R, 9.12.2022
PERSOON ⟩ Merle Palmiste: «Seks läheb kogu aeg paremaks, sest kunagi ei tea, millal on viimane kord»
Viiskümmend on parim vanus, kuulutab Merle Palmiste. Foto: Maiken Staak
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Merle Palmiste: «Seks läheb kogu aeg paremaks, sest kunagi ei tea, millal on viimane kord»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

«Inimene on vana siis, kui ta viimati naeris kümme aastat tagasi,» põrutab Eesti säravaim diiva Merle Palmiste (51). Hetk hiljem kõlab sillerdav ja siiras naer. See naine on igatahes noor ja päris kindlasti ka parimates aastates.

Sel nädalal on emadepäev. Sinagi oled lisaks säravale näitlejakarjäärile ema. Kuidas on neid kahte rolli õnnestunud elus ühendada?

No ma ütlen täitsa otse – ema roll on mu mängukavast maas nagu «Eesti matus» peale kahtkümmend aastat mängimist.

Muidugi ma olen ema, aga mu tütar Elisabeth Berthel on täna mulle parimaks sõbraks. Praegu ta elab Londonis. Ma olen niisiis mitteprofessionaalne ema, selline vabakutseline. (Naerab.)

Vasakul Elizabeth Bethel, paremal tema ema Merle Palmiste. Kaunitaridest on täna saanud parimad sõbrad.
Vasakul Elizabeth Bethel, paremal tema ema Merle Palmiste. Kaunitaridest on täna saanud parimad sõbrad. Foto: Merle Palmiste erakogu

Tõid lavale enda kirjutatud monotüki «Ala(s)ti Palmiste». Mida seal teistmoodi teed kui kunagi varem?

Teistmoodi on see, et kirjutatud kujul seda tükki ei olegi olemas. Need on minu isiklikud lood, mis mul on peas. See on tõesti vabakava! Esimest korda elus räägin laval täpselt seda, mida tahan, ja teen, mis tahan!

Kui on autoreid mitmeid, on väga mõnus see, et kui midagi välja ei tule, saab selle ilusasti teiste süüks ajada. Aga kui teed kõik ise, ise kirjutad, ise esitad, siis seda luksust pole. Ise vastutad.

Kas seda suurt vastutust täiesti enda peale võtta kõhe ei olnud?

Teater on alati seotud riskiga. Alles kohtudes publikuga ärkab lavastus tõeliselt ellu ja hakkab hingama. Minu jaoks on üks vastikumaid emotsioone hirm. See halvab ära! Sa ei suuda mitte midagi teha, tardud või põgened. Aga kõik teised emotsioonid, nii head kui halvad, mulle meeldivad – need panevad tegutsema. Vihastamist ma ei karda, see paneb mind tegutsema – palju parem emotsioon kui hirm! Muidugi ma mõtlesin alguses. Aga mis siin mõelda, kui tahad midagi teha, siis tuleb teha! Ja ma olen väga õnnelik, et selle riski võtsin.

Diivad Rivieras puhkusel – Merle Palmiste on alati osanud elust rõõmu tunda.
Diivad Rivieras puhkusel – Merle Palmiste on alati osanud elust rõõmu tunda. Foto: Merle Palmiste erakogu

Kui palju aega võtab ühe tüki välja mõtlemine ja ideede leidmine?

Ma arvan, et nii palju, kui aega on. Õnneks aega oli väga vähe. Siis ma otsustasin, et viskan enda üle nalja ja kõik läks käima. See roll on mul väga selge ka, sest enda üle naeran pidevalt. Ka lollide naljade üle – minu meelest ükski siiras nali ei ole liiga loll.

Merle Palmiste monotükk «Ala(s)ti Palmiste»

5. mail, 24. mail ja 1. juunil Hopneri majas

14. mail koos õhtusöögiga Scheeli restoranis

Mille arvelt sa siis nalja viskad?

Võtangi ilma igasuguse filtrita ette 50-aastase naise elu. Näiteks räägin hea meelega seksist. Minul isiklikult on nii, et seks läheb kogu aeg paremaks, sest kunagi ei tea, millal on viimane kord. Ei ole mitte mingit rutiini. Oled kogu aeg valmis – raseeritud, poleeritud. Ja see lisab igapäevaellu tohutult vürtsi.

Merle Palmiste
Merle Palmiste Foto: Merle Palmiste erakogu

Anna andeks, et nii isiklikku sfääri trügin, aga inimesi huvitaks väga, mis Merle Palmiste elus armastuse rindel toimub.

Armasust on küll – minu elus on seda alati! Igasugu vormis. Ma ei saaks oma töödki ilma armastuse tundeta teha. Me oleme harjunud, et avaliku elu tegelaste elu on teistel õigus kaasa elada, aga ausõna, ma tunnen end siis nagu koolilaps viiendas B-s. Et aina küsitakse ja mina pean vastama: «Merle, kus sa oled? Kellega sa koos oled?» Mul on põhimõte – kui mina abiellun, siis ma teatan. Kui lahku lähen, siis samuti. Ma saan aru – inimesed tahavad teada. Aga kõik selle, mis sinna vahele jääb, eelistan enda teada hoida.

