Reet Aus – valgustatud moelooja

Vaikne hetk pärast Nargen Opera peaproovi algust Noblessneri valukojas. Reet Aus. Foto: Erakogu

Paari aastaga on Reet Ausist saanud maailma moetööstuses tegija, kelle poole vaadatakse alt üles. See oleks loomulik, kui Reeda kollektsioone kannaksid tippmodellid maailma kuumimatel moelavadel, kuid Reet pole oma moodi catwalk’idele viinudki. Ta teeb moodi n-ö käepärastest materjalidest, lähtudes oma eluvaatest ning neile, kellele läheb korda maailma tulevik. Reet näitab moeilmale uut teed ja viis, kuidas ta seda teeb, on igati muljet avaldav.  

Pisut enam kui viis aastat tagasi, kui tarbimine oli oma haripunktis, hinnad laes ja moeloojail oli tegu, et nõudlusega sammu pidada, tuli Reet Aus Londoni moenädalal välja oma esimese jätkusuutliku moekollektsiooniga ReUse, mille kogu kollektsioon oli valmistatud vanadest teksapükstest.

Reet ei pelga oma loomingus ära kasutada sõna otseses mõttes prügimäele määratud või suurtootjate lattu seisma jäänud riidekraami, vaid annab oma esimese eluringi lõpule jõudnud rõivastele võimaluse ärgata uuele elule. Keset joovastavat tarbimisbakhanaali mõjusid need lihtsad rõivad kui «kollektsioon kuu pealt», kus ei teata, mis maa peal toimub.

Siin käis aga ostupidu! Kuid Reet teadis, mida teeb ja miks ta seda teeb ning tema soov pole kunagi olnud moelavasid vallutada, vaid jõuda otse nendeni, kellele ta loob – inimesteni. Reet on veendunud ökoinimene, kes elabki oma igapäevast elu, tegutsedes oma erialal neid väärtusi ja põhimõtteid järgides. Nüüd, mil majandusest (ja eks inimestestki) liigne aur välja on lastud ja väärtushinnangud taas paika hakkavad loksuma, on kõvasti muutunud ka hoiak ja suhtumine jätkusuutlikku moodi, tõdeb Reet.

Arvukates teatri- ja filmilavastustes kostüümikunstnikuna töötanud Reet on jõudnud kolme lapse kõrvalt kaitsta doktorikraadi, käivitada kaugel Bangladeshis upcycling-õmblusliini ning vormistanud saadud praktilise kogemuse doktoritööks, mis on oma universaalse rakendatavuse poolest tekstiili- ja moetööstuses pälvinud juba laialdast huvi. Reeda töid filmi-, teatri- ja moevallas on hinnatud järgmiste tiitlitega: Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2004), Eesti teatripreemia ja Natalie Mei nimeline teatrikunsti aastapreemia (2007), Väike Nõel (2003) ja Moemootor (2009).

Kui ma suve hakul helistasin, olid sul käed-jalad tööd täis ja esimene võimalik kohtumisaeg tuli kõne alla alles juuli teises pooles. Üheks ettevõtmiseks, millele sa parasjagu keskendusid, oli Berliini moenädal. Kuidas seal läks, mida ise näitasid ja mida nägid?

Olen Berliini moenädalal omanimelise kaubamärgiga varemgi käinud, green showroom’is, mis on jätkusuutliku disaini kvaliteetsemaid showroom’e, kus oma kollektsiooniga välja tulla, seda näidata ja tagasisidet saada. Eelmisel aastal läks green showroom Messe Frankfurdi alla.

Fakt, et suurim moemesside korraldaja ostis ära kaks eetilise disaini showroom’i (samuti Ethical Fashion Show), on selge märk sellest, et kogu maailma moe- ja tekstiilitööstuses on hakanud levima veendumus, et jätkusuutlikkus ei ole enam sõna, mida kasutatakse lihtsalt kõla pärast, vaid et sellest on saanud tõsiselt võetav praktika. Sealoleku ajal kohtusin ka Frankfurdi-poolsete korraldajatega ning nad ütlesid, et kui varem läksid press ja ostjad esmalt suurtele mainstream-üritustele, catwalk’idele ja Bread & Butterile ning kui aega üle jäi, siis vaatasid ka natuke jätkusuutlikku moodi, siis nüüd on vastupidi: esmalt minnakse vaatama, mis toimub jätkusuutliku disaini vallas ja kui aega üle jääb, siis vaadatakse, mis tavavoolus toimub. See hoiakuvahetus on väga selgelt toimumas.   

