Inimesed arvavad, et teavad täpselt, milline on Camille Logan: ilus ärahellitatud neiu, kes elab pillavalt oma jõuka isa rahakoti toel. Ent Camille on võtnud nõuks olla sõltumatu. Ta on teinud vigu, mille tagajärgedeks olid sõltuvusravi ja meedia hukkamõist. Avaldame katkendi Jodi Ellen Malpasi uuest raamatust «Kaitsja».
Esimene peatükk
JAKE
Tema pärani ja hirmunud silmad jõllitavad minu poole üles, tema keha on tardunult minu oma all. Kuumus, tolm, ümberringi kostev karjumine – kõik see teeb keskendumise peaaegu võimatuks. Aga ma pean keskenduma. Pilgutan kiiresti silmi ja nihutan end, et teda kindlamini kinni hoida, lükates ta enda alla kruusa ja kiviklibu sisse. Ma ei peaks siin olema. Peaksin olema ümbritsevate küngaste taga varjul, kivide ja taimestiku vahel nähtamatu. Tundmatu, märkamatu oht.
Mees, keda vangis hoian, on kõhn ja alatoidetud ning tema silmavalged on kollakad. See ajupestud värdjas on kaks minu relvavenda maha võtnud. Pinev valu õlas meenutab mulle, et ta oleks äärepealt ka minu maha võtnud. Oleksin pidanud positsioonile jääma. Keerasin asja persse. Hulljulge, isekas vajadus nendele persse keeratud sitapeadele püha põrgu kaela saata on viinud kahe sõduri surmani. Hoopis mina peaksin paar meetrit eemal surnult tolmus lebama. Olen selle ära teeninud.
Tema süda peksab räpase T-särgi õhukese materjali all pööraselt. Tunnen isegi läbi riidekihtide ja kuulivesti, kuidas südametuksed minu rinda taovad. Aga see kuri läige on tema klaasistunud silmades alles, kui ta pomiseb minu poole üles puntra võõrkeelseid sõnu.
Ta palvetab.
Peabki palvetama.
«Põrgus näeme.» Vajutan päästikut ja saadan talle kuuli pähe.
* * *
Sööstan higistades ja hingeldades voodis istukile, õhukesed linad kleepuvad mu külge igalt poolt, kus mind puutuvad.
«Putsi,» sosistan, lastes silmadel varahommikuse kumaga kohaneda, kuni näen oma magamistoa panoraamaknast Londoni tintjat siluetti. Kell on kuus hommikul. Tean seda ilma voodikapil olevat kella vaatamatagi ja seda ei ütle mulle mitte ainult tõusev päike. Häirekell minu peas, mis plahvatab igal hommikul samal ajal, on nii koormaks kui ka õnnistuseks.
Jalgu üle voodiääre heites võtan oma telefoni ja mind ei üllata, et mulle pole ei vastamata kõnesid ega sõnumeid.
«Hommikust, maailm,» pomisen seda tagasi öökapile visates, enne kui käsivarred pinges lihaste venitamiseks lae poole sirutan. Lõdvestan õlgu ja tõmban õhku kopsudesse, enne kui rahulikult läbi nina välja hingan. Toetan ettepoole naaldudes käsivarred põlvedele ja vahin üle linna, lükates luupainaja tagasi turvalisse meelenurgakesse, kui ennast aegamisi hingates maha rahustan. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Sulen silmad ja tänan võltsi rahu väge. Ma olen selles meister.
Kuid siis tõmbuvad mu lihased jälle üleni pingesse, kui voodi minu all liigub. Käsi vupsab joonelt madratsi alla VP9 järele juba enne, kui mõistus on selleks käsu andnud.
Impulss.
Püstol sihib minu ärkavat sihtmärki, enne kui silmad fookustadagi jõuavad.
Vaist.
Ma olen jalul, alasti nagu vastsündinu, käsivarred kindlad ja täies pikkuses välja sirutatud. Üheksamillimeetrine käsirelv istub minu haardesse liiga hästi.
«Hmmmmm.» Minu mõistusesse jõuab tasane nurrumine ja ma märkan oma voodil sirutuvat pikkade alasti jäsemete pundart. Mõistus viib mu tagasi baari, kuhu eelmisel õhtul maandusin, ja torkan püstoli kiiresti peitu, just õigeks ajaks, enne kui tema silmad lahti võbelevad. Ta naeratab aeglaselt ja sirutab oma saleda, peenikese keha välja, see on kalkuleeritud nüke, et panna minu suu vett jooksma ja riist tahtmisest pakitsema.
