Harrastajate kogemused: jooks on kui meditatsioon

Foto: Vida Press

Kilomeetrid kilomeetrite järel, silmapiiri taha kaduv tee... Äkki vaatad kella ega suuda uskuda – aeg on lennanud imeväel. Jooks on mõjunud kui meditatsioon, pannes unustama aja ja koha.

Riigiametnikuna töötava Hanna Haavapuu (29) jaoks oli jooksmine kümme aastat tagasi midagi ebameeldivat, mis tuli, veremaitse suus, kehalise tunnis lihtsalt tuimalt ära teha. «Umbes 18aastaselt hakkasin aru saama, et joosta pole tarvis mitte kehalise kasvatuse õpetaja või korvpallitreeneri, vaid iseenda pärast. Ülikooli astudes, kui olin päris tublisti ülekilosid kaotanud, hakkasin rohkem jooksma. Tasapisi sai sellest asendamatu tegevus, mis aitab mul siiani end kõigist pingetest välja lülitada,» räägib Hanna.

Jooksma, merre, saunalavale

Jooks on Hannale hea viis vormis püsida ning pakub võimaluse sõbrannaga koos aega veeta. Muusikat ta rajale kaasa ei võta. «Olen paar korda proovinud, kuid mulle ei anna see midagi. Linnaliikluses on niikuinii vaja kõrvad-silmad lahti hoida ning kui jooksen looduses, tahan olla üksi oma mõtetega,» räägib Hiiumaal kasvanud Hanna. Hiiumaa ongi Hanna lemmikkoht jooksmiseks. «Suvisel ajal puhkusel olles, mil saan jooksurajalt otse merre ja sealt saunalavale söösta, naudin jooksmist täiega. See on lahutamatu osa puhkusest ning pole võimalik kirjeldada, kui hästi see kehale ja vaimule mõjub,» õhkab ta. Ka Tartus Emajõe kaldal või Toomemäel sörkides saab vaim lõõgastust. Samuti pistab Hanna tossud kohvrisse peaaegu alati, kui reisile läheb, sest jooksmine on parim võimalus uusi piirkondi avastada. «See annab võimaluse näha nii-öelda nurgataguseid kohti, kuhu tavaturist tingimata ei satu.»

Ühisjooksude ergastav feeling

Hannat võib sageli näha ka rahvaspordiüritustel, Maijooksul ning Tallinna ja Tartu linnajooksude lühematel distantsidel. Eriettevalmistust ta neiks küll ei tee, kuid eesootav proovilepanek tagab, et trenn niisama lihtsalt vahele ei jää. Võistlustel käib ta eelkõige hea feelingu pärast. Rahvaspordiürituste suur melu ja ühine meelsus annavad nii palju energiat. Kirss tordil on see, kui õnnestub ka hea tulemus joosta. Hanna kinnitab, et jooksmine pole kaugeltki igav, nagu mõned arvavad. Eelmisel aastal lisandus Hanna võistluskalendrisse ka pisut ekstreemsem üritus Xdream, kus ratta- ja kanuusõidu kõrval läbiti osa distantsist joostes. «Jooksuosa toimus vajuva ja mudase põhjaga meres. Igavusest oli asi kaugel,» naerab Hanna.

Vabalt kulgedes

Jooks annab Hannale võimaluse end vabaks lasta. «Kui see vaimule nii hästi ei mõjuks, siis ma ilmselt ei jookseks,» arutleb ta. «See, et võib vabalt kulgeda – ei ole tarvis väga tehnikat kontrollida, võistkonnakaaslasi jälgida või sammukombinatsioonidele mõelda – lubab keskenduda oma mõtetele.» Nii mõnigi kord on jooksurajal lahenduse leidnud põletav probleem või idanema hakanud mõni idee, mis kiiret käikulaskmist vajab. Põhitöö kõrvalt korraldab Hanna koos sõbrannaga üritusi, näiteks sünnipäevi, pulmi ja muid pidusid. See nõuab leidlikkust ja pidevat uute ideede genereerimist. «Mu partneril on vahel hullumeelsed mõtted, mis esmapilgul täiesti teostamatud näivad. Kuid korduvalt on joostes saanud ebareaalsest reaalne ning lahendused tulnud iseenesest,» seletab ta.

Jooksmist tuleb nautida

Hambaarstina töötav Anna-Kaisa Antalainen-Vainu (29) on pärit sportlikust perest ning jooksnud lapsest saadik. Õpingud on viinud teda eri paikadesse nii Eestis kui ka välismaal, kuid jooksmine on teda igal pool saatnud. «See pakub mulle väga palju, hoiab meele värske ning teeb head ka kehale.» Selles mõttes sarnaneb jooks joogaga, millega Anna-Kaisa iga päev tegeleb – see on keha ja vaimu koostöö. “Elutempo on kogu aeg nii kiire, et vaim väsib sellest rahmeldamisest ära. Väsinud vaimu turgutab kõige paremini see, kui panna keha liikuma,» ütleb Anna-Kaisa.

