Kaisa Kukk – profisportlase tulemustega harrastaja

Tartu Jooksumaratoni Ketneri toitlustuspunkt. Pildil Kaisa Kukk. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kaisa Kukk (31) on jooksjate hulgas kui imelaps. Vaid paariaastase jooksukogemusega on ta noppinud rohkelt esikohti nii maratonidel kui ka teistel distantsidel ning on nüüd eesmärgiks võtnud juba olümpia. Seda kõike töö ja emarolli kõrvalt. Kuidas see võimalik on?

Kaisa oli juba lapsepõlves aktiivse eluviisiga. Veetis palju aega õues, ning kui kool võistlustele saatis, läks alati. Peale selle tegeles ta ka tantsimisega ning proovis võrkpalli. «Mulle on kogu aeg meeldinud joosta, aga ma ei arvanud, et sellest võiks saada ala, millega tegeleda,» ütleb Kaisa.

Mingil hetkel, kui oli Jõgevalt Tallinnasse kolitud ning juba paar aastat pealinnas elatud, otsustas Kaisa Audentese spordiklubisse minna. «Kuna mul aega oli, siis käisin seal teinekord päeva jooksul kuni kolmes trennis, sest mulle lihtsalt nii meeldis,» meenutab ta. Kaisa katsetas seal erinevaid rühmatreeninguid, kuid nautis üha enam ka jõusaalis lindi peal jooksmist. «Mingil ajal lindil joostes mõtlesin, et tehakse ju igasuguseid rahvaspordiüritusi. Võiksin ju minna.» Esimene võistlus, kuhu Kaisa end kirja pani, oli 2010. aasta Kõrvemaa jooks, kus ta saavutas 6. koha. Selline tulemus jäi silma treener Olavi Valnerile, kes ei suutnud ära uskuda, et ilma igasuguse eelneva treeningplaanita tüdruk tuleb ja jookseb nii hea aja. «Alles siis sain teada, mis asjad on jooksuharjutused ja -trenn.» Harjutusi kiidab Kaisa taevani, sest tänu neile saab päkki tugevdada ja ka vigastuse tekkimise ohtu vähendada. Vahepeal tekkis aga paariaastane paus – eraelu tuli vahele, Kaisa sai emaks.

Wow-efekt

Jooks ongi minu elu. Samamoodi nagu ma lähen iga ilmaga tööle, lähen ka jooksma. Ma tunnen, et mul on vajadus seda teha.

Järgmine suurüritus oli SEB maijooks, kus Kaisa jooksis end napilt kolmandaks, teda edestasid veel lapsest saati trenni teinud Evelin Talts ning Liina Tšernov. «Siis tekkis küll see wow-efekt. Mõtlesin, et mul vist tuleb jooksmine hästi välja.» Kuna Eestis on jooksjate ringkond väike ja tipus teavad kõik üksteist, tulid Evelin ja Liina ka kohe tutvust tegema. Uurisid, et kellega on tegemist ning miks nad Kaisast midagi varem kuulnud pole.

Kaisa ennast ise muidugi mingiks imeinimeseks ei pea ning mainib, et ehk on heade tulemuste taga aktiivne eluviis ja erinevad proovitud spordialad. Samuti tunnistab, et tema jooksutehnika pole päris õige. Näiteks on alaselg tantsimisest liialt nõgus ning ka jooksusammul pole koormus ühtlane – põhitöö teevad ära hoopis reiepealsed, seetõttu hakkavad põlved pisut väljapoole kiskuma. «Proovin seda tulevikus korrigeerida,» on Kaisa optimistlik. Samuti ei arva Kaisa, et ta on jooksmiseks loodud. «Ma usun, et igal inimesel on eeldused milleski hea olla, aga siis, kui sain endale esimese treeneri, nägin ära ka selle, kui palju jääb puhtalt töö tegemise taha,» ütleb Kaisa.