Millal see pööre sinu arvates tarbijate teadvuses toimus ja mis selle hoiakumuutuse tinginud on?

See muutus on toimunud viimase paari aasta jooksul. Kui mõelda, et 2007. aastal, kui käisin oma kollektsiooniga esimest korda Londoni moenädalal, siis oli see eelkõige huvitav kontseptsioon, mida kõik käisid vaatamas, et oi kui põnev. See oli nii üsna mitu aastat. Kuid arvan, et esimene väga tugev tõukejõud oli kindlasti ülemaailmne majanduskriis, mis pani väga selgelt üle vaatama neid praktikaid, mis selles tööstuses valitsevad.

Kui vaadata moe- ja tekstiilitööstuse tootmistsüklit, siis on tegemist globaalse tööstusharuga, mis on seotud väga suure arvu inimeste ja erinevate ettevõtetega. Ning väga tugevalt seotud mitte ainult keskkonna-, vaid ka sotsiaalsete teemade/probleemidega. Suurtootjale on mugavam seda süsteemi mitte lahti harutada, sest kui sa seda väga lähedalt näed, peab olema piisavalt mehisust, et sellele otsa vaadata.

Aga turg pole jätnud enam suurt võimalust seda kõike eirata ning tootjate elu on tehtud kibedaks, sest mitte ainult töölised ei küsi ebamugavaid küsimusi, vaid ka tarbijad tahavad järjest rohkem teada, kus ja kuidas need asjad on valmistatud. Selles tööstusharus on ju palju mõistlikke ja eetilisi inimesi, kes tahavad samuti, et asjad oleksid hästi. Kaalukauss on vaikselt liikunud selles suunas, et inimlikud väärtused hakkavad tuhast tõusma.

Millist maailmavaadet ja moeloomingut täpsemalt esindavad nendes green showroom’ides üles astuvad moeloojad?

Seal ei ole ainult mood, vaid ka muu, ühesõnaga disain. Tegemist on väga väikese ja kvaliteetse showroom’iga, kuhu valitakse disainereid väga hoolikalt. Sinna ei võeta kunagi üle 25–30 kaubamärgi. Selleks et sinna pääseda, peab su looming vastama üsna rangetele kriteeriumitele, näiteks peab su tootmisahel olema läbipaistev, või kui oled tegev orgaanilises (puudutab looduslikke materjale) valdkonnas, peavad sul olema sertifikaadid, millega seda tõestad.

Kui räägime upcycling’ust, siis on vajalikud keskkonnaanalüüsid jne. Ehk lühidalt öeldes peab sul olema tehtud väga korralik eeltöö, et see lävi ületada. See maailm on selles mõttes väga konkreetne ja sul tuleb vastata väga täpsetele küsimustele. Kui lähed oma asjadega välja, pead suutma vastata igale pressi küsimusele ning kui sa seda ei suuda, tõmmatakse sulle väga kergelt vesi peale.      

Mida tähendab lihtsalt seletatuna jätkusuutlik mood?

Jätkusuutlikule on tegelikult eesti keeles vaste kestlik. Oleme seni tootnud kõike homsele mõtlemata, kestlik disain seevastu on hea ja läbimõeldud disain, mis arvestab ka meie laste ja lastelastega ning sellega, et neil oleks tervislik keskkond ja elamisväärne elu. Kestlik mood on terviklik süsteem, mis ei toimi teiste kulul.

Sa ütlesid, et moetööstusse n-ö sisseminek nõuab üksjagu mehisust. Miks sulle seda kõike vaja oli, eriti sinu Bangladeshi upcycling’u projekti?

