, hingata õigesti ei oska, tempot hoida samuti mitte, natuke lidun ja siis ongi kõik. Väsinud. See pingutus ei väärinud minu silmis mingeid küünlaid. Kujutage ette nüüd minu vaimustust ja südamevärinat, kui esimest korda tundsin, et tahaksin vahepeal mõnikümmend meetrit joosta. Tunne oli nagu mõnd diplomit vastu võttes.
Seni premeerisin ennast kleitide ja kingadega, nüüd on ka sektsioon veidi laienenud. Esikus on küll muljetavaldav valik värvilisi kontsakingi ja garderoobi kleidivalik suurem kui nii mõneski poes, aga lisandunud on edevad trenniriided, mitu paari igapäevaseid tenniseid ja korralikud spordijalanõud. Kohtingud, mis koosnesid seni kodule võimalikult lähedastes lokaalides veini juues, on nüüd kolinud õue ja muutunud aktiivsemaks. Täielik uus armastus, miks ma seda varem ei avastanud?
Ideaalsesse rannavormi ma selleks suveks loomulikult ei jõua, pole kindel, kas järgmisekski. Aga iga sammuga, mis ma väljaspool «ei viitsi» tsooni teen, teeb mulle tohutut rõõmu. Isegi ei motiveeri niivõrd kenamini istuvad riided, kui hea füüsiline olek, tugev tervis tulevikus ja hea enesetunne. Olen rohkem kui kindel, et minusuguseid diivanikaunistusi on rohkem kui ühiskonnale tervislik oleks. Ja ongi nii, et üks samm võib muuta oh kui palju edasises plaanis. Vaatan heldimusega nurgas oma trennipapusid, mis on minuga juba sadu kilomeetreid maha vantsinud ja nüüd arvutikaant kinni pannes lähengi veel korraks rajale. Spordid massidesse, massid dressidesse!