/nginx/o/2010/10/01/441841t1h7805.jpg)
Tegin endale sel kevadel heateo ja läksin trenni. Sõlmisin lepingu iseenda ja spordiklubiga ning treenin nüüd jõusaalis jõudumööda kolm korda nädalas, pärast seda ujun basseinis.
Ingrid Veidenberg: liikuma!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja see ei ole veel kõik! Kahel õhtul nädalas panen õhtul kodus vabatahtlikult tossud jalga ja lähen metsa vahele silkama. Imestusega nentisin kesknädalal Tabasalu kergliiklusrajal kõndides, et ma polegi ainuke – absoluutselt kõik on õues!
Rada oli tervisesportlastest pungil, vaata et ära mahud ning mööda kihutavate rulluisutajate või ratturite käest pihta ei saa. Ma ei ole kunagi trennisõltlastest aru saanud. Mis õnnehormoonist nad räägivad, mis heast tundest ja naudingust?
Mis asi tirib neid end pidevalt higile ajama ja võimete piirini treenima, tagatipuks veel ka võistlema? Pärast kahte nädalat regulaarset liigutamist pean aga tunnistama, et päris mõnus tunne on. Paljusid kimbutava tselluliidi ega liigse kehakaalu pärast ei pea ma õnneks muretsema, see pole mind trenni sundinud, pigem motiveerib ikka hea enesetunne, mis pärast järgneb.
Motiveerib tore treener, kes innustab ja kiidab ning korrutab üha, et keha tänab sind tänaste treeningute eest ka kümne aasta pärast. Siis, kui oleme vanemad ja mitte enam nii krapsakad. Võib-olla on tal tõesti õigus?
Igal juhul kavatsen treenimist jätkata – rahulikult, mõnusalt, end hästi tundes, ilma igasuguseid eesmärke seadmata. Kutsun teidki õue ja trennisaali end liigutama. Treener ja toitumisnõustaja Monica Lauri annab laupäevases Arteris soovitusi, kuidas pärast pikka ja rasket talve paremini tervislikule eluviisile häälestuda (lk 14). Uskuge, see on tegelikult pagana lihtne!