Isegi siis, kui olete terve elu jooksmist vihanud, võib ühel ilusal päeval juhtuda, et hakkate seda kogu hingest armastama. Sellel on paar saladuslikku põhjust.
Miks ma jooksen?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaapani kirjanik ja jooksja Haruki Murakami on öelnud: «Miks ma jooksen? See on minu aeg päevas, mil ma ei pea kellegagi rääkima ega kedagi kuulama.»
Kuulsin seda tsitaati selle nädala teisipäeva õhtul Tallinna Ülikoolis toimunud Kristjan Pordi avatud loengus, ning kohe tabas mind äratundmisrõõm. Mina ju ka, mina ka! Ma ei olnud seni eriti süüvinud sellesse, mis sunnib mind pühapäeva hommikul kell 7.30 üles tõusma, vaikselt (et meest-lapsi mitte äratada) välja hiilima ja kümme kilomeetrit jooksma. Lihtsalt – kuna pere arvelt aega võtta ei raatsi, aga joosta on vaja, siis lihtsalt lähen. See on aeg mulle endale.
Küllap teab iga lapsevanem, et elu nende väikeste tegelastega pakub väga palju rõõmu, kuid on samas neetult intensiivne – ja kui kerge on selle kõige keskele iseennast ära kaotada. Lisa sinna veel töö, mis samuti eeldab pidevat suhtlemist ja üsna tihti ka planeerimatuid, kiiresti ärategemist vajavaid toimetusi, ning saadki orav-rattas-inimese, kes ei mõtle, vaid tegutseb.
Joostes pole tegutseda vaja. Jalad teevad oma tööd, hingamine on rütmis, keskkond sinu ümber vahetub. Ja mitte keegi ei taha sinult midagi! Esimesel paaril kilomeetril tegeled mõtetes veel argiasjadega – mida õhtusöögiks teha, kas lapsele lähevad sügisel ostetud kummikud veel jalga, tööl jäi täna sellele meilile vastamata ja too asi kirjutamata…
Kolmandal kilomeetril tulevad pikema perspektiiviga mõtted: avastad, et ammu pole kalli abikaasaga vaid kahekesi argielu oravarattalt maha astunud, ja hakkad tegema plaane ühiseks spaakülastuseks, mõtiskled, kuidas mõnda kiiva kiskunud suhtlust parandada ja kas minna sügisel uuesti ülikooli, ja kui, siis mida õppima. Kuuendal kilomeetril jõuavad kohale eksistentsiaalsemad küsimused: kas ma olen selline, nagu ma tahaks olla, kuhu ma tahaksin jõuda jne. Ning kümnendast – sinna ma jõuan harva – on sisuliselt tühjus. Lihtsalt rütmiline, monotoonne, rahustav liikumine. Ja vaim puhkab.
Pärast tulen koju tagasi, olen parem ema ja abikaasa ning tööl produktiivsem töötaja.
Kuidas ma küll muutusin?
Kõik eelnev on mulle tegelikult üsna uus kogemus. Ma olen terve elu jooksmist vihanud. Küllap võiks nii öelda suur osa minuealistest, keda on koolis kehalise tundides sunnitud tühja koha pealt Cooperi testi jooksma, ning lisaks kasutas õps staadioniringide läbimist distsiplineerimisvahendina. See tunne, kuidas sul kurk hingeldamisest kipitab, süda tahab rinnust välja karata ja on niiiiii paha olla, ei lähe kuidagi meelest ära. Mina olin seejuures veel sporditüdruk, käisin kuus-seitse korda nädalas korvpallitrennis. Nii et ilmselgelt ei olnud asi selles, et ma poleks joosta jaksanud. Ma lihtsalt ei osanud. Ja keegi ei õpetanud. Loodan siiralt, et tänapäeval on see koolides muutunud.
Hüppame ajas 20 aastat edasi ja leian end olukorrast, kus minu suhe jooksmisega on kirgliku vihkamise asemel kirglik armastus ning ma olen endale seadnud eesmärgi läbida esimest korda elus poolmaraton, juba tänavu septembris.
Kuidas see küll juhtuda sai?
Kaks suve tagasi leidsin end olukorrast, kust beebi ja kolmeaastase kõrvalt ei raatsinud kuidagi mitmeks tunniks spordiklubisse minna. Aga ennast liigutada ja pekke maha lihvida tahtsin. Kepikõnd oli juba tuttav asi ja hea mugav – astud uksest välja ja hakkad sportima, ei mingit liigset ajakulu ega kalli varustuse soetamist. Kuid peagi hakkas igav, sest teatud hetkest ei tundunud kiireimas võimalikus tempos käimine enam piisava koormusena ja tundide kaupa ei tahtnud ka ringi kolada. Nii võtsingi ühel väga ilusal päeval kätte ja tegin paar jooksusammu, igaks juhuks hästi aeglaselt.
Näe, jaksan küll! See oli nii hea emotsioon.
