Anu Saagim: kuhu kõik need elatud päevad kaovad?
19. detsember 2011, 13:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülihelikiirusel ringi kimav bravuuritar Anu Saagim tõmbab aasta lõpul hädapidurit ja soovitab ajakirjas Pulss ilmunud arvamusloos sama ka teistele.
Plaanisin jõulurahu väljakuulutamise pühapäeval minna oma armsa vanaema hauale. Süüdata küünal ja istuda hetkeks pingile rahunema. Võib-olla vaadata tagasi möödunud aastale. Läks pimedaks, enne kui jõudsin oma «tähtsate» toimetustega ühele poole.
Õhtuks oli juba kokku lepitud ka üks tööots. Läksin hoopis vanalinna kirikusse. Süütasin küünla, vaatasin kella. Mul oli rahunemiseks täpselt viisteist minutit. Anna andeks, vanaema, pobisesin küünalt sirgemaks sättides.
Vau, mõtlesin hetk hiljem pühakojast väljudes. Olen mina alles tubli, kiire ja taibukas! Kõik on tehtud nagu plaanitud! Olen graafikus! Mind jagub kõikjale! Olen supernaine! Selle peale prantsatas maha Raekoja platsi kuusk…
Mul on alati «tähtsaid toimetusi». Mul on alati kiire. Imestama paneb vaid see, miks ma ei jõua oma asjadega kunagi finišisse. Hüplen nagu pall, ühest väljakuäärest teise, aga eales ei jõua väravani.
Lõpuks jätan asjad lihtsalt ootele. Ma ei jaksa vahel isegi arveid maksta, kuigi pangakontol on raha. Ma ei jaksa ka saata arveid, et minu pangakontole tuleks raha. Ei jaksa minna raamatupidaja juurde. Rääkimata toidupoest. Ma ei jaksa rääkida naabriga. Ma lihtsalt ei jaksa vastata telefonile…
Kihutan saja kolmekümnega Tartu poole. Vaidlen samal ajal abikaasaga telefonis, kes muretseb mu tervise ja lapse trennigraafiku ning tegemata koolitükkide pärast. Haaran Statoilist espresso ja šokolaadi, et roolis mitte tukkuma jääda.
Pollar võtab mu rajalt maha. Akent alla kerides purskuvad pisarad silmist. «Mul oli sitt päev. Ma ei jõudnud juuksurisse. Laps sai koolis kahe.» Heatahtlik vunts on ehmatusest vait kui pulk. Vajutan gaasi. Yess! Me elame veel!
Reedel pean ärkama kell viis, et jõuda raadiosse. Õhtul kell viis pean helistama emale ja paluma, et ta läheks ja teeks lapsele süüa. Ja väljas on permanentselt pime.
Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.
Ja sul on kiire, on väga kiire,
sa aina kuhugi tõttad.
Ja päeva püüad ja märkamatult
õhtu ongi käes…
Ja on esmaspäev ja on reede ja siis on jälle esmaspäev ja reede. Vahepeal on ka kolmapäev, mis on neist kõigist kõige vastikum. Kuhu kõik need elatud päevad kaovad?
Kui gaas on pidevalt põhjas, ei jaga enam päevadest, ei nädalatest, aastatest rääkimata – võib-olla vaid seda, et ühel hetkel on lihtsalt juhe koos. Aga siis oled pisut haige ja pärast seda taas viies käik sisse. Need neetud esmaspäevad ja reeded ei lõppe nagunii. Ja mitte keegi ei tule sulle appi pidurit vajutama, peale sinu enda.
Aga miks on nii raske tunnistada, et ma ei jaksa? Kas on nõrkus öelda, et ma ei suuda või ma ei taha? Miks me nõuame iseendalt nii tohutult palju? Miks tahame välja paista nagu üliinimesed?
Teate, mida mina ütlen. Enne, kui aasta 2012 ette lööb, võtke aeg maha. Jalutage ringi, jooge nurgapealses kohvikus tassike kakaod, sirvige mõnuga vanu ajakirju, ringutage, minge kirikusse, pange vasaku käega põlema küünal oma vaenlasele ja paremaga oma parimale sõbrale, naeratage ja lubage, et te ei anna uueks aastaks mitte ühtegi lollakat lubadust ei endale ega oma lähedastele!
Pooltuttavatest hüäänidest rääkimata. Sest stressis inimene on kole. Sest elu jooksul kõige rohkem edukuse medaleid kokku kraapinud inimene ei ole lõpuks maailma kõige õnnelikum inimene. Ja hauas pole neist kulinatest ammugi kasu. Tõsijutt!
Kui ootad veidi ja seisatud, siis paremini näed…