NAISTEJUTUD ⟩ «Aga siis tuli mu ellu armastus ja sain aru, millest kõigest olen puudust tundnud!»

Merit Boeijkens on kogu elu kuulunud Eesti kauneimate naiste hulka – tänaseni modellivormis, stiilne ja särav. Aga kui küsida, mis on tema salenemise saladus, ütleb ta siiralt: «Usu, sa tegelikult ei soovi endale selliseid läbielamisi.» Kulgeme koos Meritiga läbi tema iseenda kaotamise pikas suhtes, armastuse leidmise ja kooselu purunemise. Saates otsime vastust küsimusele: kust tulevad kõik meie suhete probleemid? Leiame ka.

Meritit vaadates jääb mulje, et ta on saatuse soosik – kaunis, hoitud, imetletud ja armastatud. Tõsi – kogu oma elu loob ta stilisti ja romantikadisainerina ilu teiste inimeste ellu. Ja loob seda meisterlikult! Moeprofina suudab ta ka ise igal sündmusel vapustav välja näha. Kuid kauni pealispinna all pole kõik kaugeltki nii lihtne. Merit tunnistab, et soovides kõiki õnnelikuks teha, unustas ta viimaks täiesti, kes ta ise on. «Eksisteerisingi vaid teiste jaoks, et teisi õnnelikuks teha.» Usun, et Meriti lugu avab mõnegi naise silmad ning aitab ka meestel mõista, et naeratav ja nõustuv naine su kõrval ei pruugi veel kaugeltki olla õnnelik naine...

Loe ka seda. Ühe suhte purunemise lugu: «Ma ei tahtnud olla asi!» 

Merit Boeijkensi imekaunis välimus peidab sügavat ja tundliku natuuriga naist, keda elu sugugi hellitanud pole. Foto: Taavi Luhamaa

Imekaunis Merit on kogu elu elanud sihvakas kehas ja kaunilt voolitud näojoontega, aga ühel hetkel pani terve moeringkond tähele – Merit on veelgi kahanenud. Ja palju! Ta jäi sedavõrd hapraks, et küpses eas kolme lapse ema sarnaneb nüüd mõõtudelt haute couture'i modelliga. Mis siis juhtus? «Mul oli keeruline periood elus,» tunnistab Merit. «Me oleme endale seadnud mingisugused eesmärgid ja ootused, mis on liiga suured. Eriti karm, kui tahad kõike veel väga hästi teha! Kolme lapse ema, teha veel karjääri ja olla hea naine – see koorem oli minu jaoks liiga raske. Ma sain võib-olla füüsiliselt hakkama, aga hingeliselt mitte. Mingid asjad jäid puudu...»

Naine, kes ainult annab

«Paar aastat tagasi ma isegi ei osanud endast mõelda nagu iseseisvast isiksusest, sest ma kogu aeg mõtlesin läbi teiste,» teeb Merit väga radikaalse avalduse. «Mõtlesin ainult, kuidas mu lähedastel on hea. Iseenda olin täiesti ära unustanud! Kuigi sellest enesearmastusest väga palju räägitakse, oli raske aru saada, mis on minu vajadused. Ja kuidas ennast nii palju hoida, et ma tegelikult vastu pean.»

Andmine on ilus, hea ja õilis, aga sel on omad ohud. Kui anname üle oma võimete, siis ega keegi selle eest ei täna. Inimesed meie kõrval harjuvad sellega ära ja arvavad, et neil ongi õigus sinult nii palju saada. Nad ei pane tähele, kas nad ka ise panustavad. Ja ülekoormatud inimesel ei jätku aega isegi selleks, et märgata – tema ise jääb alati ilma. Ta pole enam inimene oma õiguste ja vajadustega, temast on saanud ressurss. Väga tavaline lõks, kuhu naised langevad. On üks hea mõte: kui oled loomult andja, pead sa õppima tundma oma piire. Sest neil, kes on loomult saajad, ei ole mingeid piire.