Tempo nagu pidurdaval teol
Tõele au andes tuleb tunnistada, et ega ma päris tühjalt kohalt alustanud. Kepikõnnile eelnes kuid väga pikki ringe magava beebiga kärus, ikka 15 km korraga ja nii iga päev. Ehk põhi oli laotud päris hea.
Mis mind aga jooksmise juures võlus, oli eduelamus. Areng oli nii tohutult kiire! Samas oli meeles halb mälestus kooliajast ja ma ei saanud aru, mis nüüd teistmoodi on. Otsisin kirjandust, tuulasin internetis ja panin kõrva taha kõige esimese ja tähtsama reegli: ei ole tähtis, kui kiiresti sa jooksed või mitu kilomeetrit sa läbid, tähtis on, kui kaua sa suudad järjest joosta!
Kuu aja pärast jooksin järjest tund aega. (Muidugi ma mõõtsin pärast, kui pikk see vahemaa oli – 6,5 kilomeetrit! Seega, mu tempo oli sisuliselt nagu kurvis pidurdaval teol, aga see polnud tähtis.)
Sellest hetkest hakkasin jooksmist armastama ja enam ei olnud see vaid pelk rasvapõletus (kuigi pekk sulas kenasti, tänan küsimast). Tahtsin teada, kuidas joosta õigesti, mida süüa, millist varustust hankida Ja mis põhiline – kuidas jooksevad teised? Tellisin ajakirja Jooksja, laenutasin raamatuid, tegin endale koguni treeningkava. Leidsin sõprade seast teisigi jooksufänne, kes aitasid nõuga ja kellega vahel käisime koos jooksmas. Regulaarsest jooksmisest sai ühtlasi laadimisaeg mulle endale ja minu mõtetele. Kui jooksmisse tuli mingil põhjusel pikem paus, tundsin ennast närvilise ja väsinuna.
Mullu sügisel osalesin elu esimesel jooksuvõistlusel ja läbisin SEB sügisjooksul kümme kilomeetrit tunni ja üheksa minutiga. Pole just suurem asi aeg, aga see tunne! Teadsin, et aasta pärast peab tagasi tulema ja siis juba poolmaratonile.
Aasta tagasi oleksin pidanud napakaks igaüht, kes oleks mulle öelnud, et sean endale eesmärgi joosta 21 kilomeetrit. Viis aastat tagasi oleksin kõva häälega naernud igaühe üle, kes oleks avaldanud arvamust, et ma mitte et olen võimeline jooksma 10 km, vaid teen seda ka vabatahtlikult.
Kuid jah, nüüd ma tean seda saladust, mida tegelikult teavad kõik hobisportlased – see on sõltuvus, narkootikum. Õnneks legaalne.
Autor on avalike suhete nõunik.
Oluline on joosta mõtestatult
Viimased neli aastat olen osalenud rahvajooksudel, algul Maijooksul, peagi lisandus SEB sügisjooks. Aga ma ei ole mitte kunagi jooksnud eesmärgistatult ja organiseeritult. Kui aasta läbi paar korda nädalas aeroobset trenni teha, koguneb võhma tegelikult piisavalt, et 7 km maikuus ilma lisaettevalmistuseta läbi joosta, ning sügiseseks 10 km-ks valmistumiseks jääb suvel aega. Olgu öeldud, et 10 km korraga pole ma enne SEB jooksu kunagi ära jooksnud. Ikka 5–6, heal juhul natuke rohkem. 10 km tundus palju.
Aga hetkest, kui läbisime Geaga eelmisel sügisel SEB jooksu 10 km, muutus väga palju. Otsustasime, et hakkame koos jooksmas käima. Nädalas korra. Valisime iga kord erineva sihtkoha, küll Pääsküla rabas, küll kergliiklusteedel, küll Nõmme tänavatel. Ja kui Gea ühel eelmise aasta viimastest tööpäevadest küsis, kas sügisel poolmaratonile läheme, oli otsus tehtud.
Kuna 21 km on ikka totaalselt midagi muud kui 10 km, hakkasime selleks valmistuma aasta alguses. Lume või lörtsi ajal piirdusin saalis lindil jooksmisega, mida ei anna värskes õhus liikumisega muidugi võrrelda. Aga juba mõnda aega on õues jooksmise hooaeg jälle avatud.
Harjutatud on kaks kuud ning selle aja sisse on lisaks regulaarsele jooksmisele mahtunud kaks korda nädalas ka kaks tantsutrenni. Samuti oleme käinud spetsiaalsetes harrastajate jooksutrennides Tallinna spordihallis. Märtsist lisandusid jooksuteemalised loengud Tallinna Ülikoolis. Oluline on mitte lihtsalt joosta, vaid joosta n-ö mõtestatult.
Kindlasti aitab motivatsiooni püsimisele kaasa tööandja panus – soositud on kolmapäevastel tervisejooksudel ja suvistel järvejooksudel osalemine. Oleme alustanud oma kollektiivis jooksuklubi loomisega.
Gerly Lootus, jurist