/nginx/o/2016/08/02/5680049t1h25a5.jpg)
Saledaks, kaalust alla, keha trimmi – ruttu, lihtsalt, ilma suurema pingutuseta. Tegu on kauni klišeega, mis sobib teemasse valatult. Soov lihtsa vaevaga saavutada unistuste keha paneb inimesed igapäevaselt mõtlema, kuidas leida sobiv dieet, mis kindlasti sajaprotsendiliselt toimiks ning üleliigsed kilod võluväel kaotaks. Milline on see kõige parem dieet?
Kui arvad nüüd, et saad nendele küsimustele vastuse ning ühe kellegi poolt parimaks valitud dieedinipi, siis paraku pead pettuma. Püüan siin avada lihtsaid tõdesid, mida ikka ja jälle tahetakse unustada. Taljupojatarkused kipuvad ununema kohe, kui letile ilmub mõni lindude või rottide peal testitud «imeline» lahendus, mis lahendavat kõik probleemid silmapilgselt.
«Dieedi jaoks on vaja energetiseeritud ksülitoli HCG-terasid ja pidada kinni 500 kcal toitumisest. Näljatunnet ei esine!»
«Kaota 15 kilo 30 päevaga!»
«7 päeva superdieet, kaota nädalaga 4-6 kg!»
«13 päeva dieet, kaota 10 kg!»
Jne jne, seda loetelu võiks jätkata lõputult...
Kõlab paljulubavalt? Sääraseid loosungeid ja lubadusi leiab netiavarustest liigagi palju. Piisab vaid otsingumootorisse sisestada sõna «dieet» ning erinevaid imenippe paiskub lademetes ekraanile. Need näited siin on vaid jäämäe veepealne tipp. Millegi uue, ainulaadse, imelise ja muu säärasega tullakse välja pidevalt ning kõik need võimalused ahvatlevad kaotama kümneid kilosid kiirelt, lihtsalt ning jäädavalt. Küsite kindlasti, mis selles kõiges siis halba on? Järgneva kirjutise mõte ongi avada sääraste imenippide tausta ning selgitada põhimõtteid, miks kõik ei ole nii ilus, kui loosungid lubavad.
Atkinsi dieet, detoksdieet, kapsasupidieet, toortoidudieet, mahladieet jne. Kes viitsib otsida, leiab veel hulganisti põnevaid ning naljakaid viise «kehakaalu alandada».
Antud juhul ei ole minu eesmärk kõiki «imenippe» tutvustada, hinnata, kiita või laita. Selliseid analüüse on tehtud palju ja kellel tekib huvi millegiga süvitsi tutvuda, leiab vastava informatsiooni lihtsa vaevaga. Kindlasti tasub seejuures olla allikakriitiline, sest elades globaalsel infoprügimäel, on info pahatihti kallutatud sisuga. Põgusa tutvustuse nimetatud dieetidest ning nende puudustest leiad Tervise Arengu Instituudi koduleheküljelt www.toitumine.ee.
Kuidas siiski need imelised «dieedid» töötavad?
Hulk inimesi on erinevaid variante kasutades siiski soovitud tulemuse saavutanud. Erinevaid dieete analüüsides jääb siiski silma see, et enamasti lülitatakse menüüst välja mingid kindlad toiduainete rühmad, pööratakse segamini makrotoitainete vahekord või siis hullemal juhul sisuliselt nälgitakse.
Teksti ilmestamiseks üks pisike näide ühest sellelaadsest dieedist (tegemist on «13 päeva superdieediga»):
Hommikusöök:
1 tass kohvi või teed ilma suhkruta
Lõunasöök:
Tükike väherasvast grill-lammast või kalkunit
Õhtusöök:
Mitte midagi!!!
Iga mõtlev inimene peaks saama aru, et midagi on sellel pildil väga viltu. Ilmselt ei kahtle keegi, et lühiajaliselt on nälgimisega võimalik kaalu kaotada. Loogiline, et mitte midagi süües ja terve päev ringi joostes langeks kaal veelgi kiiremini. Siinkohal on küsimuseks, mida me niisuguse teguviisiga saavutada tahame ning millise põntsu organismile paneme. Ärge alahinnake organismi võimet kohaneda ülimalt väikeste kogustega. Kui imepärane dieet on lõppenud ja hakkad taas normaalselt sööma, talletab keha iga ülesöödud grammi rasvaks ning järgmise 13 päeva jooksul olete suutnud oma varasemat kehakaalu duubeldada. Palju õnne!