Ei vea tal. Mul on mõttes ainult üks asi. Ja tema see ei ole.
«Tule tagasi voodisse,» sosistab ta, silmitsedes iharalt kogu minu kuue jala nelja tolli pikkust keha, ja tõuseb saleda käsivarre najale, lõug käele toetumas, pikad sõrmed põse siledat nahka trummeldamas.
Ma ei anna talle tähelepanu, mida ta nõuab. Näen juba ette silmapiiril väga pettunud naist. Sama stseen, teine päev.
Kõnnin minema, tundes seljal pahase pilgu torget. «Palun vabandust, mul on tegemist,» ütlen otsekoheselt üle õla, andmata talle oma tähelepanu privileegi. Mul ei ole selleks aega. «Võta välja minnes banaani, kui tahad.» Lähen ümber nurga vannituppa.
Põrandast laeni ulatuvad aknad kahes seinas annavad mulle saja kaheksakümne kraadise vaate linnale, aga ma näen ainult enda otsajäänud nägu peeglis. Ohkan ja toetan käe kraanikausiservale, panen vee jooksma ja vahin oma haledat peegelpilti. Minu väljanägemine on sama sitt kui enesetunne. Kuradi Jack Daniel’s. Minu pihk tõuseb ja pühib üle kareda lõua, samal ajal kui kuulen «Sa oled kuradi sitapea!», millele järgnevad ilmsed märgid minu vannituppa kukkuvast alasti naisest. Ma ei saa talle vastu vaielda. Ma olen tõesti sitapea. Krussis närvidega kättemaksuhimuline sitapea. Tahaksin, et saaksin lasta rahul ja vaikusel endast üle uhtuda, aga minu elus ei ole mingit rahu. Näen nende nägusid iga kord, kui silmad sulen. Danny. Mike. Nad olid nagu vennad ja isegi neli aastat hiljem tean, et nad on surnud minu pärast. Minu lolluse pärast. Minu isekuse pärast. Selle käest ei ole pääsu. Ainult tähelepanu kõrvale juhtimine. Mul ei ole muud peale töö, joomise ja seksi. Ja kuna mind praegu kusagile määratud ei ole, on alles jäänud kaks.
Viin väsinud pilgu enda peegelpildist mööda ja avastan, et ta näebki välja sama raevunud, kui ma teadsin teda olevat. Aga seal on ka iha. Tema kikkis rindade tipus on kõvad nibud ja tema vihased silmad ahnitsevad endiselt minu järele. Pööran pea kõrvale ja ootan, kuni tema ablas pilk minu omaga kohtub. Tema huuled paotuvad. Minu riist jääb pehmeks. Isegi hommikust kõvadust ei ole.
«Pane uks väljudes kinni,» ütlen kõlatult, andes otsekohese käsu täiesti ilmetu näoga. Ja siis ma näen seda. Kavatsust.
«Hakkab pihta,» mõtisklen kraanikausist eemale tõmbudes ja ajan end ette valmistades selja sirgu.
Ta sööstab minu poole, käsi hoogu võtmas. «Värdjas!» Ta annab mulle kõrvakiilu. Ja ma lasen tal seda teha, surun hambad risti ja ootan, kuni kipitus üle läheb, enne kui kaela nõksutan ja silmad lahti teen. «Uks on sealpool,» ütlen kätt temast mööda sirutades.
Jääme mõneks hetkeks tõtt vahtima – tema rabatult, tõenäoliselt meenutades seda head keppi, mis ta eelmisel ööl minu käest sai, ja mina osavõtmatult, soovides, et ta teeks juba kiiresti ja käiks välja, et ma saaksin oma päevaga edasi minna.
«Aitäh külalislahkuse eest,» sähvab ta, pöörab viimaks oma paljastel jalgadel ümber ja trambib minema.
Hetke pärast paugatab uks kinni, pannes ümbritsevad seinad löögi jõust vabisema, ja mina pöördun hambaharja võttes peegli juurde tagasi. Puhastan hambad, siis panen lühikesed püksid ja jooksukingad jalga ja põrutan tänavatele.
/---/
Teine peatükk
CAMI
«Camille!»
