Kirjutaja Getteri nõuanded esmarasedale: mida teha ja mida mitte?

Foto: Anna Omelchenko / PantherMedia / Scanpix

Ma sain hiljuti just teada, et kolm mu sõpra-tuttavat on beebiootel. Mu peas keerlema igasugu mõtteid, mida neile soovitada. See tähendab, et mida mina soovitaksin iseendale ja oma heale-heale sõbrannale, kes on esimest korda rase ega tea veel asjast miskit? Mõtteid, soovitusi, nõuandeid jne kuhjus ikka omajagu ning mõtlesin, et ah, mis seal ikka, panen need ka siia kirja, ehk on kellelgi veel huvitav ja kasulik luged, kirjutab Kirjutaja Getter oma blogis.

Kirjuta võimalikult palju üles.

Inimesele, kes ei ole kirjutaja-tüüpi, võib rasedusaegsete emotsioonide-tundmuste-asjade-mõtete üles kirjutamine olla päris tüütu tegevus. Isegi minul, kel mul oli selle jaoks eraldi märkmik (armastan üle kõige paberi-pastakaga kirjutamist) ja kes ma naudin kirjutamist, jäi vahel isegi paarinädalane auk sisse. Üldiselt püüdsin ikka igal nädalal kirja panna, et mis on muutunud, toimunud, kuidas olen oma keha tajunud, millised on olnud emotsioonid ja mida ma olen vahepeal teinud.

Miks see on oluline? Esiteks on endal lahe lugeda. Asjad ununevad nii kiiresti! Teiseks on kunagi lapsel hea lugeda. Kolmandaks on kasulik ja tore võrrelda niimoodi oma rasedusi (paljud ei mäleta, millal nad esimese lapsega nt liigutusi tundma hakkasid, aga kui see on kirjas, siis on alati olemas).

Ära loe internetifoorumeid!

Mina läksin kohe alguses selle õnge ning aeg-ajalt satun ka praegu erinevatesse foorumitesse ja lehtedele. Õnneks on mul piisavalt palju muid allikaid oma info saamiseks ning mind ei kisu nendesse eriti. Miks õnneks? Sest ma olen suhteliselt iga kord pärast netifoorumite lugemist nii pabistama hakanud. Seal ju ikka räägivad inimesed, kel on olnud halvad kogemused ning seetõttu külvatakse seal nõnda palju hirmu. Isegi ametlikud koduleheküljed on vahel sellise infoga, mis külvab hirmu, paanikat, paneb muretsema ja pabistama. Minu meelest väga ebaeetiline ja seepärast soovitan ma internetifoorumitest eemale hoida. Loe kvaliteetset infot!

Õpi elu rahulikult võtma.

See on väljakutse, eriti nende inimeste jaoks, kes on harjunud olema aktiivsed ja iseseisvad ning kelle elurütm on kiire. Nüüd, mil sinu organismis on veel teine inimene, õpi olema kohal ja teadlik oma elutempost, võttes kõike rahulikumalt. Kõnni aeglasemalt, hinga sügavamalt, räägi rahulikumalt.  Proovi olla nii, et sa ei ajaks oma pulssi väga kiireks. Ära torma mööda linna, ära broneeri oma päevi liiga täis, ära võta ette liiga suuri ja mahukaid projekte jne. See üheksa kuud on nautimiseks, iga päev on uus ja erinev eelmisest :)

Puhka, kui tunned vajadust puhata.

See haakub natuke eelmise punktiga, aga pidasin vajalikuks seda siiski eraldi välja tuua. Üks asi on elutempo rahulikumaks sättimine, kuid teine asi on oskus lubada endal puhata. Kui tunned, et vajad hommikuti pikemalt magamist, siis luba endale seda. Hakka õhtuti varem magama minema, kasvõi lihtsalt voodisse ja seal näiteks lugema, kuid luba kehal olla nn mitteaktiivne.

