Mäletan oma elu esimest jaanipidu ülihästi. Olin just saanud 16 ja mind lubati kodust lubadusega, et täpselt keskööks tagasi oleksin, Tõrva Tantsumäele suurt palkidest jaanilõket vaatama.
Ingrid Veidenberg: armastuse püha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvast oli nagu murdu, laululava all mängis külakapell ja esinesid rahvatantsijad, kelle vahetas õhtu edenedes välja kohalik bänd eriti heade tantsulugudega.
Oi, kuidas ma tahtsin tookord tantsida! Polnud midagi romantilisemat, kui sädemeid pilduvate, praksuvate palkide taustal mustavas öös kohaliku bändi kaverdatud Ivo Linna lugude järgi tantsu keerutada.
Mäletan, et aeg läks tol ööl ebaõiglaselt kiiresti. Mis pani omakorda unistama uutest jaanituledest. Jaanilaupäev oli mu noorusaja suvede tähtsündmus, kus tantsiti iga kord nõrkemiseni, kus kohtuti ja teinekord ka armuti, kus mitte kunagi ei pidanud läbi pimeda linna minema koju üksi, vaid ikka saatjaga, kelleks oli mõni kodukandi meeldiv noorhärra.
Aastatega on mu jaanitule-peosoov aina väiksemaks jäänud. Ei taha suurt pidu, palju rahvast ega võimsat tuld. Tahan hoopis sõprade seltsis vaikset istumist, head ise tehtud toitu ja väikest lõket.
Jaanilaupäeval on nüüd hoopis tava käia saunas ja kodukanti sattudes surnuaial omaste haual küünal süüdata. On rohkem aega üksteist kuulata, tähele panna ja silma vaadata.
Soovin, et igaüks leiaks just omale sobiva jaaniõhtu – kellele palju mürtsu ja tralli, kellele mõnusat vaikset istumist, tule maagiat, tundeid ja romantikat. Tundkem pühadest rõõmu! Hääd jaani!