See kõik sai alguse poolteist aastat tagasi, kui olime Bangladeshis Jaak Kilmi ja Lennart Laberenziga koos dokumentaalfilmi võtetel ning sattusime ettevõttesse Beximco, mis on kõige suurem kohalik rõivatootja. Nende tegevjuhiga vesteldes selgus, et meil võiks olla ühiseid kokkupuutepunkte, ja nii see meie upcycling’u koostöö alguse sai. Algul olin seal üksi, nüüd oleme seda teinud koos meeskonnaga: keskkonnaarvutusi teeb Markus Vihma, tehniline disainer on Aili Aamisepp, majandusmudelitega tegeleb Ann Runnel. Selgitasime kogu nende tootmistsükli, analüüsisime seda, vaatasime, mis tüüpi jäätmed neil kuskil tekivad ning tegime kogu tootmisele keskkonnaarvutused, et aru saada, milline on nende vee- ja energiakulu iga toote kohta.

Oleme kogu upcycling’u niimoodi suurtootmises läbi katsetanud, et saame nüüd täpselt öelda, kui palju vähendame reaalselt jäätmeid ning mis on ühe toote keskkonnamõju võrreldes tavatootega. See vahe on üllatavalt suur. Tähtis on see, et seda mudelit saab rakendada suurtööstuses.

Ka sul pole vahel tekkinud küsimust, et tegeled mingil moel, kuigi sihipäraselt ja teaduslikult põhjendatud alustel, ikkagi tulekahju kustutamisega – tekstiili- ja moetööstuse esimene ots toodab aga sama võimsalt loendamatutes tonnides rõivaid ja kangaid juurde. Kas selliseid tuletõrjujaid vähe ei ole?   

(Muigab.) Kui võtta tootmisahela seitse lüli, siis peaks iga lüliga niimoodi tegelema, see on selge. Ent kuna kolme-nelja asjaga korraga tegeleda ei saa, siis tuleb teha valik lähtuvalt sellest, milline su kompetents on. Kui rääkida upcycling’ust, siis mina kui disainer saan oma oskusi ära kasutades väga konkreetselt midagi muuta ning kui räägime olukorrast praegustes rõivatootmispiirkondades, siis keskkonnaprobleemid on äärmiselt aktuaalsed ja selle kaudu suudame vähemalt mingisugustki osa keskkonnamõjust vähendada. Jäätmeprobleem on Aasias väga suur, sest seal puudub jäätmekäitlus.

Bangladeshi on rõivatööstus sisse tulnud sellise kohutava kiirusega, et riigil pole olnud aega, ressursse ega võimalust selle kõigega toime tulla. Indias on sama probleem plasttoodetega. Kui esimest korda üle kümne aasta tagasi Indias käisin, ei olnud seal niisugust seisu – ajaloo vältel on need riigid olnud ju äärmiselt jätkusuutlikud, kõik oli biolagunev ja normaalselt ringlev.

See olukord, mis on viimase 10–15 aasta jooksul nendes riikides tekkinud, on suuresti lääneeurooplaste teene. Kui näiteks Walmart õmbleb seal trikotaažist dressipükse, siis üleproduktsioon on 5 protsenti ja see jääb kõik sinna. Kanga ületootmine, mis on kaks korda suurem, niisamuti – kokku on jääkide osakaal u 30 protsenti. Kui mõelda, millistes kogustes seal iga päev tekstiilitooteid valmistatakse, siis poleks ka paljudel Euroopa riikidel nii palju võimekust, et sellega toime tulla.

Kas sul kõike seda nähes ja teades pole tekkinud vahel tahtmist üks peatäis nutta? Kuidas sa oma emotsioonidega toime tuled?

Selle asemel et oma aega emotsioonidele raisata, teen parem midagi, et seda olukorda muuta. Ma ei võta seda nii tundeliselt, sest olen aru saanud, et emotsioonide rakendamine vankri ette ei anna head tulemust. Kuid eks minagi ole seda viga teinud, kuidas sa muidu ikka õpid.

Sa pole kunagi olnud idealist ega unistaja?

Ei, ma lihtsalt jätan võimaluse kõigel juhtuda. Kui midagi eeldad ja see teostub, on muidugi hea.

Kuidas sa praegu Eesti elu hindad – mis toimub ja kuhu ollakse teel?

Oskan ainult iseenda kogemustest ja sellest rääkida, mis minu elus on paremaks muutunud. Kõik taandubki ju tegelikult üksikindiviidi tasandile ehk kuidas me ise enda ja oma sisemaailmaga hakkama saame. Õige on ütlus, et muuda ennast ja maailm sinu ümber muutub. Teadlikkuse kasv on kindlasti see, mis teeb elu lihtsamaks ja selgemaks ning oma sisemaailma korrastamiseks on olemas väga kättesaadavad vahendid.

