/nginx/o/2015/03/11/3860455t1h49b2.jpg)
Paljud kaalulangetajad unistavad lihtsast lahendusest, mis garanteeriks, et ükski trenn ei jääks vahele, muutused toitumises oleks püsivad ning teadmisi tervisest ja kehakaalust ei varjutaks süümepiinad, häbi ja lootusetus. Säärane lahendus võib isegi olemas olla.
Juttu pole muidugi imetablettidest ega muust maagilisest, vaid sellest, kuidas inimesed uusi teadmisi omandavad, kirjutab Hello Healthy.
Inimesed on sotsiaalsed olendid. See on meisse sisse juurdunud. Alates kõnest ja liikumisest õpime me palju muudki teisi inimesi jälgides. Selleks on inimesel isegi erilised ajurakud, mis lasevad teiste olendite vaatlemisega õppida uusi oskusi.
Doktor Albert Bandura arendas Stanfordi ülikoolis aastakümneid tagasi välja mudeldamise teooria ehk sotsiaal-kognitiivse lähenemise. See, kas me midagi teeme või mitte, ja kas me jääme sellele kindlaks, sõltub ka enesekindlusest, ehk kui tõenäoliseks me oma edu peame. Säärane hinnang (mis puudutab ka dieeti ja trenni) sõltub:
Isiklikest kogemustest: «Kas ma olen seda varem teinud?»
Seostavatest kogemustest: «Kui tema (minu sarnane inimene) saab hakkama, saan mina ka.»
Sotsiaalne veenmine: «Inimesed, kes mind toetavad, usuvad minusse - järelikult ma saangi hakkama.»
Füsioloogilised tegurid: «Kas mu keha peab vastu? Kas see veider tunne mu kehas on hea või halb?»
Sotsiaal-kognitiivse lähenemise enesetõhususe väge nimetavad tervisepsühholoogid «uue normaalsuse» fenomeniks. Uus muutub normaalseks, kui kohtud uute inimestega ja hakkad seeläbi ka oma võimeid teisiti hindama. Või kui otsustad midagi koos sõpradega ette võtta ja üksteist toetades muutud enesekindlamaks. See on üks kõige olulisem jõud, mida on algajal kaalulangetajal vaja. Et midagi päriselt muutuks, tuleb uusi asju teha koos teiste inimestega.
Siin võib peituda ka põhjus, miks nii paljud inimesed võtavad maha spordiklubides treenides, mitte üksi kodus võimeldes. Trennis leitakse uusi sõpru ja ka muud valikud seoses liikumise või dieediga muutuvad lihtsamaks.