Hästi, täitsa mõistlik seisukoht. Räägime siis edasi vananemisest – nii mõnigi kardab 50 kukkumist ja usub, et kauni naise «parim enne» on siis möödas. Mis sina arvad?

Tead, mulle hästi meeldib just mu praegune vanus. Vaatasin kunagi ühte dokfilmi Kreeka saarest, mille elanikud olid väga vanad. Kõik tahtsid teada, mis oli nende erakordselt pika ea saladus. Jah, seal olid ootuspärased põhjused, nagu tervislik toit ja saastevaba puhas loodus. Aga mis mulle meelde jäi, oli nende suhtumine: «Unusta aeg ja aeg unustab sinu!» Ma võtsin selle kohe omaks. Käekellaga ma ei käi. Mis mõttes näha, et jälle viis minutit vanem? Kümme minutit vanem? Ja ära passi passi. Seda on vaja ainult lennujaamas. Mina aja möödumisele ei mõtle, mitte kunagi!

Inimene on vana siis, kui ta viimati naeris kümme aastat tagasi. Kui naersid eile, siis sa ei ole vana! Lugesin üht intervjuud 90-aastase Valli Lember-Bogatkinaga – talt küsiti, kui vana ta tahaks olla. Ta ütles, et just viiekümnendad on parim vanus. Kõige kihvtim. Sul on energiat, jõudu, vabadust, lapsed juba suured. Nooremana sa seda ei taju. Ei ole pool elu või parem elu läbi. Ma tunnen seda praegu ise, mis tunne on viiekümnendates naine olla. Ja ma ütlen ausalt – pole paha.

«Inimene on vana siis, kui ta viimati naeris kümme aastat tagasi!» Merle Palmiste naerab iga päev, aastad teda ei ohusta.
«Inimene on vana siis, kui ta viimati naeris kümme aastat tagasi!» Merle Palmiste naerab iga päev, aastad teda ei ohusta. Foto: Merle Palmiste erakogu

Seda väga ilusate naiste stressi kaduva kauniduse pärast ei koge?

No ju ma siis nii väga ilus ei ole! (Naerab pikalt.) Tean küll, et mõningatel ilusatel naistel on elus ainult kaks probleemi – kõigepealt on probleem see, et nad on liiga ilusad. Ja pärast on probleem, et nad ei ole ilusad. (Muigab irooniliselt.) Alguses on raske, et kõik on kadedad, ja pärast, et see ilu kaob. Minule tohutult ilusad naised meeldivad, alati on meeldinud! See on meeletu looduse kingitus, selle eest tuleb tänulik olla, mitte vinguda.

Loomulikult tuleb elus ette igasugu perioode, ainult loll on iga päev hommikust õhtuni rõõmus. Minul on ka tumedamaid tundeid. Aga ma ei jää nendesse kinni.

Mis aitab raskemate tunnetega toime tulla?

Mind aitab magamine. Kui pole tuju, siis ma lähen kohe magama. Ja uni muide tuleb ka. Uni aitab! Ja teine imeline asi on vaikus. Kui olen haige, kurb, väsinud – uni tervendab. Kodus ma ei kuula midagi, ei vaata midagi – vaikuses.

Minu puhul toimib lause: «Stopp, Palmiste!» Kui peas hakkavad mõtted kruvima, siis ütlen endale nii ja aitab. Ma olen ju koera-aastal sündinud, ma kuulan käsklust kohe. (Naerab.) Ma ei mediteeri.

Aga oma rõõmu hoidmisega tuleb ise tegeleda. Hiljuti avastasin enda jaoks kirjaniku Barbara Ann Kipferi, ta on kirjutanud raamatu «14 000 asja, mis mind õnnelikuks teevad». Ta pani ritta igasugu asju ja mulle hakkas see mõte meeldima. Mõtlesin, et teen endale ka! Minu õnne nimekirjas on esimesed metsmaasikad, Hiiumaa varahommikus sillerdavad ämblikuvõrgud kadakate vahel, kohtumised kivipuravikega. Kui palju asju! See on väga hea idee panna kirja kõik, mis rõõmu valmistab. Kirjutad ja tuju läheb aina paremaks. Halvema tujuga lööd oma märkmiku lahti ja kohe tuju tõuseb. Muidu on meil fookus kogu aeg halval, räägime, mis on nõme, mida me kardame. Kogu aeg räägitakse, kuidas viineripirukas läheb kümme korda kallimaks... Aga räägime parem headest asjadest. See töötab ja on täiesti tasuta!

Merle Palmiste soovitab: «Kui midagi tahad teha, siis tee seda kohe.»
Merle Palmiste soovitab: «Kui midagi tahad teha, siis tee seda kohe.» Foto: Remo Tõnismäe

Milliseid elutarkusi veel selle poole sajandiga oled korjanud?

