Eesti naise muserdav tõdemus: ma vihkan oma rasvast, lodevat keha!

Foto: Pixabay

Minu keha lugu sai alguse 16 a tagasi, kui jäin esimest korda lapseootele, kirjutab meile Christinas Clinicu lugejamängus osalev Eve.

Rasedus ei sujunud kõige lihtsamalt ja seetõttu ei saanud käia edasi tööl ning veetsin terve selle aja kodus. Kehakaal oli enne rasedust ca 62-65 kilo. Sünnituse hetkeks oli see juba 98 kg. Ega ma ennast söömises ka tagasi ei hoidnud, sest rasedusega pidid lisakilod ju peale sünnitust ruttu ära kaduma. Nii rääkisid sel ajal mulle minu tutvusringkonnas olevad emad. Nii see kahjuks ei läinud. Kaks nädalat pärast sünnitust kaalusin 82 kilo ja sinna see kaal pidama jäigi. Rohkem alla ei läinud.

Umbes aasta pärast sünnitust hakkasin otsima erinevaid võimalusi kaalu alandamiseks. Esimese asjana proovisin proteiinidieeti, mida palju kiideti, aga see tegi enesetunde veel kehvemaks. Näljatunne muutis mu kurjaks ja tigedaks. 

Järgmise õlekõrrena haarasin kinni retseptiravimist Reductil, mille sain perearstilt. Kaalu kaotasin nende abiga umbes 10-12 kg. 

Olin juba täitsa rahul selle langusega, aga siis jäin mõne aasta pärast jälle lapseootele. Alustasin siis raseduskilode kogumist 72 kilo pealt. Ja jälle lisandus 30 kilo ning sünnitama läksin juba 102-kilosena. 

Samuti proovisin aasta pärast sünnitust erinevaid dieete kaalu alandamiseks. Sain selle jälle 70-72 kilo peale ja sealt edasi ei liikunud see kuskile. Nii püsis see umbes kolm aastat.

Siis tulid minu ellu raskemad ajad, mil abikaasa leidis enda kõrvale teise naise. Sel ajal ei suutnud ma isegi toidu lõhna tunda, ilma, et see mind iiveldama poleks ajanud. Nädalaga kaotasin viis kilo. 

Pool aastat hiljem otsustas abikaasa, et tahab ikka olla koos oma perega ja otsustasin, et suhte nimel kolin koos lastega tema juurde Soome, kus ta töötas. Seal olles suutsin ma ennast kokku võtta ja alustada enda vormimisega. Mul ei olnud seal tuttavaid ja seetõttu otsisin tegevust metsaradadelt, mis kohe kodu juures olid. Käisin peaaegu iga päev jooksmas 10-12 km. See ei teinud head aga minu põlvedele. Jooksmisest tagasi jõudes valasin pisaraid põlvevalu pärast, aga sellegipoolest olin järgmine päev tagasi rajal. Siis suutsin ma jälgida ka oma igapäevast toitumist ja saavutasin oma raseduseelse kaalu 62 kilo. Ma olin nii rahul, et riided hakkasid tasapisi paremini selga istuma ja sain palju komplimente. 

Kahjuks ei jätkunud seda ilusat aega kauaks. 

Soome elu mulle siiski ei sobinud ja aasta hiljem olin tagasi Eestis. Ja jälle hakkas kehakaal tõusma. 

Vahepealne aeg kulges rahulikult 72-kilosena, kuni eelmise aastani. Minu suhe abikaasaga muutus jälle keeruliseks. Tema armukadedus ja kontrollimisvajadus muutusid nii hulluks, et ei lasknud meie suhtel enam rahulikuks jääda. Nii otsisingi lohutust söögist ja kasvatasin oma kehakaalu 80 kiloni. Et ma ennast veel halvemini tunneksin, tegi ka abikaasa inetuid märkusi selle kohta. Siis otsisin abi psühhiaatrilt, sest tundsin, et enam ma oma olukorraga üksi hakkama ei saa. Samuti püüdsin suhet parandada paariteraapias käies.

Oktoobris 2017 diagnoositi mul sügav depressioon ja hakkasin tarvitama antidepressante ja unerohtu, sest olid tekkinud ka unehäired ja olin pidevalt väsinud. Paar kuud hiljem lisandusid ka rahustid. Minu abikaasa ei mõistnud ega toetanud mind sellel perioodil, vaid pigem süüdistas ja alandas. Minu kõrvus on siiani tema sõnad, et olen üks täissöönud jobu. Terapeudi sõnul elasin ma vaimse vägivalla suhtes. 

Jaanuaris 2018 avastasin oma abikaasa kontod Soome tutvumisportaalidest ja sellega sai selgeks, et nüüd on aeg oma abielule lõpp teha. Sel hetkel lõppes ka paariteraapia. Kokkulepitud seansile läksin juba üksi, et rääkida kogu vahepealne lugu ja õelda, et rohkem seal meid paarina ei kohta. 

Ja nagu ikka otsin ma abi ja lohutust toidust. Täna enam kaalule minna ei julge, sest tean, et kilosid on juurde tulnud veelgi. Tunnen seda oma riiete järgi, mis iga päevaga kitsamaks jäävad. Paar päeva tagasi rebenesid minu ainukesed jalgaminevad teksad ja kui poes peegli ees uusi proovisin, siis tundsin, et ma vihkan seda rasvast, lodevat keha. 

Ma iga päev unistan, et ma saaksin taas kaalu selliseks, nagu see oli enne esimest last, aga ometi hoian samal ajal peos mõnda šokolaadi või rasvast pirukat. Ma lihtsalt ei suuda seda söömist lõpetada.

Nüüd olen isegi hakkanud lugema maovähendusoperatsioonidest, aga tean, et üksikemana ma lihtsalt pole võimeline seda endale lubama ja lähen haaran jälle kapist midagi hambusse. Ma olen nõrk inimene, mul puudub tahtejõud ja motivatsioon. 

Praegusel hetkel kardan ma kõige rohkem ka üksijäämist, sest milline mees soovib omale koledat, paksu naist.

Sõbrannad püüavad mind küll lohutada, aga ikka on parimaks lohutajaks toit.

Mul on tunne, et mina ei saa iial endale ihaldatud kehakaalu. Seega pole hetkel mitte midagi minu kehas sellist, mis mulle väga meeldiks. 

Mul oleks veel nii palju oma keha kohta kirjutada, aga silmad on täis pisaraid ja enamat ei suuda hetkel kirja panna.