:format(webp)/nginx/o/2017/02/14/6339891t1he138.jpg)
Täpselt kolm kuud on möödunud päevast, mil ütlesin head aega oma ilusale, kuid väikesele A korvile, lasknud korrigeerida oma büsti Medemis Clinicus dr. Mare Malva käe all. Ootasin oma kogemuste jagamisega just kolm kuud, sest see on umbes selline esimene taastumisperiood, seejärel juba kuus kuud ja siis aasta. Aga lahkame mu elu uute rindadega nüüd tükiti lahti, kirjutab bloginime Paljas Porgand taha peituv Merilin Taimre.
TUNNETUS
Kui võtta täiesti üldpildis, siis ma ei tunne minapildi muutust. Ma ei tunneta teadlikult vahet, kas mul on nüüd riiete all paar korvi suurem tiss või mitte. Kindlasti mängib olulist rolli praegune kliima, sest kes see tisse selliste ilmadega ikka välgutamas käib. Sellegipoolest, isegi üritustel vähegi avarama dekolteega ei tunne ma, et mu A-korv ei tulnud toime ja enesetunne nüüd nii palju parem oleks.
/nginx/o/2017/02/14/6339875t1hc744.jpg)
Enne. Foto – Petra Maria Poola
Kui aga rääkida pesu kandmisest, siis siinkohal on jutt hoopis teine. No tee, mis sa teed – täidlane rind kaunis naiselikus pesus on teine asi. Tegeledes rohkelt ka modellindusega, on mu tunnetus kaamera ees kandes pesu või napimat riietust hoopis teine. Mitte otseselt, et nüüd ma oleks enesekindlam, vaid pigem tunnen endas rohkem seksuaalsust. Ja kui kaamera ees tunnen end nii, siis mõelgem nüüd magamistoale, hehe! Ma armastan magamistoas oma uusi rindu. Ma saan neid kaunistada nii paljude seksikate pesudega. No more push-up bras ning rinnahoidjate eemaldamist KOOS visuaalselt loodud rindadega.
/nginx/o/2017/02/14/6339877t1h7124.jpg)
Pärast.
Aa, te tahate vist hoopis teada, kuidas nad katsudes on? Nagu üks noormees mulle Instagramis DM-is kirjutas: «Noh, kuidas härrale meeldivad? Tahan teada, sest ma ei tea, kuidas suhtuda oma naise soovi lasta rindu suurendada.» Nooo, ütleme nii, et seda võiks aasta pärast uuesti küsida, sest nende kõige «loomulikum» vorm on saavutatud just siis. Nad lähevad ikka aina pehmemaks, aga loomuliku rinnaga veel võrrelda ei anna. Mind see aga metsikult ei häiri, sest pärast bikiinifitnessit polnudki väga loomulikku rinda järel ja seega ka midagi väga katsuda, hehe!
IGAPÄEVAELU
/nginx/o/2017/02/14/6339879t1h8b7b.jpg)
Enne. Foto – Petra Maria Poola
Kui esimesed kümme päeva pärast oppi tegid rinnad mu igapäeva elu lausa põrguks, siis enam ei tunne ma kuidagi, et need mu igapäeva elu segaks. Jah, ma pidin lahti ütlema ka oma kõige kaunimatest rinnahoidjatest, aga see on vaid materiaalne kaotus. Rinnad kuskile ette ei jää ja ma nagu pinksipall nendega seinast seina päris ei põrku.
/nginx/o/2017/02/14/6339883t1hae4d.jpg)
Pärast.
Kas ma neid aga koguaeg tunnen – justkui võõrkeha? Ei. Esimesed kaks kuud võttis parem rind kuidagi kauem harjumist ja tihtipeale tekkis tunne, et tahaks seda juskui kohendada, katsuda ja mudida. Aga seegi on üle läinud ja ma saan KÕIKE täpselt nagu varem teha… jah, ka kõhuli magada!
