Trennipäevik: kellele on vaja dieediäppe?

Ilmekas näide, miks mind niisama kõndimine ära tüütab - nii leidsin ühel päeval rannalt iseenda eelmisel päeval leitud jäljed... Foto: Dagmar Lamp

Kolmas pekkide põletamise nädal on edukalt seljataga ning võin uhkusega tõdeda, et kokku olen ma praeguseks hoolimata eelmise nädala kaalutõusust kaotanud poolteist kilo. Ja teate, kergemaks on läinud see asi!

Kui me neljapäevases trennis kaasvõitlejaga mööda matti roomasime ja higisena hingeldades väikese pausi tegime, tõdes ta: «Kui mul kaal ometi langeks, teeksin ma seda palju suurema rõõmuga!» Pidin nõustuma – kõikide teiste jutust jääb mulje, nagu oleks enda vormi ajamine midagi ülilihtsat, aga tegelikult on see ikka üks paras väljakutse. Ja no olgem ausad, kohati on ikka sigaraske!

Sellest, mis kampaania on «Pekid heategevuseks» saad lugeda siit. Loe ka Dagmari esimese ja teise nädala trennipäevikuid!

Samas on ikka motiveeriv küll kaalul mingit langemist näha, olgugi, et treener Martin Plaseri sõnul tõenäoliselt veel pekk kui selline põlema pole hakanud. Aga mis mul sellest – pärast eelmise nädala mõõnahetke ärkasin ühel hommikul üles ja kuidagi palju lihtsam oli. Muide, see oli vist seesama hommik, kui ma lõpuks esimest korda üle jumal teab mis aja, päriselt tahtsin hommikusööki süüa! Mõelda, milline võit, ma tahan süüa! See võib tunduda naljakas, aga just see on minu jaoks olnud üks suurimaid raskusi – süüa normaalsetel aegadel. Aga kes oleks võinud arvata, et kui sa õhtul ei söö, siis hommikul oledki näljane, eks ole...

Trenni- ja dieediäpid – mõttekad või mõttetud?

Nagu eelmisel nädalal kirjutasin, olen oma terviseteekonda võtnud jäädvustama targa telefoni, Samsung Galaxy Edge S7. Sellel on paar päris asjalikku lisavidinat, mis on teinud minu treeningud targemaks, aga on ka juhte, kus ma olen taaskord veendunud, et dieediäppide kasutajat minust vist küll kunagi ei saa. Teen kiire ülevaate.

1. Pulsimõõtja. S7-l on küljes kaval vidin – pulsiandur. Tänu sellele tean ma, et kui mu pulss tõuseb üle 125, siis tõenäoliselt pean ma natuke kergemalt asja võtma – ning tänu sellele tean ma, et juba kolme nädala jooksul on mu pulss tunduvalt paranenud ning ei tõuse treeningute alguses kohe nii kõrgele. Pulsi mõõtmine selle telefoniga on samuti imelihtne – tuleb vaid sõrm andurile asetada. Seega terviseteekonnal kindlasti kasulik kui mitte asendamatu lisand, kui nutikella või FitBiti käe ümber panna pole.
    
2. Tervislikum ja targem uni. Olen sellist rakendust nagu Sleep As Android kasutanud vahelduva eduga juba üle nelja aasta. Mul on alati olnud probleeme uinumisega ja täisväärtusliku unega ning vahel tundub selle nägemine rakenduse vahendusel lihtsalt masendav. Nüüd aga on olnud hea võrrelda tulemusi – milline on uni siis, kui ma püüan olla tervislik, olen päeval liigutanud ja mitte liiga hilja söönud, rääkimata alkoholi tarvitamisest – ning milline on uni siis, kui on mõni ebatervislikum päev.
    
   

   Loomulikult ei leiuta ma siin jalgratast, kuid ikkagi on väga motiveeriv tõdeda, et jah, kui sa püüad asju õigesti teha, siis see ongi reaalsete heade tulemustega, mis avalduvad kohe. Lisaks on sellel äpil huvitav lisand – kui sa tahad, võid sisse lülitada optsiooni, kus äpp lindistab öösel su magamistoast kostuvaid helisid. See on mõeldud inimestele, kel on probleeme norskamise või unes rääkimisega, aga nende nädalate jooksul on minu äpp lindistanud huvitavaid asju – ühel ööl lindistas ta 78 klippi mu kassi norskamisest, kes end telefoni kõrvale kerra oli tõmmaud, teisel ööl aga pea kohal kärgatanud äikesetormi ning mingil hommikul sain kuulata varahommikusi rallikuningaid, kes akna all pidasid heaks kiirendusvõistlustega tegeleda. Huvitav aga siiski! Lisaks ühildub Sleep As Android kenasti S Healthiga, nii et kõik olulised asjad – uni, liikumine, toit – on ühes kohas koos.
    