Kui oled loomult andja, pead sa õppima tundma oma piire. Sest neil, kes on loomult saajad, ei ole mingeid piire.

Ka Merit tundis, et ta kogu aeg ainult annab. Jaa, ta ise tahtiski endast anda ning tegi seda rõõmuga. «Mulle tegelikult tohutult meeldib anda,» teatab ta silmade särades. «Aga kui võtame selle koorma endale liiga suure ja sinule pannakse ootused hästi suured... Annad ja annad, aga nõutakse aina rohkem, siis see asi võib kokku kukkuda.» Elu tuleb ja ootab, lähedaste, kohustuste ja unistuste käsi pikal: anna, anna, anna! Kui me ise piiri ei pane, siis keegi teine seda ka ei tee. Inimene pigistatakse tühjaks ja keegi pole ikkagi rahul, alati on vähe. Õppetund pole pingutada, et rohkem anda, vaid just nimelt piir panna. Kui oskame anda endale sobival määral, tuleb see rõõmuga. Üle selle tuleb pingutuse ja vaevaga. Kui veel rohkem nõutakse, tuleb valuga. Ja kui veel rohkem, siis meie tervise ja elu hinnaga. Need astmed on alati samasugused, millisel astmel oled oma elus sina?

Ühel hetkel naine mõistis – teda ennast ei lae keegi ja patareid on juba tühjaks jooksnud. Merit püüdis tühimikku hinges täita nii, nagu oskas. Kuna vajadus oma aja ning armastuse järele oli üüratult suur, püüdis ta seda täita toiduga. «Mul oli täiesti saiasõltuvus,» meenutab ta nüüd. «Sõin kogu aeg saiakesi – see oli nagu lohutus. Aga läheduse puudus ja armastuse puudus jäi. Igatsesin sellist hingelist sidet, mis mind toidaks...»

Kerge oleks öelda: aga miks sa siis ei öelnud oma kallimale, millest puudust tunned, mida soovid? Nii lihtne see päris pole. Merit ütles ja tegi seda korduvalt. «Kunagi ma uskusin kommunikatsiooni jõusse, aga...» ütleb ta nukralt naeratades. «Ma üritan rääkida, aga selleks peab ikkagi olema kaks poolt. Võib olla, et sind ei võeta vastu.» Tema soove ei võetud kuulda.

«Naistejutud» – räägime täiesti siiralt sellest, mis südames toimub. Kristina Herodes ja Foto: Merit Boeijkens

Kuidas suhte häving algab

See on koht, mida mehed võiksid tähelepanelikult lugeda, sest see kordub paljudes suhetes aastate jooksul enne, kui naised lootuse kaotavad ja lahkuvad. Skeem on selline: naine väljendab oma vajadust, millest temal on suhtes puudu. Mees kuuleb aga ainult seda: sina mehena pole piisav, sa oled halvasti teinud! Tema kuuleb vaid kriitikat, läheb kaitsesse, hakkab naist ründama ja vastu süüdistama. Kõige kurvem – tõeline vajadus jääb tal täiesti tähelepanuta. Tema siht on ebamugav vestlus lõpetada ja partner vaikima sundida. Sama võib toimuda ka teistpidi, mees räägib, aga naine ei kuula, sugu pole siin määrav.

Aga vajadused ei kao. Need vaid võimenduvad ajas. Vajadused võivad «maskeeruda» ja väljenduda mujal. Selle koha peal viiks parema suhteni see, kui teine ära kuulata, ja sageli ongi just mõistmine suurim vajadus, esimene suur samm emotsionaalse läheduse poole. Enamikul aga napib suhtetarkust ja läheb samamoodi nagu Meriti pikas suhtes.

Loe ka seda: Domineerimine. «Naine tahabki seda – keegi tuli ja võttis mind nagu mees!»