TRENN
/nginx/o/2017/02/14/6339885t1h205f.jpg)
Enne. Foto – Petra Maria Poola
Trenni naasin ma üsna pea, mis ei tähenda, et see kõigile sobima peaks! Kindlasti konsulteerige enne oma kirurgiga ning oodake tema kinnitust. Ma käisin dr Malvaga rääkimas, et ma ei suuda istuda paigal ja olla trennita. Ta lubas mul juba kümne päeva möödudes alustada kardioga – rattasõit ja kõnd siis eks… mitte päris HIIT jooks või sõudmine, hehe! Peamine nõudmine oli see, et ma ei higistaks. Sest sidemed olid veel peal ja igasugune mustus ja higi soodustab põletikuriski. Nii ma siis jalutasin ja väntasin… Tundsin kohe, kuidas igapäevane liikumine aitas mu taastumisele kaasa! Täitsa lollus, et peaksid voodis vedelema ja lootma, et keha siis kiiremini taastub. Me oleme ju loodud liikuma ja keha tunneb ära, kui sul on vaja seda teha. Liikumine parandab vereringet ja tuleb opijärgselt vaid kasuks. Tuleb lihtsalt oma piire tunnetada.
/nginx/o/2017/02/14/6339889t1h75e1.jpg)
Pärast.
Umbes 20. päeval pärast operatsiooni, olnud juba kümme päeva kardiot teinud, ei kannatanud ma enam vaadata, kuidas teised jõutrenni teevad ja mina seal vaid lihast kulutan. Läksin haarasin kõige lihtsamad hantlid ja alustasin käte ning jalgade treenimist, sest rinnalihase kasutus on seal minimaalne. Nii sain juba nädala pärast ka õlgu treenida, tundes rinnus küll ebamugavust, aga mitte valu. Ebamugavustunne kadus pea ja sain samm-sammult juba selga hakata treenima. Ja siin ma nüüd olen. Teen juba kõiki harjutusi, peale rinnalihaste treenimise muidugi. Lõuatõmmetega vaevlen enim ja teen neid vaid abiraskusega ja lõpetan kohe, kui tunnen valu.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/14/6339891t1he138.jpg)
Foto – Rasmus Kooskora
Ja ohhh, kui õnnelik ma olen! Pärast operatsiooni ei tohi ju joosta. Juba mõte sellele tekitas hirmsat valu. Aga mulle kõlas see lausa kergendusena, sest bikiinifitnessi viimasel kuul pidin ma HIITi jooksma pärast iga jõutrenni lausa 45 minutit. Seega oli jooksmine viimane asi maamunal, mida ma teha soovinuks. Kui sa pole jooksnud juba aga kolm kuud, siis keha hakkab puudust tundma küll meile nii loomupärasest tegevusest. Võtsin ma siis nädal tagasi järsku julguse kokku, läksin lindile ja tegin korraliku 15-minutilise HIIT treeningu, joostes lausa 13 km/h. Väga veider tunne oli rindadel, aga nüüd olen jooksmist oma igapäeva püüdnud mahutada ja tunne on hea! Võtab tavalisest kohe rohkem higistama ka, sest võhm pole enam päris sama.
ARMID
Paljud, kes on mu blogipostitustes leidnud julgust ka enda soov täide viia, on uurinud just armide kohta. Kui väga neid näha on? Kas need on inetud? Kas ma ka kannan neile peale spetsiaalseid kreeme? Minu sisselõiked tehti rinna alt (võimalus ka nibu ümbert või kaenla alt). Kui just rinda ei kergita või mees sulle rinnuni pole, siis ega seda armi niisama lihtsalt tähele ei pane. Nendega läheb kindlasti aastaid, et nad peituksid, aga päris ära nad ei kao kunagi. Praegu avalduvad need tumedamate sentimeetripaksuste ja nii umbes tikutopsipikkuste triipudena.
Armiraviks kasutan ma Dermatix Ultra toopilist silikoongeeli. Aga ütlen ausalt, et mingit märgatavat vahet see ei ole küll taganud, kuigi hind oli krõbe 25 eurot pisikese 6-grammise tuubi eest. Pärast dušši määrin rindadele hoopis kookosõli, sest ma usun looduse võimetesse palju rohkem.
Kokkuvõttes on mu rinnad saanud vaid positiivseid kommentaare sõpradelt ja lähedastelt, meeldivad ka härrale ja mis KÕIGE TÄHTSAM kui mitte lausa AINUOLULINE, ma olen ise oma otsusega siiski igati rahul ja armastan oma rindu, kunstrindade puudustest olenemata. Sest kõigel on alati puuduseid ja miski pole kunagi perfektne! Oma loomulik rind on alati pehmem ja muidugi… eee… loomulikum. Kunstrind aga alati pringim ja väikese rinna puhul tihtipeale soositud. Aga kõike head ei saa ja me peame olema endaga rahul, olgu mis on ja saagu mis saab!