3. Toidu jälgimine. Pole veel jõudnud süveneda erinevate dieediäppide maailma, peamiselt seetõttu, et juba praegu tundub see mulle nii mõttetu. Ma olen väga hästi teadlik, et kaalualandamiseks peab panustama söömisele, trenn on vaid boonuseks, aga nagu Plaser ütleb: «Nende toidujälgimise äppide ainus hea asi on see, et sel hetkel, kui sa sinna söödud toitu üles märgid, sa vähemalt ei tegele söömisega.»
   
   Peamine mure sisseehitatud S Healthi rakenduse juures on muidugi see, et nimekirjast pole võimalik valida kohalikke toiduaineid. Näiteks pole mul aimugi, kas minu valik whole wheat bread (täisteraleib) vastab kuidagi erinevatele Eesti täisteraküpsetistele või on ebatervislikum.

   Teine suur mure on suurema koguse toidu valmistamisega. Ma olen suur suppide fänn, aga mul pole õrna aimugi, palju võib olla ühes või teises kausitäies supis erinevaid koostisosi. Nii jääb mul ainult üle umbkaudu jagada sisse pandud ained mitmeks ja siis poolpimesi navigeerida, kas ühes kausitäies tomati-hakklihasupis on 450 või 650 kilokalorit. Teine variant on panna kirja kõik, mis suppi läheb – mida sa hakkad peale aga teadmisega, et suures hiigelpotis on sul 1800 kalori eest suppi, mina küll ei tea. Õigemini, teadmisega on veel midagi pihta hakata, aga äppi kirja panna «kausitäit» ei saa. Kui sa nimelt kord oled juba äpi abi kasutanud, et kogu roa kaloraaž välja arvutada, ei lase tal sul seda nö retseptina salvestada, et saaksid siis märkida tegelikuks tarbimiseks näiteks 200 grammi suppi. Selline all or nothing variant - äpp lihtsalt eeldab, et kõik, mis sa märgid, on kõik, mis sa ära oled söönud.

4. Motiveeriv tehnika. Kui ma esimest korda kuulsin, kuidas S Healthi rakendus mulle mõned minutid enne trenni lõpu väga stoiliselt ja emotsioonitult: «You can do it» ütles, pidin ma otsad andma. Ma pole elus midagi demotiveerivamat kuulnud! Kas äpi ehitajad siis ei teadnud, milleks inimesed liigutavad? Kas natuke rõõmu ja entusiasmi oleks palju nõuda? Nüüd on mul juba sportlik huvi – kas tuleb millalgi hetk, mil äpp mind ärksamalt kiidab? Näiteks kui kõnnin 300% päevanormist? Halb on aga see, et ma ei saa salvestada liikumisi iseseisvalt – arvesse lähevad ainult need, mis on tehtud koos telefoniga. Nii et trennijärgne ujumaskäik või kaks tundi saalis müttamist jäävad kirja panemata ning äpi arvates olen ma lihtsalt laiselnud. Jah, on teisi äppe, kuhu ma saaks neid kirja panna, aga ma nii väga eelistaks, kui mul oles kõik asjad ühes kohas koos.
   

   S Health on mulle aga pai teinud ka «ideaalses balansis» söögikorra eest. Nimelt on rakendus välja arvutanud, et tervislikuks toitumiseks peaks minu päevane söögikaart sisaldama 55 protsenti süsivesikuid, 25 protsenti rasva ja 20 protsenti valku. Esimest korda sain ma selle auhinna näiteks sel hommikul, kui praadisin kaks muna, sõin neid koos röstitud ciabatta-viiludega, mille peale ladusin värskelt kasvuhoonest korjatud tomatit, kurki ja tilli. Vimpel ilmus telefoni aga pärast seda, kui ka hernepeenral istusin ja neli peotäit herneid ära sõin.

5. Umbmäärane ülevaade. Kuigi S Health ei anna mulle täit ülevaadet sellest, mida ma söön või kuidas ma liigun, on mul vähemalt olemas mingi ülevaade. Ma tõesti panen kirja kõik asjad, mis mu suhu liiguvad – isegi, kui ma panen neid kirja pimesi (kogu see supijant, näiteks). Seetõttu jätan alati endale igaks juhuks mingi varu, mille täidan porgandite, õunte, herneste või arbuusiga – täpselt päevakaloraaži täis süüa meelega ei forsseeri. Lisaks näitab äpp, et mul on pidevalt puudus kaltsiumist, kaaliumist ja rauast, nii et püüan teadlikumalt neid aineid sisaldavaid toitukaupu enda menüüsse lisada.

Millistest äppidest teie olete abi saanud? Andke teada siin või Facebookis!