/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/12/05/12789217t1h99b3.jpg)
Mõne jaoks on hirmuunenäod peaaegu igaöine nähe ja see pole sugugi tore, ent meie ajul võib kohutavatest unenäopiltidest ka kasu olla.
Hea vahend stressi vastu? Õudusunenäod!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringud, millest Daily Mail kirjutab, ilmusid osaliselt erialaajakirjas Human Brain Mapping ja nende aluseks on 18 katses osalenud isiku ja 89 küsitletud inimese uneuuringud. Katseisikute ajutegevust kontrolliti elektroodidega. Kui teadlased täheldasid erilisi muutusi, siis äratasid nad katsealuse ja talt küsiti nähtud unenäo kohta. Kõige tähtsam küsimus oli see, kas katseisikud olid unes tundnud hirmu ehk kas nad olid näinud õudusunenägu. Teine uuring tehti enam-vähem sama põhimõtte alusel, aga siin analüüsiti unenäopäevikut, mida katseisikud ise pidasid.
Hirmuäratavad pildid ergutavad alati kindlaid ajupiirkondi
Katse teises faasis esitasid teadlased ärkvel katsealustele kohutavaid pilte. Sealjuures täheldati, millised ajuosad mil viisil reageerisid negatiivsetele ärritustele. Tulemus oli ühene. Kõigil neil, kes olid eelnevalt kogenud halva sisuga unenägusid, reageeris aju kiiresti ja väga tõhusalt hirmuäratavatele piltidele ka ärkvel olles. Samuti tuli välja, et sellega olid seotud ühed ja samad ajuosad.
Uuring: aju õpib õudusunenägudest
Eriti huvitav oli teadlaste jaoks see, et ajureaktsioonide aluseks oli ilmselgelt omamoodi unenägude liigitamine. Genfi ülikooli neuroteadlane, Virginie Sterpenich selgitas, et mida kauem koges katsealune isik uneseisundis hirme, seda väiksemad ja kontrollitumad olid ajureaktsioonid nendes ajupiirkondades, kus olid negatiivsed pildid. Seevastu teises ajupiirkonnas, mis vastutab hirmu allasurumise eest, muutus tegevus aktiivsemaks. Sellest järeldatakse, et õudusunenäod võivad aidata vältida hilisemat stressi ja ohuolukordi. Aju on ettevalmistatud ja oskab sobivalt ohule reageerida.
Äärmiselt jubedad õudusunenäod on tohutult kurnavad
Teadlased teevad aga üheselt selgeks, et sellel positiivsel toimel on siiski ka oma piirid. Kui tegu on juba nii räigete ja raputavate õudusunenägudega, näiteks pärast traumaatilisi üleelamisi, et need viivad unetuse ja sisemise stressini, siis on punane joon ületatud. Uuringu üks autoreid, Lampros Perogamvros sõnab: «Me usume, et kui unes ületatakse teatud hirmulävi, siis kaotab ta emotsionaalse regulaatorina oma positiivse rolli,» vahendab Bunte.