Minul oli esimesed kaks kuud suur väsimus peal, pidin iga väiksema asja peale pikali viskama, kasvõi kolmeks minutiks. Panin pesu pesema - puhkasin. Sõin hommikusööki - puhkasin. Valmistasin õhtusööki - puhkasin. Käisin koeraga jalutamas - puhkasin. See oli lahe aeg, sest mu keha nii väga palus puhkust iga natukese aja tagant ning olen enda üle uhke, et seda talle ka pakkusin. Organism peab ju omaks võtma võõrkeha ning andma suure osa oma varudest selle beebikese kasvamiseks. Pole vaja viriseda, et oled väsinud. Võta seda, kui oma energia andmist lapsele. See ei aja ju virisema!

Luba end aidata. 

See võib küll raske olla, aga siiski vajalik. Eesti naised on enesekindlad, iseseisvad, hakkajad ja saavad ise kõik tehtud, eksole! Minu jaoks on enda aitamise lubamine olnud mõnusalt väljakutsuv teekond. See on nõudnud nii palju teadlikkust, sest kiirelt tahab tulla tunne, et ma ei ole mingi hädapätakas, kes asjadega ise hakkama ei saa. Kui ma olen üle oma ego loodud tunnetest, siis mõistan, et mul tõepoolest pole praegu vaja raskeid poekotte tassida, kohvrit vedada, rasket sülearvutit terve päev mööda linna käekotis vedada jne. Samuti olen õppinud paluma ühistranspordis istet, kui seda tõepoolest vajanud olen. Huvitav, et nii raske on abi paluda ja seda ka vastu võtta....

Mõtle hoolega läbi, enne kui midagi ostad.

See on nüüd küll kivi minu kapsaaeda! Ma adun, et lastest on tehtud suur müügiartikkel ning igasuguseid asju on võimalik osta. Me leppisime kokku, et soetame ainult väga läbimõeldult riideid, kuid ma olen ikkagi suutnud osta vist liiga palju asju... Eks näis. Üldjuhul tunnen, et meil on nii paljud asjad jäänud ostmata, sest minu suur ostmistuhin on ümber lükatud ratsionaalsete arutluste ja läbimõtlemistega - kas meil on seda ikka vaja; mis on alternatiiv; kas meil on seda kohe/nüüd ja praegu tarvis; kas on mõttekas see asi osta uuena või järelturult. Olen mõistnud, et paljud asjad tehakse vanemate elu mugavamaks tegemiseks, kuid need ei ole lapsele üldse nii kasulikud ja vajalikud ega toeta nende arengut.

Käi erinevates perekoolides ja -loengutes.

Kui sa loed läbi ühe raamatu, siis põhinevad su teadmised sel ühel raamatul. Kui sa käid ainult haigla perekoolis, siis põhinevad su teadmised ainult lääne meditsiini põhimõtetel. Minu soovitus on käia erinevates perekoolides, -loengutes ja lugeda erinevaid raamatuid. Uuri loomuliku sünnituse kohta, loe, kas ja mis on valuvaba sünnitus, kes või mis on doula ja kas sul oleks ka temast abi, millistel juhtudel võiks võtta eraämmaemanda ja kas Sulle võiks sobida hoopis kodusünnitus?

Näen paljude praegu rasedate pealt hirmu ja stamp-arvamusi, mis tulenevad tõenäoliselt ühekülgsest infost. Olles kursis erinevate suundade ja koolkondadega oskad palju teadlikumalt teha oma valikuid, otsuseid ega lähe kaasa väljakujunenud hoiakute ja arvamustega.

Liigu, tee trenni, joogata ja võimle.

Liikumine on oluline! Trenni all mõtlen ma silmas kasvõi sedasama liikumist - kõnni hoogsamalt, jaluta rahulikumalt, tee joogat, venita end hommikuti, võimle ja treeni erinevaid sünnituseks vajalikke lihaseid. Aktiivne eluviis hoiab eemale liigsed kilod, rasvumise, paneb energia liikuma, toetab positiivset mõtlemist, annab hea tunde ja meeldib ka kõhubeebile.

