Lugeja kirjutab: mehe kõrvalsuhe kestis kümme aastat, kuni ta mind jättis

Foto: SCANPIX

Naine24 lugejamängu teemaks oli seekord truudusetus. Selle kirja autor sai auhinnaks Kadri ja Lauri Luige raamatu «Must ja valge luik». 

Oma lugu meenutades pean minema tagasi aastasse 2000. Selleks ajaks olin olnud abielus 9 aastat. Siis ei teadnud ma veel miskit muud, kui et abikaasa avastas enda jaoks interneti jututoad. Nüüd oli tema arvutihuvi kasvanud hüppeliselt. Aega näpistati selle jaoks alati ka une arvelt.

Meil oli kaks toredat poega ja võiks öelda, et korras ja harmooniline pereelu. Abikaasa pealekäimisel hakkasime mõtlema pere pesamuna peale, kes sündis 2004. aastal. Issi sai endale imearmsa printsessi. Kuna mina tõusin nüüd printsessi ema staatusesse, oli minugi elu veel ilusam.

Tasapisi venisid aga mehe tööpäevad üha pikemaks. Telefonile ja arvutile tekkisid töö pärast paroolid. Mehel oli tihedamalt vaja tööasju ajada kuskil kaugemal ning garderoob ja auto välja vahetada. Sinisilmne nagu ma olin, olin ikka veel õnnelik.

Siis hakkasid tulema märkused stiilis: «Kas su kaal ei ole mitte liialt suur?», «Kas sellel toidul on mingi imelik maitse juures?», «Kas sa täna ei olegi tube koristatud?», «Kas su juuksed on alati sellised imelikud olnud?», «Su hääl tundub selline vinguv». Eks ma siis pingutasin ja üritasin endast parimat anda.

Järjest rohkem hakkas kõik tunduma kahtlane. Üha enam tekitas minus huvi, mis on küll selles telefonis, mida kantakse kaasas ka tualetis ja saunas. Kuni ühel hetkel mul õnnestuski see lahti muukida (häbi mulle!). Nüüd olin ma siis kõiges süüdi, kõige rohkem muidugi nuhkimises.

Esialgu olid muidugi meil vestlused stiilis «Sa kujutad ette, see on töökõne», «See on töine sõnum» jne. Siis tulid ülestunnistused, millele järgnesid ikka süüdistused. Mul õnnestus lugeda ka ühte pikka kirja uuele ideaalsele, imeilusale, mõistvale naisterahvale, kellele ta kurtis, et oma abikaasa on terrorist – piinab, näljutab ja mõnitab meest.

Olin kui puuga pähe saanud. Palusin andeks pattude eest, mida ma teinud ei olnud, palusin andeks koleda väljanägemise eest, kasvatamatute laste eest, nende vajaduste eest toidu ja riiete järele. Peaasi, et isa jääks koju.

Kuid 2010. aasta märtsis jäid isa tööpäevad aina pikemaks. Kui ta ühel nädalal polnud koju tulnud juba viis ööd järjest, sain ma aru, et juhtunud on siiski see, mida ma kõige rohkem kartsin. Ei mingeid selgitusi lastele, minule ütles ta: «Sa oled nii jõle ja vastik, et ma ei suuda su peale isegi mitte vaadata, okse tuleb peale». Kõik! Ja läinud ta oligi, teise Eesti otsa.

Nüüd, kolm aastat hiljem, on seis selline, et juba pool aastat ta suhtleb lastega, kõige rohkem küll noorimaga, ja on kolinud tagasi üsnagi meie lähedale, aga mitte üksinda. Ka minuga suheldakse, isegi sõprust on pakutud. Väidetavalt oli meil ju ka ilusaid aegu ja ei tasu kohe siis vihavaenlased olla. Isegi lastele on viimasel ajal natuke raha pakutud, peaasi et ma veel alimente ei määraks, sest temal on väga raske otsast alustada.

Jah, kõigest saan ma aru, aga ma ei saa sellest üle, et nüüd kurikuulsas näoraamatus pühitseti 13. aastapäeva. Kõik inimesed oskavad ju arvutada, et kui meie tütar on 9 aastane, siis järelikult.... Kõik küsivad, et kas tõesti. Keegi ei saa aru, kuidas ma küll suutsin nii rumal ja pime olla.

Kõige kurvem on see, et ma ei suuda sellest üle olla. Mul hakkavad pisarad voolama, kui ma satun eksi ja ta kaasaga koos poodi, või kui nad juhuslikult mulle vastu tulevad, tema imeilus kaaslane kommenteerimas, et näe, su vanamutt ka passib siin. Ma tahaks põgeneda, aga ei tea, kuhu.

Seda valu, mida ma tunnen, on raske kirjeldada. Kõik ütlevad, et aeg parandab haavad, aga oi, kuidas see aeg venib. Raske on, väga raske on. Ma ei ole ise tahtnud uut suhet, sest olen aru saanud, et lapsed klammerduvad kuidagi eriliselt minu külge ja kontrollivad igat mu sammu, igat mu telefonikõnet ja meili. Nad on seda ka otse välja öelnud, et kardavad ka minust ilma jääda. Ja nii ma tunnen ennast ka laste poolt ahistatuna.

Kumb see õigem elutõde on - kui ei tea, siis ei tee ka haiget või see, et valet ei saa lõpmatuseni varjata?