Aega selleks, et järjepidevalt ja kogu aeg trenni teha, pole Kaisal tõesti jalaga segada. Töökoht Eesti Politsei- ja Piirivalveametis ning 4-aastane poeg, nõuavad oma. Kaisa näeb asja aga positiivsemast küljest. «Mul ei teki seda tunnet, et ma ei viitsi jooksma minna. Pigem on nii, et kui ma saan minna, siis olen väga õnnelik ja rõõmus, et mul tekkis see võimalus.» Kui ajad klapivad ei peata teda ka kehv ilm. «Jooks ongi minu elu. Samamoodi nagu ma lähen iga ilmaga tööle, lähen ka jooksma. Ma tunnen, et mul on vajadus seda teha.»

Esimene tagasilöök

Eelmine aasta oli Kaisale mitmes mõttes ideaalne – ta läbis 55 jooksuvõistlust ning tal polnud mitte ühtegi vigastust. See viimane on ühe tipptasemel jooksja jaoks erakordne. «See oli tõesti super aasta,» ütleb Kaisa, proovides nüüd lahti saada oma jooksjakarjääri esimesest tõsisemast vigastusest. Ohumärgid saabusid juba detsembris. «Tundsin, et olen ühe hooajaga teinud justkui kaks hooaega, nii tulemuste kui ka võistluste arvu poolest. See oli kehale väga suur koormus. Ma oleksin pidanud aasta lõpus puhkama, aga ma ei teinud seda.» Keha andis juba siis kerge külmetuse ja väsimusega märku, kuna tal oli aga plaan peatselt Keeniasse treeninglaagrisse minna ning kevadel üks maraton joosta, jäi puhkus ära. «Tahtsin juba kevadel vormis olla.»

Ühel lumisel jaanuarikuu päeval Pirita metsas joostes hakkas aga põlv valu tekitama. Kaisa ütleb, et ka sellel on põhjus, miks Eesti tipud talvekuudel alati soojal maal laagris on – libeda ja lumega joostes on lihtsalt väga suur vigastuste oht, sest keha on pinges ja samm võib valesti minna. Diagnoosiks tuli «jooksja põlv», mis tähendab põletikku põlves. Kaisa tegi treeningutes nädalase pausi ning läbis siis nii ultraheli- kui ka laserravi. Ülejäänud kuu möödus siseruumides treenides, kus pikemaid jookse teha ei saanud. Aga Kaisa sõnul on aasta algus just see aeg, kus peaks nn kilomeetreid koguma ehk jooksma pikki vahemaid madala pulsiga. «See on endale põhja ladumine, et pulss läheks madalaks ja sinna peale saaks hakata kiiremaid treeninguid tegema. See etapp on mul lihtsalt vahele jäänud,» selgitab Kaisa. Kuna ta ei saanud oma vigastuse tõttu ka Keenia laagrisse minna, oli meel päris must.

Veebruari alguses oli aeg juba seal maal, et ees ootas Portugali treeninglaager. Ka seal ei lasknud põlv treeninguid täiel määral kaasa teha. Hommikused kuni kümnekilomeetrised jooksud said tehtud, kuid pärast seda oli valu juba nii suur, et joosta polnud võimalik. Nii taasavastas Kaisa enda jaoks ratta ning läbis sellega iga päev kuni 70 km. Vahepeal ka ujus. Lisaks basseinitreeningutele hüppas ta ka ookeanilainetesse. «Minu jaoks oli see juba kolmas kord seal laagris olla ja iga kord tunnen pärast hommikujooksu vastupandamatut soovi vees ära käia,» ütleb Kaisa ning lisab, et kohalikele oli see vaatamisväärsuseks. «Seal oli ju talv!»