Pöördun tuhinal, kotid koos minuga keerlemas, luues, nagu tean, kujutelma suurest keerukast paberseelikust. Naeratan, kui näen Heatherit, kes kiirustab minu poole, silmad säravad ja elevil. Kangutan käe üles näo juurde, kotid taovad kerkides vastu külgi, ja võtan enne päikeseprillid eest, kui ostude raskus käsivarre alla tagasi rebib.
«Hei!» lõõritan sama suure elevusega. «Kas sa täna tööl ei olegi?»
Heatheri rõõmsale näole ilmub kerge vastikusegrimass, enne kui ta mulle käed ümber heidab. Haardes olevate ostukottide ropu hulga tõttu olen võimetu teda vastu kallistama ja mul ei ole sugugi kahju. Talle meeldib kindlasti see, mida ma talle kohe näitan. «Nad lasid mu lahti,» sülgab ta põlglikult, surudes mind enda vastu.
«Ah sa raisk! Mis juhtus?» küsin, kui ta mu embusest vabastab, läikivad punakaspruunid juuksed üle õla heidab ja oma Chaneli käekotti sätib.
«Teisipäevaõhtu. See juhtuski.» Ta võtab mind käevangu ja hakkab meid mööda Bond Streeti edasi juhtima.
«Aaaa.» Teisipäevaõhtu tulvab minu meelde tagasi. Või see, mida ma teisipäevaõhtust mäletan. Šampanja. Ohtralt, ja mõned küsitavad tantsuliigutused meie lemmikbaaris.
«Jah, aa,» jätkab ta mulle küljelt naeratades. «Jõudsin eile õigeks ajaks tööle, aga ei suutnud mingi hinna eest prompterit lugeda. See oli täiesti hägune.»
Naeran, kujutades ette, kuidas ta kaamerate taha monitoride poole kissitab. «Korrektsus on televisiooni otse eetris suht vajalik.»
Ületame tänava ja suundume kohvikusse nagu kirjatuvid koju. Mulle on kähku tarvis sidruni-jääteed. «Mis siis nüüd edasi?» küsin, lastes laua juurde jõudes kõigil kottidel nagu tinal oma valutavatest kätest maha kukkuda.
Heather toetab oma kena tagumiku toolile. «Nüüd ma saan meie unistusele keskenduda, Camille!» Tema silmad sädelevad erutatult. «Kas on arenguid?»
«Veel üks investor on huvitatud,» ütlen talle, proovides näida pingevaba. Ma ei ole lubanud endal meie rõivasarja väljalaskmise väljavaatest elevusse sattuda. Mitte enne, kui kindel leping on laual. Selle vea oleme juba teinud. Meil oli pastakas juba punktiirjoone kohal, kui märkasin klauslit, mida läbirääkimistel ei olnud mainitud. Midagi selle kohta, et riideid tehakse kuni teatud suuruseni, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et iga naine, kes on veidikenegi kurvikas või kellel on natukenegi perset, ei saa meie moesarja rõivaid kanda. See välistas kokkuleppe, kuna see on minu ja Heatheri jaoks väga oluline. Me tegime selgeks, et meie rõivad peaksid olema kättesaadavad iga suuruse ja kujuga naistele. Investorid ei andnud järele ja meie samuti mitte. «Tundub, et nad on leilis.»
«Päriselt või?» Ta naeratab mulle laialt, hambaid paljastades.
«Päriselt,» kinnitan, suutmata takistada end Heatherile vastu naeratamast, aga ma pabistan väga. Praegu oleme vaid kaks ilusat näolappi, kelle kehad näevad igasugustes riietes head välja. Ma armastan modellitööd, aga mul on tuline kihk tõestada kõigile, isa kaasa arvatud, et ma suudan olla enamat kui vaid mannekeen. Tean, et Heather tunneb sama. Kumbki meist ei ole valmis oma unelma pealt kompromisse tegema ja peale selle ei ole me nõus laskma oma isadel end rahastada. Ka Heatheri isal on nodi. Mitte nii palju nagu minu isal – sellist raha ei ole paljudel, kui üldse kellelgi terves Londonis –, aga ta on siiski ropprikas. «Meil on homme mu agendiga kokkusaamine. Tal on meiega mõned asjad läbi rääkida.»
«Tulen kohale!» Ta muigab ja osutab mu kottidele. «Mida sa ostsid, sest Camille Logani ja Heather Porteri moesari ei ole ju veel saadaval? Saad sa ikka aru, et me saame ainult siis enda kaubamärki kanda, kui see saadaval on?»
