Kui väikelapsena oleme kõik vahetud ja siirad, siis hiljem õpetab elu sageli mängima mingit rolli. Et olla teistele meele järele, et mitte sattuda ühiskonnaga konflikti, et meeldida kõige end ümbritseva keskel lõppude lõpuks ka iseendale… Kuid kas ikka päriselt meeldida?
Mida rohkem saame elus haiget, seda rohkem hakkame varjama oma tõelist palet. Õpime juba lapsena teistega koos mängimise, hiljem nii pere ja sõprade kui ka kolleegide ja kallimatega suhtlemise kaudu, et mida rohkem end avame, seda haavatavamad oleme.
Et kui näitame välja, mis meile tegelikult loeb ja haiget teeb, anname võimaluse endaga manipuleerida, end otse südamesse torgata ja vallandada nõrgestava, eluohtliku verejooksu.
Haavade ravitsemise asemel tundub ju vahel lihtsam neid lihtsalt vältida - kandes maski, või kuulivesti, kuidas soovite. Tõsi on aga see, et ka selle näilise, pinnapealse kaitsekilbi tagant saame ikkagi haiget. Kuid jätame selle enda teada. Et haav pole eluohtlik, tohterdame seda vaid sama pinnapealsete abivahendite - seltskonnas viibimise, naudingute ja pidustustega.
Kui valu ennast taas meelde tuletab, lakume vaikselt omaette olles haavu, julgemata neid teistele paljastada. Võtame ennast siis lõpuks kokku ja lähme taas «lahingusse», pea püsti ja mask viksilt ees.
Kuid maski kandes ei jõua me iial tõeliste, sügavate suheteni. Ei lase teisi endale ligi ega pääse päriselt nendeni...
Vaid avatus avab tee lähedusele
«Kui sul on inimesega lähisuhted, siis ainuke viis tekitada emotsionaalset lähedust on olla aus, väljendada oma tegelikke tundeid, mitte mängida mingit rolli,» selgitas holistiline terapeut Kristiina Garancis. Tõeline lähedus tekib tema sõnul eelkõige sellest, kui inimesed julgevad olla nemad ise, julgevad vahepeal ka nutta ja nõrgad olla.
Ometi kipume me mängima sisseharjunud rolli või arvame, et kaaslane tahaks, et me üht- või teistmoodi käituks või välja näeks. «Kui sa ei luba endal olla haavatav, nõrk ja õrn, siis sa tegelikult ei võta vastu pooli tundeid, mis sinu sees on, ja sa ei lase ka teisi endale lähedale. Roll või mask töötab kui kaitsemehhanism ega lase sul ka maailmast tundlikkust vajavat ja õrna emotsionaalset vibratsiooni vastu võtta. Soojus ja lähedus ja hoolimine on aga just seda tüüpi energiad,» rääkis Kristiina.
Kui meestele on ammusest ajast ette heidetud liigset kinnisust, oma tunnete enda teada hoidmist ja probleemide lahtirääkimise vältimist, siis samaaegselt traditsiooniliste soorollide teisenemisega meie ühiskonnas muutub tahes-tahtmata ka naiste käitumine üha enam meestega sarnaseks.
Me teame, et me peame olema tugevad, kui tahame iseseisvalt hakkama saada. Me teame, et me peame olema tugevad, kui tahame olla võrdselt hinnatud nii kodus kui tööl. Me teame, et nõrkuste väljanäitamine ei aita meil mingil juhul karjääriredelil tõusta, ammugi siis veel ihaldatud mehe poolehoidu võita… Sest kes tahaks enda kõrvale abitut ja nukrutsevat naist?
Enesekindlus ja näiline non-stop rõõmsameelsus on niisiis tänapäeval äärmiselt «in», kuid mis hinnaga? Enesekindluse maski taha võivad end peita nii mõnedki ebakindlad inimhinged, ja seda ebakindlamaks või koguni õnnetumaks muutuvad nad sisemiselt, kui väliselt tuleb olla muudkui tugev.
