Käisime sel nädalal külas Merivälja kooli esimese klassi õpilastel ja õpetajatel. Tunnid parasjagu lõppenud, kiirustab osa lapsi kõrvalklassi kunstiringi, osale on vanemad kooli vastu tulnud ja osa jääb pikapäevarühma.
Esimese klassi lapsed õpivad koolis suhtlemisnippe
1. oktoober 2012, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli neidki, enamasti läheduses elavad lapsed, kes kooli ees olevalt parkimisplatsilt oma tõukeratta või rattahoidjast jalgratta võtsid ja kodu poole vurama hakkasid.
Nii ajasime juttu pikapäevarühma jäänud lastega. Need on need lapsed, kes ei oska või ei taha veel ise koju minna või ei soovi nende vanemad, et võsukesed üksi kodus igavusest rumalusi välja mõtleksid.
Pikapäevarühmi on koguni kaks: õpirühmas aidatakse järele neid, kel seda vaja, mängurühmas mängitakse ja joonistatakse. Kella neljani päeval on nende laste vanematel hooletu – lapsed on hoitud, söödetud ja õpetatud.
Kõik tahavad targaks saada
Ajakirjaniku rumalale küsimusele, kuidas koolis meeldib, kõlab üksmeelne vali vastus: «Hästi!» Kui paluda täpsustada, saab igasuguseid vastuseid, millest enamik käib targaks saamise kohta.
Vaid üks poiss – Marcell – julgeb teistest erineda, öeldes, et temale ei meeldi koolis ükski asi ja lasteaias oli parem, sest seal ei pidanud õppima. Selle peale küsib klassiõde Kristin ehmunult: «Hull oled või?» Niivõrd sõge tundub talle poisi koolivastane jutt.
Mille poolest lasteaias parem oli? Karoliinal on kohe käsi püsti: «Paljud asjad on koolis arusaamatud.» Kui palume näite tuua, mõtleb tüdruk pikalt ja teatab siis, et ei mäleta. Kermo ütleb, et lasteaias sai rohkem mängida, aga koolis peab vahepeal õppima ka. Mitmele ei meeldi, et koolis nii vähe süüa saab, sest lasteaias sai rohkem ehk mitu korda. Aga üldiselt arvatakse, et koolis saab targemaks.
Sõpru on enamikul klassis viis kuni seitse, vaid Rene teatab, et tal on ainult üks sõber. Osal on sõbrad lasteaiast kaasa tulnud. Marta-Liisa ütleb, et tal on viis sõpra ja need on kõik tüdrukud. «Varem oli Eero ka, aga enam ei ole, sest tema armastab nüüd Karoliinat,» teatab tüdrukutirts ja jääb endale kindlaks, et just nii see on.
Marta-Liisa kurdab, et poisid vahel kiusavad tüdrukuid ja isegi löövad. Kui õpetajale ütlema minna ei julge, on selle tarvis postkast, kuhu võib kõik kirja panna – seda kasutatakse üsna agaralt. Algul istus Marta-Liisa ühes pingis sellesama Eeroga, aga kuna poiss segas, pani õpetaja talle nüüd pinginaabriks Sebastiani. Marta-Liisa teab sedagi, kelleks ta saada tahab – rulluisutreeneriks.
Õpetaja meeldib kõigile. «Sest ta on vahepeal nii lahke,» kostab Kristin. Karoliina lisab, et õpetaja on tore seepärast, et ei karju teiste peale. Küsimuse peale, kas õpetaja on ka ilus, tõuseb loomulikult kätemeri. Siiski teatab üks poistest, et teise klassi õpetaja on ilusam.
Koolitundidest meeldib ühele eesti keel, teisele matemaatika ja kolmandale ujumine. Kristjan teatab aga, et temale meeldib vahetund, sest siis saab mängida, mis on ka loomulik.
Lastelt saab positiivsust
Merivälja kooli 1.b klassi õpetaja Kirsi Jelle (23) õpib Tallinna Ülikoolis viiendat aastat ehk on seal magistrantuuris lõputööd tegemas. Ta oli eelmisel aastal samas koolis praktikal ja kuna noor õpetaja lastele väga meeldis, kutsus direktor ta kooli tööle.
Lapsed on tema klassi sattunud üsna aktiivsed: «Seda jutuvadinat meil ikka tunni ajal kostab. Vahel tuleb häält ka tõsta, siis kuulavad küll.»
Et üleminek lasteaiast kooli liiga järsk poleks, tuleb Jelle sõnul ka koolis hästi palju mängida, et ei oleks ainult lugemine ja kirjutamine.
Omavahelised suhted alles kujunevad. «Eks meil vahel tule ka ette, et keegi kedagi lööb, näpistab või küünistab,» sõnab Jelle, «siis peab käitumisreegleid ikka ja jälle meelde tuletama.»
