Kui ärevus kasvab üle pea...

Foto: SCANPIX

Paljud kehalised hädad ja häired paarisuhetes, samuti paljud probleemid, mis on seotud suhete hoidmise ja toitmisega, tulenevad otseselt või kaude inimeste eriti kõrgest tundlikkusest, tõdeb psühholoog pereterapeut Aita Keerberg, kommenteerides äsja eesti keeles ilmunud Ameerika psühholoogi Elaine N. Aroni menuraamatut «Ülitundlik inimene».

Kas ülitundlikkus on järjekordne näide nüüdisajal avastatud psühholoogiliste erisuste jadas? 

Juba palju aastaid tagasi leidsid spetsialistid, et paljud inimesed on teistest tundlikumad, reageerivad valulisemalt. See nähtus on kogu aeg olemas olnud. Aga tundlikkuse ilmingute nii peene määratlemiseni, nagu teeb Aron, pole varem jõutud. Loomulikult on leitud ja uuritud seoseid nende erinevate ilmingute vahel, mida Aron ülitundlikele omistab: introvertsus, kinnisus, enesesse hoidmine ja süüvimine, kartlikkus ümbritseva suhtes. Samuti muutuvad tundlikud inimesed kergesti ärevaks, kui tekivad uued, erilised olukorrad, või kui neid ümbritsevad uued, teistsugused inimesed, kes liiati võivad olla hinnangulised.

Kui tundlikud muutuvad ärevaks, lähevad pingesse, jäävad nad hätta lähi- ja töösuhetega ega tule iseendaga toime. Aron kirjeldab, et nende ärevus – tema nimetab seda erutuseks – kasvab uutes olukordades nii suureks, et on vaja aeg maha võtta, rahuneda ja siis taastuda. Selline käitumine on omane ärev-vältivale isiksusetüübile: lisaks hakkab ta olukordi, mis ärevus tekitavad, lausa vältima, sest need on talle niivõrd rängad taluda. Ärev-vältivaid jooni leidub paljudes inimestes. 

Suhetes jätavad paljud ülitundlikud inimesed end üksinda – kuigi neil on tugev vajadus toetuse järele –, sest nad kardavad pettuda, haiget saada. Nende armumine võib olla väga intensiivne, eriti siis, kui nad on lapsepõlves palju kannatanud, jäänud ilma turvalisest sidemest lähedaste inimestega, kui nendega on oldud vaheldumisi hea ja halb, hooliv ja kõrvalejättev. Sellised inimesed vajavad eriliselt lähedust, hellust ja hoolimist. Nad klammerduvad kergesti nende külge, kelles paistab hoolivust. Lisaks on neil eriti võimas kalduvus projektsioonidele: kui sul on sinised silmad, heatahtlik hääl ning sa tundud rahulik ja tasakaalukas, on see just see, mida mul on elus kõige rohkem vaja. Nad armuvad kõrvuni, ja mida sügavamalt armutakse, seda pikem on tee teise inimese tegeliku olemuse mõistmiseni. Kuid kooseluks, pikaajaliseks suhteks, ei anna armumine mingit garantiid. Kui inimesed on armunud, siis töötab aju lihtsalt teistsugustel tuuridel.

Seega, kui inimesed on ärevad, vajavad nad toetust ja lähedust. Nad võivad otsida seda ummisjalu sealt, kust see liiga kergesti paistab. Turvavajadus on neil inimestel lõpmata suur. 

Kas ülitundlikkust esineb rohkem naistel või meestel? 

Seda ei esine ainult naistel, vaid ka meestel, aga meeste puhul ei tarvitse see avalduda samal kujul nagu naistel, nad õpivad seda varjama ja kompenseerima; iseasi, kas see õnnestub tervel ja psüühikat toetaval moel. Päris mitmed homoseksuaalid, kellega olen kokku puutunud, on pigem väga tundlikud. 

Kas ülitundlikel on meie maailmas teistest raskem toime tulla? 

Kui nende maailm on pingerohke, kui nad on tundlikud uute olukordade suhtes, kui 70 protsenti ülitundlikest on introverdid ning suhtlemine teiste inimestega tekitab neis stressi, siis kulub neil energiat elamiseks rohkem kui teistel. 

Kas ülitundlikel leidub ka kasuks tulevaid omadusi? 

Aron toob välja ülitundlike eriti hea intuitsiooni. Lisaks näevad nad paljusid detaile, mida teised ei näe. 

Pärast ülikooli lõpetamist töötasin esimese aasta tööstuspsühholoogia laboris. Käisin liha- ja piimatööstuse büroodes ja osakondades, kus andsime degusteerijatele maitsta ja nuusutada erinevaid lahuseid. Selgus, et suurema hääleõigusega degustaaatorid olid asutuses juhtival positsioonil töötavad isikud. Aga nad ei kuulunud oma suutlikkuselt lõhnu ja maitseid eristada väga tundlike inimeste hulka. Kui nad oleks erafirmas töötanud, poleks nende äri kaua kestnud, sest tulemused tulid väga paradoksaalsed (naerab). See kinnitab, et tihti pole tõeliselt tundlikud need, kes väga kõrgetele kohtadele püüavad ja küünivad. 

Loomulikult on inimeste enesekindlus väga väärt ning aitab neil tõusta ja suuri asju korda saata, aga samas on nii palju ameteid ja valdkondi, kus enesekindlusega ei ole suurt ära teha – kus palju olulisemad on tundlikkus, suutlikkus süveneda, kohusetundlikkus. Aroni klassifikatsiooni järgi on ülitundliku tüübi kohusetundlikkus eriti hea ja tähtis omadus. 