Viimati võistles Anna-Kaisa eelmisel suvel Helsingi poolmaratonil. «Võtsime abikaasaga endale eesmärgi joosta aeg kahe tunni sisse. Temal sai eesmärk täidetud, minul jäi veidi puudu.» Kuigi võistlus on enese proovilepanek, on ühisest jooksmisest saadav rõõm ja positiivne energia vähemalt sama olulised. Kui too poolmaraton välja arvata, seab Anna-Kaisa endale kilomeetrieesmärke või ajalimiite harva. «Jooksen täpselt nii palju, et tunnen sellest rõõmu, nii et see ei muutuks vastumeelseks ning oleks nauditav kogu aeg.» Anna-Kaisale muudavad jooksmise nauditavaks sisemine vajadus liikuda, tahe olla väljas ning hingata värsket õhku. Sageli jalad lausa küsivad liikumise järele.

Paneb vere käima

Anna-Kaisa on tähele pannud, et esimestel kilomeetritel mõtleb ta ikka töö- ja argiasjadele. «Mida aeg edasi, seda «tühjemaks» oma pea jooksen, kuni ühel hetkel on see mõtetest täiesti puhas. Siis saavad uued ideed kasvama hakata,» kirjeldab ta. Ta jookseb meelsamini linnakärast eemal metsaradadel, kuid Helsingi kesklinnas elades tuleb leppida asfaltteedega – ent vähemalt on meri lähedal. Olenemata maastikust või ümbrusest on pärast jooksmist alati parem olla kui enne. «Pea on selgem ja olek rahulikum. Võib-olla on põhjus füsioloogiline – veri saab liikuma ning see teeb pea klaariks?» arutleb Anna-Kaisa.

Sellest hoolimata tuleb ka temal ette kordi, mil on keeruline end liikuma saada, eriti pärast pikale veninud rasket tööpäeva. Siis aitab, kui pista klapid kõrva ning kuulata muusikat või head audioraamatut. Sageli naudib Anna-Kaisa jooksmist ka täies vaikuses või looduse häälte keskel. Aitab ka see, kui mõelda jooksujärgsele heale enesetundele. «See ei vea kunagi alt. Olen jooksmisele võlgu parema tervise, uued tutvused, eesmärgid ning rahulikuma ja õnnelikuma meele,» võtab ta kokku.

Foto: Vida Press

Õppis jooksmist nautima

Erik Pallase (38) töö on spordiga tihedalt seotud: ta on sel suvel Tallinnas peetavate kergejõustiku U23-vanuseklassi Euroopa meistrivõistluste peakorraldaja. Erik täpsustab kohe, et tema ei tegele mitte jooksmise, vaid sörkimisega. «Jooksmiseks nimetaksin palju kergemat, lihtsamat liikumist kui see, mida mina teen. 107 kilo on ka minu pikkuse juures liiga palju, et õiget kergust tunda,» räägib kahemeetrine Erik. Regulaarselt hakkas ta sörkima 2008. aastal, mil tunnustatud kergejõustikutreener Taivo Mägi talle väljakutse esitas: teeme maratoni läbi! Siis tundus see täiesti absurdse eesmärgina. Kuid siis mõtles Erik, et see oleks miski, mida lastelastele tulevikus eeskujuks tuua. Järgmisel aastal läbiski ta koos abikaasa Reedaga oma esimese maratoni.

Siis, kui Erik regulaarselt ei sportinud, oli jooksmine viimane ala, millele ta mõtles. «See oli väga ebameeldiv ja raske. Kui aga hakkasin teadlikult pulsile keskenduma ning rahulikumas tempos liikuma, olukord muutus. Eneselegi ootamatult hakkasin jooksmist, eelkõige aega iseendale, nautima.» Lisaks Erik suusatab, harrastab triatloni ja rattasõitu. «Näiteks rattarajal ei saa end sedasi ümbritsevast välja lülitada kui joostes, sest pidevalt tuleb teed jälgida ning teiste liiklejatega arvestada,» tõdeb Erik. Lisaks säästab jooksmine aega. Erik on seadnud eesmärgiks, et rattatrenn olgu alati vähemalt kaks tundi, suusatrenn tund aega ning jooks pool tundi pikk. Seega leiab jooksmiseks pere ja töö kõrvalt hõlpsamini aega kui teisteks spordialadeks.

Pirita kui Vahemere rand

Erik hindab väga koduseid jooksuradu Pirital. «Jaanuaris, kui Pirita teel jooksmas käisin, tekkis Russalka juurest tagasi pöördudes tunne, nagu elaksin kusagil Vahemere ääres: +5 kraadi, kerge taganttuul, lainemüha kõrvus.» Kõrvaklappe ta rajale kaasa ei võta, seda peab ta ebamugavaks. Mõnusat Vahemere tunnet käib ta nautimas hoopis vaikuses, enamasti üksi või koos abikaasaga, kellega on alati hea positiivset emotsiooni jagada. «Joostes arutame kõike, laste koolitegemistest kuni enda suhteni välja. Viimasel korral tegime reisiplaane.» Sõprade-tuttavatega on ühiseid jooksuaegu klapitada aga keeruline, sest elurütmid ja graafikud on nii erinevad. Ent kui võimalus tekib, kasutab Erik selle rõõmuga ära.