Omavaheliste suhete kohta ütleb õpetaja, et arusaamatusi tuleb ette põhiliselt poiste ja tüdrukute vahel, sest tüdrukud on poistest arengus esialgu mõnevõrra ees ja kipuvad sellekohaseid märkusi tegema.
Poisid ei oska selle peale muud teha kui tõugata või halvemal juhul ka lüüa. Siis järgneb pikem vabandamine. Jelle sõnul tulevad suhted hästi välja söögivahetunnis, siis on näha, kes kelle kõrval istub ja kes hoiab omaette. Õpetajal peab olema silma seda kõike märgata.
1.c klassi õpetaja Kerttu Mölder (23) lõpetab samuti Tallinna Ülikoolis magistriõpinguid. Ta on ise õppinud ja praktikal olnud suures Viimsi koolis ning oskab hinnata väikese kodukooli võlusid. «Siin on lapsed ja vanemad omavahel tuttavad, enamus elab kooli lähedal ja see loob erilisel õhkkonna.»
Noore õpetaja sõnul on tal klassis mitu üsna rahutut õpilast. «Tähelepanu võitmiseks tuleb kogu aeg midagi huvitavat ette võtta.»
Mölder räägib, et esimestes tundides tahavad lapsed väga õppida, aga viimastes väsivad ära. Koolitüdimust veel tekkinud ei ole. «Ega paljudel pole veel kohale jõudnudki, et nad käivad koolis ja see hakkabki nüüd nii olema. Kodutöid ju esialgu pole. Mõni on esimeses tunnis nii unine, et ringutab ja haigutab.»
Kehalisest kasvatusest tulles on mõni unustanud riided vahetada, mõni tuleb tundi sokkideta. Selliseid asju juhtub. Nagu ka seda, et vanemad kooli asju järele toovad. «Kui küsin, miks sul seda asja kaasas pole, siis vastatakse enamasti, et ema ei pannud. Siis küsin, kumb käib koolis – sina või ema?»
Seitsmeaastased vajavad veel hellust. On päris tavaline, et õpetajat kallistatakse ja mööda minnes puudutatakse. Möldri sõnul käivad kallistamas need lapsed, kes seda ka kodus harjunud tegema, ja need, kes on emotsionaalsemad.
Hommikul laseb ta kõigil mõne minuti jooksul lihtsalt rääkida – sellest, mis vahepeal juhtunud ja mis südamel. See rahustab lapsed maha. «Lapsed võtavad nii palju energiat, aga annavad ka väga palju tagasi,» tõdeb õpetaja.
Tüdrukud ja poisid läbisegi
Omavahelised suhted hakkavad kujunema esimesest päevast peale. Kohe on näha, kes tahab olla liider ja püüab nii õpetaja kui kaasõpilaste tähelepanu, ning kes on tagasihoidlikum.
Õpetaja Möldri klassis on neid, kes juhikoha pärast konkureerivad, koguni kolm kuni neli. «Mulle tundub, et vähemalt esimeses klassis hinnatakse kaaslasi headuse ja mitte millegi muu järgi,» rõõmustab õpetaja.
Näiteks ei valitud klassist luuletust lugema mitte see, kes kõige paremini luges, vaid see, kes teistele hea sõber on, kellelegi liiga ei tee ja teisi abistab.
Paraku jäävad mõned lapsed ka tagaplaanile, õpetaja kohus on seda märgata. «Näiteks ütlen vahetundi minnes, et võtke tema ka kaasa. Püüan üles leida selle, mida see laps hästi oskab, ja teda selle eest teiste ees kiita. Tagasihoidlikke tuleb julgustada,» teab Mölder öelda.
Probleemiks võib kujuneda seegi, et lasteaias koos olnud lapsed ka koolis kampa hoiavad, siis peavad õpetajad neid delikaatselt lahku paigutama. Et poisid ja tüdrukud omaette ei hoiaks, pannakse nad läbisegi istuma.
Esimese klassi õpetajad peavad väga palju suhtlema lapsevanematega. Eriti mures on need, kel esimene laps kooli läheb – vahel rohkemgi kui laps ise. Siis tuleb õpetajal ema ja isagi maha rahustada, et midagi hullu nende võsukesega koolis ei juhtu ja küll ta ka ilusasti koolist koju saab.
Tähtis on anda võimalikult palju infot koolis toimuva kohta, samuti pidevalt tagasisidet sellest, kuidas lapsel läheb. Ehk polegi nii vale mõte hakata ka lapsevanemaid lapse kooliminekuks ette valmistama?
Mölder suhtleb oma lapsevanematega e-kirja vahendusel, sest see tundub talle e-koolist vabam ja inimlikum.