Esimene asi seoses sõja ja koroonaga, mis mulle selgeks sai, on see, et ära lükka midagi edasi! Maailm tohutult muutub, siis saad korraga aru – kui midagi tahad teha, siis tee seda kohe. Võtta kätte ja tee ära! Me ei tea, kui palju päevi meil veel ees on. Vahet pole, mida sa tahad teha – olgu see keeruline kampsunimuster, uus reis, mistahes uus väljakutse. Mine kohe mugavustsoonist välja ja hakka tegema. Minu meelest on see suurima rõõmu allikas – teed oma unistuse teoks ja saad enda üle uhke olla – vau, ära tegin!

See tunne, et oh ma praegu ei julge, pealegi aega veel on... see on väga petlik tunne. Loodus ju õpetab meid nii hästi – igale asjale on vaid teatud aeg. Ja siis saab see läbi. Praegu on karulauku, varsti enam pole. Ka idee aeg saab läbi, kui seda kohe ei teosta!

Väga hea soovitus. Äkki puistad veel mõne pärli?

Minu vanaema ütles ikka: «Sure pärast surma!» Sa oled elus – järelikult naudi seda. Keskendu sellele, mis sulle pakub rõõmu ja naudingut. See ongi peamine.

Märksõna, mis mulle palju tähendab, on eneseusaldus. Mitte enesekindlus! Enesekindlus võib vahel ka üksnes väline mulje olla, eneseusaldus on rohkem seesmine väärtus, intiimsem, sa ei pea elus mitte midagi kellelegi tõestama. Usalda ennast ja tee ära, mida teha tahad.

Eks minu eelis on see, et näitlejatöö arendab väga empaatiat – pead pidevalt liikuma erinevates rollides. Mul vajadus mõista kõiki neid karaktereid, ma ei anna ühelegi rollile hinnangut. See kõik eeldab äärmiselt suurt empaatiavõimet. Kuid olen mõistnud, et ka teise äärmusse kalduda on halb. Aeg-ajalt tuleb naisena panna käed puusa ja öelda: «Tee, mis tahad, aga mulle nii ei sobi!» Panna oma piirid paika.

Ületamatu täht Eesti teatri- ja stiilitaevas Merle Palmiste. Tema julgeb alati käed puusa lüüa ja teatada: «Tee, mis tahad, aga mulle nii ei sobi!»
Ületamatu täht Eesti teatri- ja stiilitaevas Merle Palmiste. Tema julgeb alati käed puusa lüüa ja teatada: «Tee, mis tahad, aga mulle nii ei sobi!» Foto: Hele-Mai Alamaa

Enda piiride paika panek on paljudele õppetunniks. On see sulle alati selge olnud?

Eks elu õpetab. Sa pead ise märkama ja tähele panema. Teater on nii kollektiivne kunst, et pead väga teistega arvestama. Kuidas oma piire paika paned, on peen kunst. Seal on usaldus ja koostöö. Näitlejana ei ole sul ühtegi saalitäit publikut, kus absoluutselt kõigile see etendus meeldiks. Mõnele ikka ei meeldi. Ja ka vastupidi. Kõik on alati suhteline ja ega kõik ei tule alati välja ja see on normaalne. Ma ei ole perfektsionist, ma ei aja täiust taga. Ma ütlen endale nii: «Merle, anna täna oma parim!» Sellest mulle piisab.

Ma olen ka stiiliküsimustes suur vintage'i sõber – mulle meeldib, kui seal on väike koiauk või litter puudu, see lisab mu silmis sarmi. Täiuslik on tuim.

Merle Palmiste koos oma tütre Elizabeth Bertheliga.
Merle Palmiste koos oma tütre Elizabeth Bertheliga. Foto: Agenda PR

Kuidas esietendus vastu võeti?

Üle ootuste hästi. Alguses ma mõtlesin, et ei kutsu üldse sõpru, esimene kohtumine publikuga on ju nii riskantne.

Ma tahaks väga tänada head sõpra Andrus Vaarikut, kes mind väga toetas ja julgustas: «Muidugi tee, Merle, pole küsimustki!» Ise jääd kõhklema-kahtlema, hea, kui tagant tõukab keegi, kes sind väga hästi tunneb ja kelle arvamust saad usaldada.

Aga mu suur üllatus oli see, et sõbrad tulid ise! Siis mõtlesin – no nüüd saabki selgeks, kes on mu tõelised sõbrad. Mis viga sõber olla, kui kõik läheb hästi, aga katsu sa siis sõber olla, kui ei lähe... Tundus siiski, et läks. Inimesed said natuke naerda. Ja seda polegi nii vähe!

Merle Palmiste lillesülemitega Hopneri majas peale edukat esietendust. Selja taga naeratab toetav sõber Andrus Vaarik.
Merle Palmiste lillesülemitega Hopneri majas peale edukat esietendust. Selja taga naeratab toetav sõber Andrus Vaarik. Foto: Merle Palmiste erakogu
Märksõnad
Tagasi üles