Erik püüab järje peal püsida ning iga päev mingit sporti teha. Kui juba uksest väljas, läheb edasi libedamalt. «Lõpuks venib jooksuring ikka 8–10 kilomeetri pikkuseks, isegi kui olin mõelnud lühema otsa teha.» Neile, kes halba ilma trenni vahelejätmise ettekäändeks toovad, ütleb Erik nii: «Ilma üle võib alati kurta. Meie kliimas on juba kord nii, et kui ideaalset ilma ootama jääda, ei pruugigi trenni jõuda.»

Jooksmine tasakaalustab pingelist vaimset tööd. Suurvõistluse korraldamine nõuab palju suhtlemist, loovust ja avatust. «Inimestel on erinevaid viise, kuidas nad pärast tööpäeva oma mõtted klaariks saavad. Minule sobib selleks jooksmine. Jooks on andnud usu, et ma elan kauem, olen tervem ja õnnelikum.»

Ühistrenn on puhas rõõm!

Siseministeeriumi spetsialist Gerly Vahe (37) osales juba kooliajal sageli jooksuvõistlustel. Praegu jookseb ta aeg-ajalt aktiivsemalt, siis jälle vähem. Eelmise aasta märtsis alustas ta aga teadlikumate treeningutega, võttes sihiks joosta SEB Tallinna maratonil.

Gerly ütleb, et ta jookseb, sest talle lihtsalt nii väga meeldib see tegevus. «Nii lihtne see ongi. See on aeg iseendale ja oma mõtetele. Pingelisel ajal on jooksmisest alati abi. Loomulikult aitab parema enesetunde saavutamisele kaasa ka hea kehaline toonus. Ükski jalutuskäik ega trepist ronimine mind hingetuks ei võta.»

Gerly jookseb nii üksi kui ka koos kaaslastega. «Üksi joostes saan olla omaette oma mõtetega, samas on ühistreeningud koos treeningugrupiga FB Jooksmine paar korda nädalas puhas rõõm!» räägib Gerly. Samasugust ühtekuuluvustunnet ja rõõmu ühisest sportimisest naudib ta ka rahvaspordiüritustel. Eelmisel aastal täitsid ta kalendri näiteks Kõrvemaa Kevadjooks, Narva Energiajooks, Harku järve jooks, Maijooks, Rakvere Ööjooks ning SEB Tallinna maraton. «Praktiliselt igalt võistluselt tulen koju positiivsete emotsioonidega. Kõik need rajaprofiilid ja maastikud, erinevad inimesed…» Ning rahvast on jooksudel palju. «Alguses võib vahel trügimist olla, kuid peagi hargnevad jooksjad laiali ning igaüks võib joosta oma rütmis,» on Gerly õppinud. 

Jooksen halva peast välja 

Gerly on tähele pannud, et erinevad treeningud mõjutavad ka vaimu erinevalt. «Pikad ja rahulikud treeningud lubavad unistustel lennata, lühikestest ja teravatest saab jälle pauerit juurde.» Ta tunnistab, et on üks suur mõtleja. «Peas keerutavad oma rada päeva head ja halvad sündmused, mõtlen ka lastest, sõpradest, tööst, tulevikust… Vahel mõtlen isegi liiga palju. Näiteks kui keegi on midagi halvasti öelnud, jääb see mõneks ajaks painama, kuid siis jooksen selle peast välja.»

Kehv tuju või ilm tema treeninguid ei mõjuta. «Ilmselt mulle lihtsalt meeldib nii väga joosta, et uksest välja saada pole pea kunagi probleem. Kerge vihmasabin või tuuleiilid pole midagi, arvestades, mida jooksmine alati vastu annab – positiivse emotsiooni ja parema enesetunde. Paljud asjad saavad selgemaks.»

Korra on Gerly vigastuse tõttu jooksmises pausi pidanud. «Kui oled ikka liikuma harjunud, on istuma jääda piin mis piin,» tõdeb Gerly. Paar aastat tagasi oli ta elus emotsionaalselt raske periood, mil ta ei treeninud peaaegu üldse. «Kui pärast seda pausi uuesti alustasin, mõtlesin küll, et mida ma ometi vahepeal tegin.»

Loomult rahutu Gerly ütleb, et tal on raske leida midagi, mis ta maha rahustaks. Näiteks meditatsioon pole kindlasti tema jaoks. Kuid jooksmine rahustab isegi teda. «Kui lähen kodukandis Pirital mere äärde, vaikne tuul puhub, mereõhk ja päike hellitavad, siis saan aru, et see ongi hea. Et elu on ilus ja igale probleemile on lahendus olemas.»

Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!