Sten Sang: alkohol teeb rohkem kahju kui head

Foto: SCANPIX

Kuulen sageli, kuidas sõbrad peo käigus tehtud lollusi hiljem kurjalt kahetsevad. Tavaliselt on rumalused põhjustatud alkoholi liigtarbimisest, kirjutab kolumnist Sten Sang. Miks nii juhtub ja kas ilma Võlujoogita tõesti ei saa?

Alustasin oma degusteerimisi 15-aastaselt põhikooli klassiõhtutel. Esimeseks valikuks sai kümnekraadine õlu, et ikka kindlalt sarve hakkaks. Salaja garderoobis sai koos parima sõbraga seda libistatud ja uut tunnet hinnatud. Jube lõbus hakkas ja julgus voolas sisse. Meenub klassiõe naljakas tähelepanek minu kohta - ma olevat purjakil, kui lõikehammas naeratades kogu aeg huule peale jääb. Eks lõbus tuju tõmbab rohkem naerma ja nii see järeldus neiu poolt tuligi.

Eriliseks trimpajaks ma tänu heale seltskonnale ei hakanud. Pigem elasime end välja kergejõustiku trennis mitu korda nädalas rassides. Mõned klassikaaslased võtsid joomise rohkem käsile ja näiteks matemaatika eksami tulemuste kättesaamisel olid paar klassiõde mõnusalt viinahaisused. Nad tähistasid eksami sooritamist lõunase napsutiiruga. Tibide õnneks õpetajad kas ei tundnud aroome või ei teinud lihtsalt sellest probleemi. Huvitaval kombel on enamik tollasest lõbusast seltskonnast oma tee elus leidnud. Alkoholiga probleeme on ainult ühel meie ligi kahekümneliikmelisest kooslusest.

Keskkoolis harjutasin endale külge kombe kord kuus põhjalikult pea täis võtta. Tundus tore, et hommikul sai n-ö puslet kokku panna. Enam kui paaril korral pidin tugevat piinlikkust tundma. Olin õhtul imelist oraaklit mänginud ja sõpradele suhteõnne ennustanud. Lisaboonusena suutsin semu voodi korralikult ära mäkerdada. Süda läikis liigsest viinakogusest niivõrd, et WCsse ülestuleva terviserikkega lihtsalt ei jõudnud. Lisaks suutsin peo edenedes komistada võõra neiu otsa. Oma tüdruksõber magas samal ajal üleval, kuid hommikuks viidi ta kenasti toimunuga kurssi. Hästi see meie suhtele ei mõjunud.

Kolledžis võtsin veel tuure juurde - ülejoomised tihenesid kahele korrale kuus. Põhjuse võtmiseks leidis alati - rebasepeod, väljasõit Narva Kolledžisse, eakate tänamise õhtu jms. Ühel bussiga väljasõidul jäin kuidagi ühele kooliõele ette ja ta elas oma paha tuju minu peal välja. Kiire paremsirge kaunistas mu silmaaluse nädalaks sinise tooniga. Tänu sellele laternale silma all leidsin naaberkursuselt vahva tüdruksõbra, kes mu iluviga oma puudriga tupsutada püüdis. Naljakalt alanud suhe kaua kesta ei saanud - neiu tüdines mu joomarallidest. Ma ei pidanud end kuigi viisakalt üleval ja ühel hetkel sai tema mõõt täis.

Alustasin tööelu ning jätkasin vägijoogi kuritarvitamist. Üks eriti lahe kohting kulmineerus sellega, et kõõksusin voodil, kuigi pidin samal hetkel neiuga kinos olema. Olin väljamineku eelset drinki veidikene liiga palju võtnud ja oma võimeid üle hinnanud. Sellest hoolimata sain tüdrukult uue võimaluse - ka edaspidi leppis ta mu pummeldamistega. Mul on siiani südamest kahju, kui halvasti ma temaga käitusin. Ilmselt ei arvanud ma endastki tol eluperioodil väga hästi.

Hetkel elan üht kainemat aega oma elus - viimasel kahel kuul pole hommikust kassiahastust külas käinud. Ma ei leia pudelis enam nii mõnusat kaaslast, kelleta elada ei oskaks. Väga suurt rolli väärtushinnangute muutuses mängib mõistev elukaaslane. Maks ja neer tänavad teda ning vajutavad «like».