Kuidas ja mille abil sina oma sisemaailma korrastad?

Praktiseerin juba üle kümne aasta kriya joogat, mis on meeleselgust andev õpetus. Olen ka üle kümne aasta olnud Lilleoru kogukonna liige ning kuna seal on kriya jooga õpetusena kättesaadav, siis on sellest saanud tähtis osa minu elust ja olen need praktikad toonud oma igapäevaellu. See tähendab põhiliselt teadvuse arendamist ning oma emotsioonidest ja segavatest mõtetest vabanemist. Väga tihti on just need inimestele üsna suureks probleemiks.

Tihtipeale ollakse arvamusel, et liiga sügavad sisekaemused võivad tekitada lõppkokkuvõttes üsna suure segaduse ja tuua kaasa suuri loobumisi. On see nii?

Kui sul on hea teejuht, siis segadust ei teki, üksi sinna kaevudes võib tõepoolest leida eest nii mõndagi ehmatavat ja segadusse ajavat. Seega tuleb leida kogenud teejuht, kes on ise selle tee läbi käinud ja oskab sind suunata. Minul on selleks Lilleoru kogukonna õpetaja Ingvar Villido. Mind on väga varajasest noorusest peale erinevad vaimsed praktikad ja distsipliinid huvitanud, nii et see kõik on olnud loomulik areng.

Ühel päeval sattusin Lilleorgu ja sain aru, et see on miski, mis mulle sobib. Mis puutub suurtesse loobumistesse, siis ma ei arva, et see nii on – valikuid tuleb ju elus ikka teha, ühel hetkel saad lihtsalt aru, mis on sulle hea ja mis ei ole. Kriya jooga aitab selle õpetuse ka igapäevaellu integreerida, ehk siis üks ei välista teist ja sa elad oma igapäevast elu, lahendades oma probleeme. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et nii jõudlus, selgus kui kiirus kasvavad – seega olen palju produktiivsem ning juhin nüüd oma elu rohkem ise kui varem. Ma ei oska küll nimetada ühtegi asja, millest oleksin pidanud loobuma ja mida taga nutaksin.  

Praeguseks on sul Lilleorus ka majakrunt – millal ehituseks läheb ja kui tõsine on plaan maale elama minna?

(Muigab.) Hea küsimus, tahaks isegi teada. Kaldun arvama, et maale ma kunagi lähen, sest mulle meeldib viibida puhtas ja terves keskkonnas. Olen läbi ja lõhki linnatüdruk, ja eks linnas on muidugi väga mugav elada, kuid see ei pea tähendama, et ma ei võiks maale elama minna. Millal see täpselt juhtub, on keeruline ennustada. Kui vaja, küll see siis ühel hetkel juhtub.

Sinu jõudlus ja suutlikkus teha nii palju asju paralleelselt on tõesti imetlusväärne. Kas sinu lähedased pole sulle kunagi öelnud, et kuule,võta tuure maha, kurnad end ära?

Kui mul on vaja tuure maha võtta, siis võtangi, nii palju ma ennast tunnen. Juhul kui näen, et asi hakkab liiale minema, siis puhkan veidi. Üldjuhul mulle piisab vähesest, taastun kiiresti. See on aga üks põhilisi küsimusi, mida mu käest küsitakse, et kuidas sa jõuad. Mulle tundub, et kui ma nii laisk ei oleks, jõuaksin veel viis korda rohkem teha. Aga olen kohati jube laisk.

Mida sa siis teed, istud käed rüpes või pikutad murul?

Linnas ei saa murul pikutada, kuid eks ma siis lähen kellelegi külla, kellel muru ja saun on. Saunatada mulle meeldib!  

Praegu, kui me sinuga juttu ajame, on suvehari, aga sa oled tööhoos.

Jah, Noblessneris käivad koos Tõnu Kaljustega ooperi «Valgustatud pimedusejünger» proovid ning seejärel hakkan tegema uut kollektsiooni. Jätkan masstootmise teemaga, sest kogutud on üsna palju materjali, hakkan teadusartiklit kokku panema. See on jätku-uurimus minu doktoritööle, mille teemaks oli, kuidas upcycling’ut masstootmises rakendada ning nüüdne töö puudutab selle viimist praktikasse.

