:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/25/6707061t1h5faa.jpg)
25-aastane newyorklane Louise Papprill loobus rämpstoidust ja hakkas enda sõnul jõusaalijänkuks tänu sõprade julgustamisele.
Pildid: sarisnäkkija sundis end jõusaalis käima ja saavutas imelise tulemuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaunis Louise oli alati pisut pontsakas ja seetõttu lapsest saati pilkamise ohver. Kõige rohkem kaalus ta siiski vaid 82 kilo, kuid seegi jäi teistele ette. Kooli ajal ta sporti ei armastanud ning viilis kehalise kasvatuse tundidest, et pagariärist ja kommipoest maiustusi osta. Kõige eredamalt ongi naisel meeles ühe mehe õel kommentaar, et tal on rohkem rulle kui pagaril, kel nende ees seistes olid saiakesed süles.
/nginx/o/2017/05/25/6706473t1h0f31.jpg)
Ülikooli minnes avastas Louise, et õpingute kõrvalt on veelgi raskem tervislikult süüa, sest lihtsam oli tellida kiirtoitu. Pealegi kippus ta alkoholiga liialdama. Esimese kursuse ajal kõndis ta vaid 20 minutit kooli, vahel eelistas isegi seda maad sõita taksoga. «Õhtuti väljas käies sõin alati pitsat või kebabi ja sellele järgnes hommikul šokolaad. Ma olin sarisnäkkija, kogu aeg sõin,» tunnistab neiu Daily Mailile.
/nginx/o/2017/05/25/6706475t1heb2b.jpg)
Teisel aastal langes ta enesehinnang väga madalale ning ta ei suutnud oma peegelpiltigi taluda. «Olin täiesti kurnatud, kui pidin natukenegi kõndima. Mu reied hõõrusid teineteise vastu juba siis, kui duši alt välja astusin. Riided ei mahtunud selga ja teksapüksid olid kõige ebamugavamad riided üldse,» meenutab ta. «Ma teadsin, et ma ei ole õnnelik ja et ma ei ole terve. Mingi osa minust tahtis alati kõigile tõestada, et ma ei ole see paks tüdruk, kes ei suuda joosta ja palli mängida.»
/nginx/o/2017/05/25/6706479t1h8a0c.jpg)
Pöördemoment saabus siis, kui Louise’i parim sõbranna võttis ta ette ja küsis, mis on juhtunud. Peale sõbranna oli Louisi’i kaalutõusu märganud ka ema, kes samuti tundis tütre pärast muret ja tahtis teda kuidagi aidata. «Mõlemad vestlused olid minu jaoks väga rasked, ja kuigi ma tundsin end seetõttu rämpsuna, olid need mõlemad nii motiveerivad, et ma hakkasin trennis käima ja kaalu langetama.»
/nginx/o/2017/05/25/6707217t1h15fb.jpg)
Pärast seda kui Louise muutis söömisharjumusi ja hakkas koos korterikaaslastega trennis käima, hakkas ta ka kiiresti muutusi nägema. Nüüd kaalub ta kõigest 57 kilo ning saab jätkuvalt kokku oma personaaltreeneriga, kes teda toitumise juures abistab.
/nginx/o/2017/05/25/6706477t1h9841.jpg)
«Kõige olulisem asi mu arengu ja teekonna juures on see, et ma olen õppinud oma keha austama ja armastama - mitte alles nüüd, vaid kogu kaalulangetuse jooksul, sest ilma selleta ei oleks ma täna siin,» lisab ta elutargalt.