Rasked hetked

Kui tavaliselt minnakse treeninglaagrisse koos kambaga ja tänu sellele mööduvad pikad treeningpäevad kui ühe jutiga, siis sel korral veetis Kaisa viiest nädalast kolm üksinda. «Teised liitusid hiljem.» Üksindus ja venima kippunud aeg panid mõtlema ning muutsid emotsionaalseks. «Oli ka neid päevi, kus ma tegin oma trenni ära ja tõesti läksin mere äärde pisar silmis jalutama. Mõtlesin, et miks ma siin olen, mul on ju väike laps Eestis,» tunnistab Kaisa, kuid ei tee sellest enam tagantjärele suurt numbrit. Ta ütleb, et oma mõtteid ja tegevusi peab pidevalt jagama ning vaatama, et need tasakaalust välja ei läheks. «Aga sportlane on ka inimene ja kõike tuleb ette. See on see kurvem pool, mida keegi kahjuks ei näe. Nähtav on ainult see osa, kui oled poodiumil ja sul on hästi läinud, aga mitte loobumised ja töö, mis selle nimel tehakse.»

Kuna Kaisal õnnestus eelmisel sügisel joosta Valencia maratonil aeg 2.45.29, siis soovis ta sel kevadel proovida täita Rio olümpiamängude normi 2.45. Kaisa ei pea ennast profisportlaseks, sest Eestis loetakse nendeks inimesi, kellel muid kohustusi pole – ehk kes ei pea tööl käima. Siiski on Kaisa väga lühikese treeningperioodiga saavutanud profisportlaste tasemel tulemused. Kahjuks või õnneks ei olnud põlvevigastuse tõttu võimalik proovida normi täita. «Selle aasta olümpia tuli minu jaoks liiga ruttu. Kui oleksin Riosse pääsenud, siis ma poleks olnud sellisel tasemel, kus ma tahaks Eesti eest väljas olla,» ütleb Kaisa ning räägib, et soovib olümpiale jõuda sammhaaval – teha palju meeskonnavõistlusi ja saada rohkem kogemusi välismaratonidelt. «Need asjad ei käi nii, et oled paar aastat treeninud ja siis lähed olümpiale.» Ometi jäi Kaisal puudu väga vähe. Järgmine kaugem ja suurem unistus on tal igal juhul paigas – proovida saada nelja aasta pärast toimuvatele Tokio olümpiamängudele.

Kaotus = võit

Alati ei lähe ka iga võistlus nii, nagu soovitud. «Mul on väga madal rauatase ja teinekord tekib sellest keset jooksu õhupuudus.» Ka eelmise aasta maijooks ja EMV 10 000 m Viljandi staadionil kulgesid Kaisale raskelt. «Kohe kui jooksu alustasin, sain aru, et lihased olid liiga jäigad. Tundsin, et ei saa liikuda nii, nagu tahaks. See võis tekkida seetõttu, et ma polnud ammu massaaži saanud.» Kaisa õpib väga palju just oma vigadest. «Kaotus on nagu võit! Ma õpin sellest rohkem, sest kui võidan, siis võtan seda kuidagi loomulikult. Ah, ma pidingi võitma ju. Läkski jälle nii, nagu tahtsin.» Iga kaotuse või ebaõnnestumise järel analüüsib Kaisa seda, mis oleks võinud minna paremini, kus tekkis viga. «See on hea, kui aeg-ajalt kaotan. Nii saan kogemusi, kuidas mõnel tähtsamal võitlusel õigesti käituda ja milliseid otsuseid langetada.»

Kas uus jooksuhooaeg toob Kaisale rohkem võite või õppetunde, näitab vaid aeg. Ka ei plaani ta sel korral vähemalt alguses liiga paljudel võistlustel osaleda. «Pean põlvele taastumiseks aega andma.» Samuti mainib Kaisa seda, et ta ei võta kaotusi ega tagasilööke väga hinge ning pikalt põdema ei jää. «Võib-olla profisportlased võtavad selliseid asju rohkem hinge, sest see ongi nende elu. Aga kui mul tekib vigastus, siis näen kohe võimalust rohkem lapsega koos olla või tegeleda tööasjadega. Mul ei teki elus sellest mingit auku.»

Artikkel ilmus esmakordselt 2016. aasta mais Tervis Plussi eriväljaandes START! Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!