See mõte tekitab minus põnevust. Kangaste valimine, kavandite väljamõtlemine, mõistlike hindadega kvaliteetsete rõivaesemete loomine. Mood liigub selleks liiga kiiresti, et naised saaksid viimase trendi peale terve varanduse kulutada. «Ainult kleidi Saffroni kahekümne viienda sünnipäeva peoks.» Võtan kotist rahakoti. «Ja Camdenist kanga, mida ma tahan, et sa vaataksid. Sellest saab vapustava kleidi.» Kavand on mul juba peas valmis ja ma kohe tean, et Heatheri rätsepaoskused on selle väärilised. «Jääteed soovid?»
«Jah, palun.» Ta sobrab juba minu kottides, enne kui kohvikusse jõuan. Kuna tunnen veel teisipäevaõhtuse pummelungi järgset roidu ja minu nahk ei ole eriti elujõuline ega pehme, kahman oma jääteele lisaks pudeli vett ja kulistan selle enne kassani jõudmist alla. Ma vajan rohkesti vett ja võib-olla ka näohooldust. Jessas, ma olen kakskümmend viis ja juba on mul selline tunne, nagu oleks minu tähetund Londoni seltsielu mõttes möödas. «Ma võtan tavalise jäätee ja tavalise sidrunijäätee. Aitäh,» ütlen tüdrukule leti taga, kui rahakotist kümneka võtan. «Aa, ja vesi.»
«Issand jumal,» ahhetab ta, pannes mind paar sammu tagasi astuma. «Sa oled Camille Logan, eks?»
Tunnen, kuidas põsed löövad õhetama, tõstan talle otsa vaatamiseks pilgu ja näen aukartlikku nägu. See on nii meelitav kui ka piinlik. «Jah,» kinnitan, lootes, et ta ei tee sellest suurt numbrit.
«Sa oled päriselus veelgi täiuslikum!»
«Aitäh.»
«Ma olen nii kade! Sinu elu on täiuslik! Ma armastan sind!»
Nüüd on minu naeratus sunnitud. Täiuslik. Jah, loomulikult, seda see on. Ta on vist seitseteist, kui sedagi. Tal ei ole õrna aimugi. Kellelgi ei ole õrna aimugi minu pidevast võitlusest selle nimel, et keskenduda tulevikule, mitte minevikule, võimutsevast isast, kes üritab minu elu juhtida, ega proovikivist, millega ma Londoni seltsielus, mida valitsevad kokaiin ja šampanja, peaaegu iga päev silmitsi seisan. Need on isiklikud võitlused, mis jäävad minu eraasjaks. Liiga paljudest minu katsumustest on juba kuulutatud tervele maailmale … ja mu isale. «Sa oled väga armas.» Pingutan, et jääda siiraks, kuigi ta tõepoolest ongi väga armas. Naiivne, kuid armas. «Mu sõber ootab õues. Kas sa palun …» Noogutan tema taga oleva masina poole, lootes, et minu peen vihje raputab ta sellest staariga kohtumise lummast välja.
«Issand, jah!» Ta sööstab ähmiga tegutsema ja saab minu tellimuse rekordajaga valmis. Jooke mulle uhke näoga kätte andes naaldub ta veidike lähemale. «Ma maksan nende eest. Siis saan öelda, et tegin Camille Loganile joogi välja!»
«Ei, seda sa küll tegema ei peaks.» Raputan pead, keeldudes kategooriliselt tema lahkest žestist. «Mina maksan jookide eest, aga aitäh ikkagi.»
«Ei!» Ta paneb joogid käest ja taganeb haardeulatusest välja, nii et minu kümnekas hõljub meie vahel leti kohal. Ta paneb kindlameelselt käed rinnal risti, iseteadev säde silmis.
Seda lahingut ma veenvate sõnadega ei võida, niisiis kasutan ainsat teist võimalust. Võtan rahakotist välja veel ühe kümneka ja panen seejärel mõlemad letile, enne kui oma joogid üles korjan ja põgenen. «Nüüd võid inimestele öelda, et Camille Logan ostis sinule joogi!» Kuulen veel, kuidas ta rõõmust huilgab, kui õues kõnniteele maandun, jäädes oma kiilkontsadel hädavaevu püsti.