Kas tõesti saab panna kamba tõsiseid eestlasi ennastunustavalt kargama ilma eelnevalt kõvasti kärakat panemata? Ega seda muidu teada saa, kui tuleb omal nahal järele proovida. Ja omadel varvastel. Tantsurännakut alga!
Kui keegi teeb midagi, millest mul aimugi pole, siis loomulikult tahan proovida. Vaja ju teada saada, mis tunne see on. Miks ta seda teeb? Ekstaatiline tants, kus suures saalis keksib ja keerleb suur hulk võõraid inimesi, tundub mulle piisavalt veider väljakutse, et elevile minna.
Vaata videot:
Kekutis ja tolgus
«Nii, mis ma pean teadma, enne kui tulen?» helistan hakatuseks tansturännaku juhendajalte Rain Vainikule, et mitte päris lolli olukorda jääda.
«Teema on kevad. Pane midagi mugavat ja hõljuvat, mis tantsiks sinuga kaasa. Tantsime paljajalu. Veepudel kaasa. Kõik.» Aga instruktsioonid, palun!? Rain kinnitab, et keegi ei käsuta ega õpeta. Muusika mängib ja igaüks väljendab rütme oma liigutustes just nii, nagu soovib, täiesti vabalt ja loomulikult.
See vabaduse rõhutamine ajab mind veel eriti närvi, sest olen kogu elu tantsinud, aga igal pool on sammud. Õiged sammud ja valed sammud, keerukad tehnikad, pöörded, painutused... Alati pea töötab, pingutad ja siis käib tants sinna juurde. Aga täna mingeid tugijooni, mis ühtaegu nii toetaks kui ka piiraks, ei ole. Ainult tants. Aga äkki mul ei tulegi mingit tantsu, seisan seal nagu nukker tolgus? Sama palju kõhedust tekitab mõte, et äkki kukun seal esinema, sest tahaks ju ikka tantsida «ilusti ja õigesti». Oskan ma üldse vaba olla?