Tundlikkus iseenesest on inimesel elus püsimiseks lõpmata oluline. Piltikult: kui te istute kuuma pliidi peale, peate sealt kiiresti püsti kargama, sest valu ütleb, et see on vale koht.

Ülitundlikkus tekitab seevastu palju stressi. Kunagi tegelesin represseeritud inimestega, kes olid läbi elanud lausa piinamisi. Puutusin kokku nähtusega, et inimesed, kellele on hirmsasti haiget tehtud, võivad ka vähese puudutamise peale tunda valu. Psüühilises plaanis on need traumeeritud inimesed nii valvsad, et kui õhus või teise inimese liigutustes, hääles, sõnavaras on midagi sellist, mis hirmutab, sest see seostub varem kogetud ränga sündmusega, siis juba sellest panevad nad plehku. 

Kas ülitundlikkusega peaks võitlema, seda ravima? 

Nagu ütleb Arongi: inimene ei peaks iseenda vastu võitlema ega ennast kõlbmatuks kuulutama, vaid oluline on, et ta usuks, et see, mis temaga toimub, ei ole mingi õudne patoloogia, mille tõttu ta kuhugi ei kõlba. Ta peab kõigepealt õppima ennast aktsepteerima, aru saama, et tema ärevus ja pinge ja murelikkus on seotud sellega, et ta kuulub selle viiendiku hulka, kes on tundlikumad. 

Kui õppida tundma oma olemust ja tundlikkust, õppida selgelt ja kindlalt vastu astuma nendele, kes survestavad ja nõuavad ümberkasvamist stiilis, et sul ei oleks valus ja külm – see on väga suur asi, millest on palju kasu. 

Ühiskond ilmselt avaldabki ülitundlikele suurt survet, et «kuule, võta end kätte!». 

Just – mis sa põed! Väga paljud mehed, kes langevad ränka depressiooni pideva strressi ja vaimse ülekoormuse tõttu, mida liigne tundlikkus neile põhjustab, ei tule kaebama ega näita midagi välja, vaid elavad üle omaette ja otsivad lahendusi, mis ei tarvitse olla eluterved. Olen veendunud, et paljud juhtumid, kus mehed oma eluga ebakonstruktiivselt ümber käivad, on seotud ülitundlikkusega. 

Ülitundlikel naistel on ilmselt mõnevõrra meestest kergem? 

Naiselt oodatakse, et ta on õrn ja tundlik, ta võib nutta ja kaevelda ja hädas olla – see on sotsiaalselt lubatavam. Sõltub muidugi, mis rollis naine on. Üldiselt tüdrukutele lubatakse rohkem nõrkust, õrnust, tundlikkust. Nemad ei saa selle eest nii palju naha peale nagu mehed. Aga kui nende äärmine tundlikkus on seotud mitteturvalise kogemusega lapsepõlves, kui neid ei ole armastatud, stabiilselt hoitud ja kaitstud, võivad nende üleelamised elus ja suhetes olla päris rängad. 

Kas ülitundlikkus tuleb lapsepõlvest kaasa või on see geneetiline? 

Paljud uuringud näitavad, et see on geneetiline, aga hull variant on see, kui pole olnud turvalist seotust lapsevanemaga – siis võib laps kogeda nii palju traumasid, ta ei õpigi ennast lohutama, kaitsma ja endale pai tegema, kui ta traumasid saab. Just selliseid inimesi tabavad Aroni väitel kõige rängemad üleelamised, hullemad depressioonid ja muud häired. Neid tundlikke, kellel on olnud turvaline lapsepõlv, hea, hoidev ja hooliv ema või teised lähedased esimestel eluaastatel, tabavad hädad, psüühilised probleemid kergemal kujul. Ja depressioonini ei tarvitse nad üldse jõuda.

Kuidas ülitundlikkusega hakkama saada? 

Osale tundlikest ilmselt piisaks sellest, kui nad saavad kokku omasugustega, kellega suhelda ja kelle seltsis tunnevad vastastikku, et nad ongi tundlikumad ja mõnes mõttes nõrgemad, ei tee nii kõva häält, ei ole nii aktiivsed, ei hüppa maast nii kõrgele nagu teised – aga see ei tähenda, et nad oleks inimestena vähem väärt. Siis nad ei tarvitse vajada näiteks psühhoteraapiat, mis  on kallis ravi, või suisa psühhiaatrilist abi. Toetav võrgustik inimestest, kes samuti usuvad, et nad on ülitundlikud – see on neile hästi oluline. Kuigi tõsi on see, et uut ja kõike teistsugust vältivatel ning sellest väga erutuvatel ja pingesse minevatel inimestel ei ole lihtne endale sellist abi korraldada. 

Aroni raamat on superhea. Väga paljud tundlikud saavad sellest endale palju tuge, ja kui nad saavad oma identiteedi paika, kui nad ei tunne end ülitundlikkuse tõttu ebanormaalsena, kui neil tekib rohkem enesekindlust, siis mõjub selle raamatu lugemine sama hästi, nagu hea terapeudi juures käimine – nad saavad rahulikumaks, tasakaalukamaks, kindlamaks ning satuvad vähem olukordadesse, kus seda energiat, mida on vaja elamiseks ja terve olemiseks, ei kulu nii palju. 

Kindlasti peaks ülitundlikkuse teemat valdama kõik õpetajad ja kasvatajad, samuti lapsevanemad. Kui su laps on liiga tundlik ja ei saa piisavalt tuge, kui vanemad on konfliktis ega näe, mida lapsed teevad ja vajavad ning mille tõttu võivad kannatada, ei ole nad oma tundlikule lapsele üldse head toetajad.