Kas see on tõesti masstootmises rakendatav?

On küll, kuid eeldab igas tehases väga korraliku analüüsi tegemist ja muidugi peab olema koostöövalmidus, sest kindlasti tuleb tootmises teha ümberkorraldusi. Praegu rakendame seda oma kollektsiooni puhul ettevõttes Beximco, tootes sealsetest erinevatest jääkidest ning hakkame otsima ka suuremat partnerit, kellega upcycling’ut koos juurutama hakata. Tegelikult on see ideaalne mudel, kuidas kaubamärgi-siseselt saab enda jäätmed ise ära kasutada – jääkidest toodetakse oma rõivaid.

Kas see on revolutsiooniline idee?

Ütleme nii, et jah, see on uudne idee. Kui kõrvutame taaskasutuse meetodeid, siis upcycling on lihtne, vajades eelkõige nutikat disaini, korralikku eeltööd ja analüüsi. Lisaks on see kergesti rakendatav. Kui räägime töötlusest, siis see on tunduvalt keerulisem, olles seotud tehnoloogiate ja investeeringutega ning seetõttu üsna kallis. Ma ei saa küll nimesid nimetada, kuid oleme seda ideed juba tutvustanud mõnele suurkorporatsioonile ja arutelu selle üle käib. Moetööstuses veereb aga vanker suures plaanis ikka veel vanades rööbastes.

Sinu süvitsiminek on moemaailmas üsna haruldane – ma ei tea ühtegi moekunstnikku, keda oleks huvitanud rõivatööstuse jäätmete teema …    

Selle kogemuse kohta, mis mul disainerina on, võib küll öelda, et see on üsna haruldane. Need teadmised teeb eriliseks see, et sellesse on ühendatud nii keskkonna- ja majandusanalüüs kui ka disain. Meil on kogutud hulgaliselt andmeid Exceli tabelitesse ja läbi arvutatud iga õmblusmasina energiakulu – see on tõesti väga suur kogus infot.  

Kas sul pole vahel tekkinud kahtlust, et oled moest liiga kaugele läinud ja sinust on saanud juba pigem majandusteadlane?

Ei, pigem keskkonnateadlane. (Naerab.) See kõik on olnud vajalik selleks, et saaksime kindlalt ja konkreetselt öelda, mis on tavatoote ja upcycling-toote vahe. Kui kõrvutada uuest materjalist toodetud ese ja upcycling-toode, siis viimane on valmistatud u 80 protsenti väiksema keskkonnamõjuga. Ei piisa sellest, kui ütled, et see on parem, vaid on vaja numbreid, mis seda kinnitavad: energiakulu, veekulu ja CO2.

Kunagi ütlesid ühes intervjuus, et sinu ideaalne rõivaese oleks kleit, mida võiksid kanda igavesti – see on praktiline ja universaalse disainiga. Kas see kleit on nüüdseks loodud?

Kui see kunagi võis olla kleit, siis nüüd on selle välja vahetanud püksid. Ma armastan võimalikult mugavalt riietuda.

Kas sul moemaailmas mõned lemmikud ka on, disainerid, kelle nägemus ja looming sulle tõesti muljet avaldab?

Siin tuleb teha selgelt vahet kiirmoel ja kõrgmoel, viimane on kvaliteetne ja pole esimesega võrreldav. See on muidugi maitseküsimus, ja eks ma ju jälgin pidevalt, mis toimub ja mida tehakse, ent kuna minu enda lähenemine disainerina on tiba teistsugune ja teise nurga alt, siis armastan eelkõige kontseptualiste, kellel on mingi oma sõnum. Aga hea ja kvaliteetne disain kannab juba iseenesest sõnumit. Kõik, mis on hästi tehtud ja kvaliteetne ning kui sel on veel ka mingi keskkondlik või sotsiaalne aspekt juures, siis juba see mulle meeldib.

Millal sa ise viimati poes käisid?

Juuli keskel, Londonis, ostsin uued kingad. Kannan väga palju enda rõivaid (AusDisain) ja käin poes tõesti harva, sest pole väga vajadust.

