Lugeja kirjutab: liigne meik teeb vanemaks

Meik ei peaks muutma inimest ületuunitud Barbie nukuks. Foto: SCANPIX

Meigi kasutamisel mängib tänapäeval suurt rolli ühiskond, leiab lugeja Lee, kel suvel on õnnestunud pidevast meikimisest loobuda. Meikimisest on tema meelest kujunenud kui omamoodi sõltuvus, millega alustatakse üha varem ja varem.

Paljud ei oska ilusal ja naturaalsel meigil ning ilmselgel liialdusel ja ebaloomulikkusel erilist vahet teha. Tundub justkui mõni naine oleks kuskil pimedas ruumis mitu tooni tumedamat puuderkreemi ja ebaloomulikku põsepuna näkku lajatanud ja ilma peeglisse vaatamata linna peale patseerima läinud.

Samas on mõned naised kartusest, et nad ei oska ilusat meiki teha, või soovist mitte näha välja kui ülevärvitud tibi meigist hoopiski loobunud. Minu jaoks on mõlemad seisukohad liialt äärmuslikud.

Talvisel ajal kuulub minu meigikotti ikka jumestuskreem, põsepuna ja ripsmetušš. Pidulikematel juhtudel ehk ka huulepulk või huuleläige, lainer või lauvärvid. Pimedamal ajal võib ka ehk veidi julgemat ja tugevamat meiki proovida.

Talvel muutub nahk tuhmimaks ning oskuslikult kasutatud meigitooted toovad näkku jumet ning sära, mida suvel asendab päikesevalgus. Puudri tohutut populaarsust ma mõista ei suuda. Üldiselt väldin selle kasutamist, sest puuder viib minu niigi kuiva nahaga näost viimsegi sära.

Tegelikult olen ma veel piisavalt noor ja üsna hea näonahaga, et oleks vajadust endale igapäevaselt kõiksugust pooreummistavat sodi näkku määrida, kuid mingil määral on sellest kujunenud teatav sõltuvus. Kui juba oled alustanud, siis tundub, et päris ilma meikimiseta ka enam hakkama ei saa.

Üritan siiski kasutada meiki nii väikestes kogustes kui võimalik, sest meik peaks puudusi varjama ja häid külgi rõhutama, mitte tekitama juurde uusi probleeme vistrike ja halvema näonahaga ning muutma inimest ületuunitud Barbie nukuks. Suvel olen ma õnneks oma halvast harjumusest pidevalt meiki kasutada lahti saanud ja kasutan äärmisel juhul vaid veidi ripsmetušši ja kergelt toonivat huulepulka.

Aga miks ma siiski meiki niivõrd palju kasutan, kuigi mul puudub selleks otsene vajadus? Kindlasti mängib selles suurt rolli tänapäeva ühiskond. Juba päris pisikesest peale vaadatakse ajakirjadest kuulsaid supermodelle ja soovitakse omada nendega sarnast välimust. Veidi suuremana vaadatakse, kuidas sõbrannad meigivad, ja kuidas sa saad siis nendest kehvem olla ja mitte meikida?

Pealegi õpetatakse tänapäeval lapsi juba väga varakult meigiga ümber käima. Näiteks tooksin ma Ameerika saatesarja Toddlers & Tiaras, mis tutvustab hullunud vanemaid, kelle kinnisideeks on oma paariaastane laps muuta seksikaks täiskasvanuks koos ülepakutud meigi, võltshammaste, ripsme- ja juuksepikendustega ning solaariumipäevitusega.

See on muidugi päris äärmustesse laskumine ja tegelikult asi niivõrd hull pole, kuid ma leian, et  vähemalt algkooli lapsed ei peaks veel kindlasti meigiga kokku puutuma. Neil puudub selleks ka igasugune vajadus.

Paraku tundub, et mida aeg edasi, seda varasemas eas hakatakse meiki kasutama. Meikimine on justkui omamoodi sõltuvus. Mäletan veel selgelt seda aega, kui olin noorem ja ei osanud veel korralikult ripsmetuššigi kasutada ja ühtlaselt jumestuskreemi näole kanda. Imestasin siis, et kuidas küll inimesed seda vabatahtlikult iga päev endale näkku möksivad ja kuidas nad ometi viitsivad.

Nüüd olen isegi sellesse lõksu langenud ja pean tunnistama, et talvel näeb näonahk ilma igasuguse jumestuskreemita kuidagi liiga jumetu ja säratu välja. Meigi halba mõju nahale võib seega lausa silmaga märgata. Samas ma tean, et ilusa meigi aluseks on korralik näopuhastus, ning kuigi koolipäevadel ma siiski nii-öelda pean midagi näkku määrima, siis puhkepäevadel, kui kodust eriti kaugele ei lähe, annan nahale puhkust.

Kui palju meiki on siis normaalne? See on igaühe enda otsustada. Ma ei mõista kedagi hukka, kuid olgem ausad – liigne meik teeb inimese vanemaks. Rääkimata kahjust, mida see näonahale tekitab. Kohti, kuhu ma meigita ei läheks, arvatavasti pole. Kui väga vaja, siis saan enda loomuliku näoga suurepäraselt hakkama. Miks peaksin ma häbenema seda, mis on mulle looduse poolt kaasa antud?

Kui nüüd rääkida meestest ja meigist, siis on minu arust ülim lollus varjata nägu oma kaaslase eest, arvates, et äkki sa mehele ilma meigita ei meeldi. Mees, kellele sa ei meeldi iseendana, ei vääri sind.

Nii palju, kui olen kokku puutunud meeste arvamusega meigist, siis olen alati kuulnud, et pigem eelistavad mehed näha siiski naist ennast, mitte meigihunnikut, ning minu meelest on see ka väga õige suhtumine.

Meigi nimel ma millestki loobuma pole samuti nõus. Ujuma ja sauna minnes olen otsustanud veekindla ripsmetušši asemel sellest hoopis loobuda. Keegi ei näe ju niivõrd kohutav välja, et ei suudaks veidi aega ilma meigita mööda saata. Igal juhul näeb laialivalgunud ripsmetušš ja voolav jumestuskreem palju hullem välja kui tavaline puhas näonahk.

Minu arvates kasutatakse meiki kohe kindlasti liiga palju ja selle tarbimist alustatakse liiga vara. Suureks probleemiks on nahaprobleemidega mitte tegelemine, vaid nende varjamine puudrihunnikuga. Paljud suudavad teismelisena odavaid kreeme ja puudreid ohtralt kasutades oma näonaha ära rikkuda. Meiki ei tasu ka karta, kuid selle kasutamisega võiks jääda normaalsuse piiridesse. Seega - meik võib olla meie sõber, aga samas ka vaenlane.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil [e-mail]. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Lee saab kahevärvilise pärlja huuleläike Glazewear Duo Reflect Avonilt.