«Parim kaitse on rünnak,» teab Merit. «Ma üritasin ennast võimalikult selgelt väljendada, ma olen olemuselt hästi siiras ja otsekohene. Aga sulle öeldakse – vaata, mis sul kõik olemas on! Miks sa veel tahad midagi? Sa tahad liiga palju!» Ja iga kord leiti põhjused, miks ei saanud niimoodi. «Ma justkui olin ooterežiimil, et viimaks, mingi aeg läheb see elu paremaks, aga...» Enne leidis suhe lõpu, kui lubatud muutused toimuma hakkasid. Ilmselt polnudki teisel poolel motivatsiooni midagi muuta, vaid ainult vestlusele punkt panna. Temale ju sobis, tema vajadused olid kaetud ja teise omad polnud olulised.

Mida naine vajas? Emotsionaalset lähedust, hingelist sidet, märkamist isiksuse ja naisena – ka kauni pealispinna sisse palju sügavamale vaadates.

Kust kõik suhteprobleemid alguse saavad? «Inimesest endast, mitte kunagi partnerist,» usub Merit. «Saavad alguse meie varajases nooruses, kuidas meie aju välja kujuneb ja mõttemustrid tekkivad. Meie pere, meie kultuur, lapsena me ei kujuta ettegi, et võiks ka teisiti olla. Nii elu ongi. Seal kujunevad kaitsemehhanismid, mis aitavad raskete tunnetega toime tulla. Aga me areneme inimesena, ei peaks enam niimoodi reageerima ja enda eest niimoodi seisma, aga muster on juba loodud ja reageerime automaatpiloodil.» Sel kohal võiksime endasse vaadata, oma tunnetest aru saada ja targemini käituda. Ka kõige ründavama käitumise all võib peituda igatsus olla armastatud ja valu, sest seda ei kogeta. 

Merit Boeijkens Foto: Taavi Luhamaa

Totaalne muutumine armastuse kaudu

Meriti elus toimis samasugune mehhanism nagu paljudel teistelgi – armastuse igatsust leevendas ta toiduga. See rahustab ja annab hea tunde. Kuid siis kõik muutus. «Mu ellu tuli armastus ja iseenesest mul söögiisu täiesti muutus,» meenutab naine. «Ma ei pidanud enam nii palju sööma. Seal ei olnud mitte mingisugust plaani, et nüüd ma lähen dieedile. Ma isegi ei saanud enne aru, kus kohas ma olen – kui palju ma stressi kompenseerin. Kui palju ma söön asjade aseaineks. Ega me oma psüühikat ja keha ära ei peta, eks mingi moment annab kuskilt midagi järele. Nii hea kui halb mõjub meie füüsisele ja vaimule muidugi ka.» Merit leiab, et mugav elu on suurepärase elu kõige suurem vaenlane. Ja inimene võtab end kokku alles siis, kui tema tundeelu või füüsis on väga halvas kohas. «Ja julgust on ka vaja!»

Kõrvalseisjate silmis lõi Merit särama, muutus kergemaks, julgemaks, nooremaks ja veelgi säravamaks. «Ma väga muutusin nii seest kui väljast,» nõustub naine. «See oli nagu äratus! See, mis minu peas ja kehas toimus, oli totaalne muutumine. Ma hakkasin end täiesti teistmoodi tundma ja endast aru saama.»

Kogedes märkamist ja mõistmist isiksusena, sai naine aru – just seda ta süda igatses. Muidugi oli suhtes ka palju asju hästi, aga... «Sain aru, et millest mina puudust tundsin, seda ma ei saanud. Uus armastus tõi mu ellu selle, millest olin puudust tundnud väga kaua aastaid.»

Mis edasi sai? Kuula ära kogu saade Merit Boeijkensiga, saad teada.

Loe ka seda: «Mul oli tohutu hirm suud lahti teha!» Siis võtsin riski ja juhtus midagi uskumatut

Kuidas me seda saadet salvestasime? Nii! Merit Boeijkens ja Kristina Herodes stuudios. Foto: Merit Boeijkens

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 272 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine. Merit Boeijkensi soovil lõpetab selle saate Peter Gabrieli «Love To Be Loved».