Kas sulle ei tundu, et tihti nikerdatakse upcycling’u sildi all mingeid suhteliselt mõttetuid vidinaid, millel pole õiget rakendust või otse öeldult: uut rämpsu. Või olen ma liiga karm?    

Ei, sa ei ole karm, täpselt nii see ongi. Olgem ausad, selleks et teha vanast uut, pead sa olema ikka väga nutikas disainer ning see ongi põhjus, miks upcycling’uga nii vähe tegeletakse ja miks see tihti nii ebakvaliteetne on. See on disainerile tunduvalt suurem väljakutse, kui hakata tegema midagi uuest kangast. Jõuda taaskasutatud materjalidest valmistatud seeriatooteni, mis on hea disainiga ja kvaliteetne, on väga keeruline ülesanne.

Samas on nii tore, et inimesed ise kujundavad asju ümber ja tegelevad redisainiga. Tahame oma Trash to Trend kodulehel, kuhu on koondunud kvaliteetse upcycling’uga tegelejad, inimestele lõiked ja valmistamisõpetuse kättesaadavaks teha ning viia upcycling kõrgemale tasemele. Lõiked on rõivaste puhul võtmeküsimus.

Mida see keskkonnateadlikkus sinu enda igapäevaelus tähendab?

Kas taimetoitlus kuulub enesestmõistetavalt selle juurde?

Ikka, kuigi minu taimetoitlusel on väga lihtne põhjus: mu organism ei seedi juba lapsest saadik korralikult loomset valku ning kui söön liha, saan kõhuvalu. Loobusin lihasöömisest osaliselt juba keskkooli ajal. Ostan toitu turult, Ökosahvrist, Biomarketist ja oma kodupoest. Oma peenart mul ei ole, kuid vaimusilmas on juba olemas kõik need permakultuuri peenrad, mis tulevad minu aiamaale. Selleni läheb veel veidi aega, reisin praegu liiga palju, et endale aiamaa rajada. Ja ma jälgin üsna hoolega, kellele ma oma raha annan, kuivõrd eetiline on ettevõte.

Kas Eesti on sinu jaoks hea koht, kus elada?

On! Eesti on paindlik, siin on rahulik ja vaikne, kõik on käe-jala juures, ma ei raiska siin mõttetult aega kuhugi jõudmiseks ning kui on vaja Euroopasse minna, siis on kõik paaritunnise lennureisi kaugusel. Kui akadeemia ka uue maja saaks ja meie teadusrühmal oleks võimalik korralikult tööd teha, ei oleks millegi üle nuriseda.

Ma ei tea, kui tihti su tempokas elus selliseid hetki on, ent siiski – kui oled töökohustusest vaba, mida siis teha armastad?

Sellist vaba aega on mul tõesti üsna vähe, kuid ega ma ei oska sellest ka erilist puudust tunda, kuna kõik töökohustused pakuvad intellektuaalset naudingut. Ka niisama istumine on teatud sorti tegutsemine, nimetagem seda näiteks vaatlemiseks, sellist aega n-ö tilgub päeva peale päris palju kokku ja ega peagi selleks eraldi aega võtma.

Mida sa ise sel suvel nautida oled jõudnud?

Inimesi, head disaini, loodust, suuri linnu ning mis seal salata, mulle meeldib väga, kui saan võtta aega, minna Lilleorgu ja veeta seal kasvõi mõnedki tunnid omaette. Kõige lõbusam aeg on muidugi see, mille veedan oma kolme lapse seltsis. Niina on 14-aastane, Artur kuuene ja Karl neljakuune.

Kui paluksin sul unistada, siis mida näed 10–15 aastat edasi vaadates: kuhu Eesti elu võiks olla välja jõudnud?

Eesti on väike ja ühiskond paindlik, seega täiesti paras kokkuhoidev kogukond.

Lisaks oleme geograafiliselt erakordselt õnnestunud asukohas. Pakun, et Eestist võiks kujuneda ise hakkamasaav, sõltumatu riik koos oma taastuva energia, mahetoidu, väiketootmise ja hooliva looduskeskse suhtumisega. Minule see meeldiks ja selles protsessis osaleksin suurima heameelega.