Kui paljud tuntud Eesti naised, kel vanust 30 ringis, on meedias näiteks öelnud, et nad on täiesti rahul sellega, et on üksi, et nad ei tahagi ega vajagi kedagi enda kõrvale? Ja kui usutav on see, et sügaval sisimas ei tunne nad siiski igatsust tõelise armastuse ja toetava kaaslase järele, kes oleks alati olemas ja võtaks õhtul kaissu?
Oma tõelise pale varjamine viib kokku valede inimestega
Kuid nagu ütleb Kristiina, takistab just nimelt igavesti enesekindla ja tugeva naise maski kandmine tihtipeale õige mehe leidmist. Oma tõelise «mina» võõraste pilkude eest peitmine toob paratamatult kaasa selle, et satume valede inimeste otsa.
«Kui sa pakud endast välja teatud tüübi või maski või näo, siis sa tõmbad ka inimesi, kes on võib-olla ise sarnaste maskidega,» selgitas Kristiina. «Nad tegelikult ei näe, kes sa ise oled, ja sina, sellisena nagu sa ise oled, ei meeldigi neile, sest nad näevad ainult seda poolt, mida sa esitad -võlts-persona't. Kui sa ei julge olla sina ise ja oma ehedaid tundeid välja näidata, siis tõmbadki ligi täiesti valesid inimesi ega ole sellega ise rahul.»
Maski kandes kaitseme end justkui välismaailma haigettegevate mõjude eest, kuid tegelikult põgeneme kaugele iseendast. Oma tunnetest, vajadustest, emotsioonidest. Lõppude lõpuks ka oma elust, sest ilma tunneteta on see vaid pinnavirvendus.
«Kui sa oled iseendaga ausalt kontaktis, siis sa lubad endal tunda neid tundeid, mis su sees on. Sa tajud, et ühel hetkel sa oled kurb, teisel hetkel rõõmus, kolmandal hetkel igatsed, neljandal hetkel nukker. Aga kui sa kogu aeg tegutsed ja rabeled ja sul on kindlad eesmärgid ja kiirus, siis sa tegelikult ei mõtle ega tunne, vaid lihtsalt tegutsed,» märkis Kristiina.
Tema sõnul on kaks võimalust – kas tegutseda ja korraldada ehk kontrollida ja muuta ümbrust või tunda ehk lasta kontroll vabaks. Viimasel juhul liigub tähelepanu välismaailmast sisemaailma.
«Kui sa võtad nüüd aja maha ja oled endaga üksinda, siis sinu seest ei pruugi väga toredaid tundeid tulla,» jätkas terapeut, lisades, et paaripäevase omaetteolemise tulemusena võib nii mõnelgi meist tekkida korralik masendus.
Vaata iseendasse
Just seetõttu tundubki vahel lihtsam olla kui orav rattas - mattuda ülepeakaela töösse, otsida juurde hobisid ja sõpru, pidutseda igal vabal hetkel... et mitte mingi hinna eest mitte jääda oma mõtetega üksi.
Kuid ometi on oma tõelise minani jõudmine võimalik. Ja kahtlemata vajalik. Alustuseks võiks leida kas või mõne hea sõbra, kellele ennast täielikult avada. Sõbra, kellele saab rääkida kõikidest oma lollidest vigadest, hirmudest, kõhklustest ja vastuolulistest tunnetest. Kelle õlal saab nutta ja kelle ees ei pea absoluutselt mitte midagi häbenema. Sõbra, kes hindab sind koos kõikide sinu veidrustega.
Ja vahel tuleks olla ka päriselt üksi. Küsida endalt, kes ma olen ja mida ma tahan. Miks ma midagi kardan ja mida nende hirmudega peale hakkan. Ning seejärel minna inimeste sekka ja olla sina ise. Sest kui sul on vähemalt üks hea sõber, kes armastab sind just sellisena, nagu sa oled, siis armastavad sind sellisena ka teised. Vähemalt need, kes võiksid olla sinule olulised.
Tõsi - maski eest rebimine võib olla tõeliselt valulik protsess, kuid seda imelisem on tervenemine. Vabastav, lähendav, uusi võimalusi avav...