Sattusin hiljuti lugema ühes Eesti naisteajakirjas kirjeldatud imelise dieedi kulgu. Loo peategelase päevane menüü koosneski sisuliselt juurviljadest ja veest. Välistatud olid nii liha-kui piimatooted. Antud näite puhul ei andnud päevane energiahulk kokku isegi 500 kalorit...
Tihti peetakse soovimatu kehakilode peasüüdlaseks kas mingit toiduainete gruppi või konkreetseid toiduaineid, mida tuleks iga hinnaga vältida. Triviaalne lahterdamine stiilis hea ja halb on tavapärane. Paraku on nii, et ülekaalus ei saa süüdistada kunagi konkreetset toiduainet. Paksuks ei tee mitte kartul, suhkur, saiatooted, vaid pidev ülemäärane tarbimine. Lõppakordi hakkavad mängima toiduainete kogused ning see, kui palju liigume ja toidust saadavat energiat suudame ära kulutada. Lihtsad ning tuntud põhimõtted.
Loomulikult saame rääkida mõistlikust ja vähemmõistlikust toiduvalikust, mitte aga keelatud või lubatud toiduainetest. Taaskord on loogiline, et kaalulangetuse eesmärgil ainult pitsast või friikartulitest toitudes on keeruline eesmärki saavutada. Seda muidugi juhul, kui sul ei ole soodumust igapäevaselt näiteks Tartu maraton läbida.
Võtmeks on defitsiit
Nagu öeldud, mõjutab kaalu langemise või tõusmise tempot päeva jooksul ära söödud toidu kogus ja ära kulutatud energia vahekord. Kaalulangetuse tingimustes on esmatähtis luua energiadefitsiit. Seda teevad ka kõik eelmainitud dieedid, teisiti nad ju toimida ei saakski. Pikemas perspektiivis hakkab rolli mängima aga asjaolu, kui suur on loodud defitsiit. On väga suur vahe, kas tegemist on mõõduka defitsiidiga näiteks -500 kcal või defitsiidiga, kus päevas saadav toiduenergia jääb alla isegi baasainevahetuseks vajalikust energiahulgast.
Jutu ilmestamiseks üks näide keskmisest naisterahvast (30-aastane, 165 cm pikk, 65 kilo, istuv eluviis). Isegi sellisel juhul tuleks arvestada baasainevahetuse kaloraažiks ca 1200 kcal. Iga lisategevus loob muidugi täiendava energiavajaduse. Nimetatud number võiks olla teeviidaks, millest energiatarbimisel enam allapoole liikuda ei ole kuigi mõistlik, sest muidu takistame terve organismi normaalset talitust. Paraku leian erinevaid dieedimenüüsid analüüsides päevase lubatud energiahulgana mitmeid alla 500 kcal minevaid lahendusi.
Väikse tagasipõikena: üksnes defitsiidi loomisel ei ole vahet, mida konkreetselt sõid. Puht teoreetilises plaanis võime kaalu langetada ka ainult šokolaadi süües. Kui kaalu säilitav energiahulk on päevas ca 2000 kcal, siis võiksime julgelt süüa umbes 300g šokolaadi päevas ning oleksime tõenäoliselt ikka mõõdukas defitsiidis ning kaalu langemine oleks ka selliselt täiesti reaalne. Kuigi soovisin siia tuua ühe meelevaldse näite, siis internetiavarustes ringi liikudes leiab nõndanimetatud šokolaadidieedi ka reaalselt kasutatava meetodina. Kusjuures antud näite puhul lubatakse süüa veel hulga vähem šokolaadi.
Taaskord üks ajuvabaduse näpunäide, mis võtab ohkama...
Klassikaline šokolaadidieet. 7 päeva menüü.
