Mis saab suhtest, kui ühe või mõlema poole emotsionaalsed vajadused jäävad täitmata? «See suhe on õnnetu,» on terapeut konkreetne. «Tavaliselt inimene tunneb end väga üksikuna, tajub, et see suhe ei toimi, ei anna talle midagi.» Vajadust ei saa ignoreerida! Pole mõtet endale valetada, öeldes: «Harju ära! Suhted ongi sellised. Teistel on veel hullem.» Vajadus ei kao ja hakkab inimest lõhkuma, aina rohkem ja rohkem haiget tegema. See on sama hea, kui ennast mitte toita ja proovida olukorraga harjuda. Selline asi ei toimi! «Vajadused ongi selleks, et neid rahuldada,» rõhutab Eeva-Liisa Vahtra.
Eeva-Liisa toob esile kolm põhilist alustala, millele saab ehitada terve, teadliku ja kestva suhte. Need on tegelikult asjad, mis otsustavad ära, kas inimene üldse saab suhtes olla tema ise, ennast väljendada ja areneda. Esimene asi on väärtused – mis on sinule inimesena oluline ja kas partner arvestab sellega. Teine tähtis nüanss on vajadused – mida peab suhe andma, et saaksid tunda end turvaliselt, hoitult, vastu võetult. Tähtis on ausalt välja öelda, mida vajad. Alles siis saab partner oma kaaslasele pakkuda seda, mida ta vajab. Kas ta üldse soovib seda? On tal olemas omadused, et teise vajadusi rahuldada? Ja kolmas, äärmiselt oluline asi on piirid. Inimese isiklikud piirid, aga samuti suhtes kehtivad piirid. Näiteks kokkulepe, kui avatud või suletud on suhe. Kui palju vabadust on mõlemale poolele sobiv? Kõik need vestlused tuleks rahulikult, ausalt ja armastavalt maha pidada. Muidu oleme suhtes piltlikult nagu käsikaudu pimedas toas. Me ei tea, miks me seal oleme, mida seal teeme, ega isegi õieti seda, kellega koos oleme. Püsime suhtes, sest üksi on hirmutav. Aga kunagi pole hilja neid jutuajamisi alustada ja väärtused, vajadused ja piirid kokku leppida.