Spordiga pea siiski ka piiri ning uuri, mis mahus ja mis koormusega sa treenida võid. Tean, et kõik spordialad pole raseduse ajal soovituslikud.

Suhtle iga päev on kõhubeebiga. 

See loob ilusa sideme teie vahele. Räägi temaga, silita oma kõhtu, mõtle tema peale, kujuta teda kasvamas oma kõhus, kujuta ette tema pehmet sündi, seda milline ta on pärast sündi ning näiteks, kuidas on elu temaga viie aasta pärast. Mäletan, et mul oli raseduse alguses päris mitmeid hirme ning neid aitasid leevendada tulevikule mõtlemine. Mu beebiga on kõik korras, mu beebi on ilus ja terve, mu beebi on varsti-varsti juba kõhust väljas ja siis on ta juba mitmeaastane. Tema kujutamine näiteks kolme-aastasena oli nii lahe.

Laula oma lapsele. Kiiguta teda end õõtsutades. Hinga sügavalt, tehes erinevaid hingamisharjutusi. Tutvusta talle maailma.

Hoia oma kõhtu.

Avalikes kohtades hoia seda füüsiliselt, inimestega suheldes ära lase kõigil oma kõhtu katsuda ning koduses õhustikus hoia oma kõhtu lisaks füüsilisele aspektile ka vaimselt. Kõhtu soovitatakse hoida kaetult, naba ei tohiks teistele väga näidata. Avalikes kohtades olles ole tõepoolest ettevaatlik, et inimesed sulle oma kottide ja küünarnukkidega haiget ei teeks. Ei tasu negatiivsust külge tõmmata, ole lihtsalt tähelepanelik ja hoia käsi kõhu peal. Inimestel on sageli kiire ja nad isegi ei märka padurasedaid.

Ma ise olen tundnud, et olen tahtnud hoida oma kõhtu kogu aeg kaetuna. Kannan alati kleitide all ka maikat, et retuusid või sukkpüksid ei hakkaks otse kõhule soonima.

Ole rahulik ja positiivne.

Alguses, kui beebi on veel väike, kõhtu näha pole ning tema liigutusi ei ole tunda, siis on raske aduda, et keegi on mu sees ja tunneb ning kogeb kõike, mida minagi. Kui kõhuke juba suurem ja tita liigutusi on tunda, siis on see kohalolu tugevam. Vahet pole, mitmendat nädalat sa rase oled, proovi olla teadlik oma emotsioonidest ja kehalistest tunnetest. Tea, et laps tajub kõike, iga su hormooni ja emotsiooni. Ole tähelepanelik sellest, mis sinus toimub, mis emotsiooni hetkel kannad, mis sõnu ütled, kuidas reageerid. Kui tunned kehas hirmu, viha, ärevust, adrenaliini, siis tea, et samu asju tunneb ka beebi. Tee tema elu võimalikult rahulikuks ja positiivseks, olles ise võimalikult rahulik ja positiivne.

Hoidu enda võrdlemisest teistega. 

See on üks kuri konks, mille otsa sattuda. Kiirelt tahavad tekkida küsimused, et miks minu kõht nii suur/väike on; miks minul sellised emotsioonid on; miks minul on nii- või naamoodi; miks mina juba tervet laadungit asju pole koju ostnud; miks mina ei suuda kõike nii hästi teha; miks minul ei ole meeles iga päev on lapsele laulda; miks mina ei suuda iga päev mediteerida; kui tema suudab ja mina mitte, kas see siis tähendab, et ma olen ebapiisav ja juba eos läbikukkunud?

Ära võrdle end teistega. Ei oma kõhtu, ei oma välimust, ei oma tehtud või tegemata asju. Hoia end meeldivas ja toredas keskkonnas, hõlju pilvedes ja naudi oma rasedust just sellisena, nagu see Sul on!

Hoia oma naiselikkust.

Tahame või ei, aga nii automaatselt tuleb sisse see «emalik»-olek. Eriti siis, kui kõht on juba suurem! Lisaks emalikule olekule tuleb sisse ka maakera-tunne, mis samuti seda naiselikkust just ei toeta. Aga praegu on veel see viimane aeg, mil saate elukaaslasega kahekesi olla ning teineteisele hoopis muud rolli etendada kui lapsevanema oma. Sa oled viimast aega ainult Naine. Pärast lapse sündi oled sa elu lõpuni lisaks Naisele ka Ema. Naudi seda ainult Naise aega! Käi naiselikult riides, kanna kleite, löö end üles (aga ole ettevaatlik keemiat täis kosmeetikaga), hoolitse enda eest. Pööra tähelepanu lisaks endale ka oma partnerile, mitte ära hakka juba varakult ainult lapsele keskenduma.

Söö tervislikult ja regulaarselt.

Minu jaoks oli söömine päris hea õppetund, mille pidin omandama. Eks sain enne ka mõned valusad kogemused, kui näiteks jätsin hommikusöögi ära või söögikordade vahele liiga suured pausid. Vahel õpin siiani, et kodust väljudes ja teades, et olen pikemalt kas autosõidul või kohtumistel, peab kotti pistma kas banaani või pähkleid. Ehk siis - söö regulaarselt, planeeri oma söömisi, hoia käepärast miskit hamba alla panemiseks ja väldi kõhu liiga tühjaks laskmist.

Samas jälgi palun, mida sa sööd. Sa ei taha ju oma beebit suureks toita + igasugused mürgid ja ebatervislikud asjad mõjutavad nüüd ka teda. Värske puu- ja juurvili las olla igapäevaselt su menüüs. Kui tuleb õhtuti magusaisu, siis šokolaadi asemel võta näiteks porgandit või paprikat. Need on uskumatult magusad. Kui sööd korralikult värsket ja teadlikult, siis ei pea nii palju ka tablette sööma vitamiinide saamise eesmärgil. Kui võtadki vitamiine ja toidulisandeid, siis kaalu apteegi omadele looduslikumaid alternatiive. Mäletan, et raseduse alguses sõin foolhapet ning apteegis maksis purk alla 5 euro, looduspoest ostes oli see umbes 25 eurot. Imestasin nii suure hinnaerinevuse üle, aga samas andis see mulle ka hea tagasiside kvaliteedist ja kasutatud materjalidest. Üks oli tööstuslik, teine looduslik.

Enne tablettide järele haaramist proovi alternatiive.

Proovi enne ise oma asjad korda saada. Näiteks kõrvetiste puhul aitab torus keelega hingamine, tõepoolest aitab ning Rennie't polegi vaja! Seljavalu puhul tee harjutusi ja kontrolli oma kehahoidu. Sageli hakkab selg valutama, sest keha on vales asendis ja ülepinges. Tableti neelamise asemel vaata, kas saad enda olekut ise kuidagi muuta. Ka massaaž ja soe vann/dušš aitavad. Kui jalad tõmblevad või on rahutud, siis tablettide asemel imendub organismi magneesiumiõli või -sprei oluliselt paremini. Ehk siis mu sõnum on, et enne, kui haarad keemia järele, proovi looduslike meetoditega. Mis me ise oleme endale loonud, seda saame ise tõenäoliselt ka muuta.

Ole positiivne ning hädaldamise asemel naudi protsessi.

Öeldakse, et sünnitus toimub 80 protsenti kahe kõrva vahel, nii on minu meelest sama palju seotud ka mõtlemisega ka rasedus. Ole tänulik oma kehale ja suhtu leebelt erinevatesse kehalistesse aistingutesse, mis sul raseduse ajal toimub. Ära virise selle üle, et su kõht on suur ja olla on raske, vaid võta seda kui loomulikku protsessi. Su kõht peabki suur olema, sest kus su lapseke siis olema peaks?! Kui vahel on ebamugav näiteks diivanilt püsti end ajada, siis vingumise asemel naera ja naudi seda perioodi oma elus. See kõik on lahe. See kõik on mööduv. Pane tähele oma mõtlemist ja seda, kuidas sa asjadesse suhtud. Oled ju eeskuju omaenda lapsele.