HOMMIKUSÖÖK: 30 g mõru šokolaadi (ilma rosinate, pähkliteta jmt), tass kohvi
LÕUNASÖÖK: 30 g mõru šokolaadi + kohv
ÕHTUSÖÖK: 40 g mõru šokolaadi + kohv
Loomulikult jääb sellisel viisil toitudes kõht tühjaks ning ilmema hakkavad terviseprobleemid, ühekülgselt toitudes puudub võimalus kätte saada kõik organismi tööks vajalikud vitamiinid ja mineraalaineid. Ainevahetus aeglustub, nõrgenevad keha kaitsesüsteemid ning pikemas plaanis teeme karuteene ka vaimsele võimekusele. Paigast nihkub makrotoitainete tasakaal ja kokkuvõttes teeme organismile rohkem kahju kui kasu.
Paradoksaalsel kombel on aga enamusele eelmainitud dieetidesse sellised süsteemivead sisse kirjutatud. Loomulikult on igaühel meist vaba voli proovida ja katsetada seda, mis vähegi mõttesse tuleb. Näiteks kui üksnes juurviljadest toitumine loob vajaliku defitsiidi, lisaks saame neid süüa väga suurtes kogustes ning väldime sel viisil tühja kõhu tunnet, siis langeb ka kehakaal. Kõik on taaskord lihtne ja loogiline.
Minule kui treenerile ja sportlasele jääb see kõik küsitavaks – miks asju teha keeruliseks ja üle mõelda? Kui kaalu alandada on võimalik lihtsalt ja normaalselt toitudes, vaadates üle oma menüü ja jättes sealt välja ebasobivad toiduained (mitte seepärast, et need keelatud on, vaid seetõttu, et sisaldavad näiteks liigset energiat ning pole seetõttu kaalualandamiseks just parim valik) ning luues mõõdukas energiadefitsiit. Toimin selliselt igal võistlushoojal ning võistlusvormi saavutamiseks puudub vajadus millegi täielikuks välistamiseks või energiatarbimise vähendamiseks alla baasainevahetuseks vajaliku normi.
Rõhutan veelkord, et oluliseks saavad ärasöödava toidu kogused! See on asjaolu, mis määrab dieedi edukuse või läbikukkumise.
Millest siis ikkagi tuleb vajadus katsetada ja proovida midagi, millel puudub seos normaalse toitumisega ning mille pikaajaline rakendamine viib varem või hiljem tõsiste terviseprobleemideni?
Vahemärkusena olgu öeldud, et erinevate radikaalsete dieetide või toitumisvormide apostlid kuulutavad uhkelt väiteid stiilis, et olen ju juba kolm kuud seda teinud ning kõik toimib valatult, miks siis mitte proovida. Olgu öeldud, et pikaaegse ebanormaalse toitumise peiteperiood võib olla isegi viis-kümme aastat, seega ei maksagi kohe oodata negatiivseid resultaate ning sõnumikuulutajad võiksid antud perioodiga arvestada, enne, kui asja lukku löövad.
Minnes tagasi minu viimase küsimuse juurde, siis millest see kõik ikkagi tuleb?
Võib-olla mugavusest? Äkki on tõesti lihtsam süüa ükskõik kui palju mingit kindlat toiduainet ja välistada kõik muu. Paljud meist ikka viitsivad päevast päeva oma söödavat kraami programmidesse sisse toksida, poes pakendeid uurida ja makrotoitaineid kokku arvutada.
Või hoopistükkis usust? Keegi Hollowoodi näitleja ju tegi ka seda dieeti, järelikult kindla peale minek. Mõttejõud kusjuures teeb suure töö, me oleme sageli need, kelleks mõtleme ennast olevat ja uskudes, et pudelisse vilitud vesi on võluvesi, siis ta seda ka on (vähemalt uskuja enda arvates).
Äkki hoopis teadmatusest? Müra on palju ja väärt infot selle kõrvalt üles leida tõsine katsumus. Kõik ei saagi olla asjatundjad igal elualal. Siinkohal on alati abiks, kui pöörduda inimese poole, kes teemat tunneb. Tore, kui asjatundja on selline, kes suudab inimese jaoks asjad lihtsaks ja mõistetavaks teha ning ei ole mõjutatud «konkreetsest usust» või ärilistest eesmärkidest. Võti peitub lihtsuses!
Loomulikult on kõik inimese enda valik, eriti kui valikuid on palju. Lõpetuseks mõned märksõnad, mis aitavad infokülluses orienteeruda ning kainet mõistust säilitada: